leitigi mu vaene hullja maeti kivikallakul
sealsamas halastusest maha.3
Parajasti siis leidis ta üsna kaugel kodust põiktänavas väikese poe, mis oli avatud. Trepp viis poolkeldrikorrusele.
Mõned naised ajasid vaikselt müüjaga juttu ja vakatasid, kui ta sisse astus.
„Otsekui oleksid nad minust rääkinud,” muigas Viktor Juljevitš.
Üks tädikestest tundis temas ära õpetaja ja küsis kähku:
„Viktor Jurjevitš, mis see ometigi lahti on? Inimesed räägivad, et selle hodõnka korraldasid juudid? Kas teie olete midagi kuulnud?”
See oli kümnenda klassi õpilase ema, kuid Viktor Juljevitš ei suutnud meenutada, kelle nimelt. Lihtsad mutid nimetasid teda sageli „Jurjevitšiks”, see ärritas teda. Kuid sedapuhku valdas teda ootamatult ilmelik, talle võõras taltumus.
„Ei, kullake, midagi niisugust ma kuulnud ei ole. Võtame täna kadunukese mälestuseks pitsi või paar ja elame edasi, nagu oleme seni elanud. Mis need juudid siia puutuvad? Nad on ju samasugused inimesed nagu meie. Kaks pudelit viina, palun, sai ja pool pätsi musta leiba. Jah, siis veel kaks pakki pelmeene…”
Saanud oma ostud kätte, maksis ta nende eest ja lahkus, jätnud mutid mõnevõrra segadusse: võib-olla ei korraldanudki kõike seda juudid, vaid keegi teine… Vaenlasi on ju kogu maailm ümberringi täis. Kõik kadestavad meid, kõik kardavad meid. Jutt keeras mujale, uhkemale teemale.
Viktor Juljevitš ja ema istusid ümmarguse, põlenud kohtadest kirju laua taga, karahvin seisis nende vahel. Ksenia Nikolajevna tõi köögist nagu alati pehmeks keedetud pelmeenid. Pani kastruli metallist alusele. Viktor valas viina pitsidesse välja. Ja siis kõlas uksekell. Kolm korda – Šengelide juurde.
Viktor läks avama. Ukse taga seisis – üle karusnahkse mütsi oli tõmmatud must pitsrätik, seljas pesukarunahast kraega meestepalitu, kauge möödaniku naftaliini- ja kassilõhnalises pilves – ime, kadunud isa nõbu, pikajalgne kaunitar, lauljanna, väljaõmbleja, äpardunud nunn Nino, kellest õhkus soojust ja naeru.
„Kas see oled sina? On see võimalik?”
Ta oli seda naist näinud viimati kakskümmend aastat tagasi. Oli elanud tema majas Tbilisis. Lapse mällu oli see talletunud kahtlusevarjundiga: kas see maja oli tõesti olemas või ainult kangastus talle? Kuid naine oli seesama, polnudki palju vanemaks jäänud, armas Nino, kallis Nino…
„Vika, mu poiss, sa pole üldse muutunud! Ma oleksin sind rahvasummas ka ära tundnud!”
„Tule taevas appi, Nina, kuidas sa siia sattusid? Kust sa tuled?”
„Lase mind sisse, ära hoia mind lävepakul!”
Nad suudlesid, hoides teineteisel peast kinni, tõmbusid eemale, et paremini näha ja suudlesid jälle. Segaduses Ksenia Nikolajevna seisis uksel – kellega see Vika seal suudleb?
Taevane arm, Nino! Gruusia sugulased, kadunud mehe lemmiknõbu minevikust, kaugest minevikust…
On see mõeldav? Tule edasi. Istu lauda, istu! Jah, käed on vaja ära pesta!
„Aga muidugi, otsekui surnuaialt, esimene asi on käed puhtaks pesta!” gruusia aktsent, märgatavam kui enne, hääletoonis naer ja pidu.
Pesi käed puhtaks, siis läks peldikusse ja pesi veel kord käsi. Ksenia Nikolajevna oli juba katnud lauale kolmanda koha: kõik taldrikud olid vanad, ära löödud kildudega ja mõrased.
Viktor valas viina välja.
„Kõigepealt vabaduse eest! See on nagu nelikümmend aastat kõrbes… Kärvas maha! Meie tulime välja!” ütles Nino, vastupidiselt lauakommetele, mida Gruusias alati järgiti. Naine, külaline, esimesena ei räägi!
Nad jõid. Nino eraldas kahvliga neljandiku pelmeenist, pistis delikaatselt vaevu paotatud huulte vahele. Viktorile tuli meelde, kuidas Nino oli õpetanud teda sööma, jooma, kõndima, istuma, teretama. Kõik oli puha meelest läinud. Ja tegi kõike nii, nagu teda oli kunagi õpetatud, unustanud õppetunnid ise.
„Kuidas sa siia sattusid, Ninoke?”
Naine nõjatus vastu tooli seljatuge, pani käed kukla taha ja naeris nooruslikult. Siis kadus naeratus, ta võttis õlgadelt musta pitsrätiku, mässis selle ümber pea, tõusis püsti, tõstis üles oma kaunid iginoored käed ja tõi kuuldavale pika ühe kõrgemale kerkiva hala. Siis langes hääl alla, sõnu samahästi kui ei olnudki, sest see oli itk surnu pärast – igivana leinahala, mis ei vajanud mingeid sõnu, mis oli tulvil igatsust, valu ja pidulikkust.
Nino lõpetas selle igivana sõnatu kurbuseavalduse ja puhkes jälle naerma.
„Vaeseke on purju jäänud,” mõtles Ksenia Nikolajevna.
Naernud isu täis, rääkis Nino neile loo, mis jääb aastateks tema lemmikteemaks jutuajamistel lähedastega.
Viiendal märtsil, kui Stalini surmast ei olnud veel teatatud, tulid nende juurde kaks Siseasjade Rahvakomissariaadi töötajat ja viisid ta endaga kaasa. Tahtsid ära viia ka õe Manana, kuid too oli juba eelmisel nädalal Khuthaisisse sõitnud ja kodus teda ei olnud.
Ema pani asju kokku, nuttis ja sosistas:
„Ei taha, saatan, ei taha meid rahule jätta!”
Ametimees sai aru, vaadates, kuidas ema pakib, ja ütles:
„Teie tütar on kolme päeva pärast kodus tagasi, noh, hiljemalt viie päeva pärast. Minu sõna selle peale.”
Sa ju mäletad minu ema, Vika? Ksenja muidugi mäletab! Ta on üheksakümmend aastat vana, ta ei kartnud ka noorema mitte midagi ja mida tal enam karta on.
„Oih, sinu sõnad on kuldsed. Aga käed on raudsed.”
„Asjata solvate meid, Lamara Nojevna,” ütles üks ametimeestest. „Teie tütrele osutatakse suurt au,” ütles ta.
Viidi mind partei linnakomiteesse. Jah, suur au muidugi. Seal põlevad kõik lambid, suur hulk inimesi sõelub koridoris edasitagasi nagu Rustaveli prospektil peopäevadel. Mind juhatati saali. Saalis istus palju naisi – igasuguseid, oli külanaisi, aga olid ka Veriko ja Tamara ning õed Menabded, lauljad.
Sisse tulid kaks meest, alguses rääkis üks, et maailm on kandnud suure kaotuse, rahvas on lohutamatu, lein on üldrahvalik… Mõtlesin, et kas mind toodi nende sõnade pärast siia? Siis rääkis teine: me kogusime teid siia, sest gruusia igivana kombe kohaselt nutavad naised kalleid kadunukesi taga. Seda saavad teha ainult naised. Me kogusime teid kokku, et te teeksite hea itku.
Vika, Ksenja, ma oleksin peaaegu et kohe hakanud laulma „Tule, Issand Jumal, võta ta enda juurde!”
„Me teame teist kõigist,” ütles see kiilaspäine mutitaoline mees, „et te olete laulnud matustel, teate gruusia itku. Meile öeldi Moskvast, et juhtkond tahab, et te laulaksite itku meie suurele juhile.”
Ma ei ole neid itkusid kunagi teadnud, olen matustel palju laulnud, aga neid paganate itkusid kristlased ei laula. See on halamine ja mitte laulmine. Ükspuha, mõtlesin, sõidan ikkagi! Mitte ei saanud endale niisugust meeldivat asja keelata.
A. Puškin, „Luuletused ja poeemid”. Tallinn, 1972, lk. 451 ja 457. B. Alveri tõlge.
