arvestada korterit Arbati tänaval, mida ta üüris pärast pulmi väga lühikest aega ja sõitis siis ära Peterburi. Ta ei armastanud Moskvat, ütles, et siin on „liiga palju tädikesi”. Kujutage nüüd ette, et sada aastat pärast Puškini surma läks siit mööda keegi daam – asi oli pärast revolutsiooni – ja äkki keerab Mjasnitskaja tänavalt välja voorimees – tsopp-tsopp-tsopp! –, jääb siinsamas seisma ja troskast hüppab välja Puškin, läheb kontsade klõbinal üle munakivide ja kaob sellesse majja. Daam ahhetas! Ja äkitselt oli kõik kadunud: nii munakivid ja troska kui ka voorimees oma hobustega. Hakati rääkima, et selles majas kummitab. Noh, kas see oli nii või ei olnud, seda me praegu enam teada ei saa. Aga seda, mis toimus selles majas, siis elas siin luuletaja Venevitinov, 1826. aasta oktoobris, seda kinnitavad paljud tunnistajad: selle maja paraadsaalis luges Puškin ette oma tragöödiat „Boriss Godunov”. Külalisi oli umbes nelikümmend inimest ja peaaegu pooled neist kirjutasid sellest kohe kirjades sugulastele või oma mälestustes aastaid hiljem. Te kõik olete ju „Boriss Godunovi” lugenud, eks ole? Kes jutustaks lühidalt meile selle sisu?”
Mihha oli alati valmis rääkima, aga sedapuhku oli ta äkitselt unustanud, milles oli asja tuum, ega tahtnud end häbistada.
Teised vaikisid tagasihoidlikult. Lõpuks ütles Igor Tšetverikov ebakindlalt:
„Ta tappis tsareevitš Vale-Dimitri ära.”
„Õnnitlen teid, Igor. Ajalooteadus on üpris segane värk. Üldiselt oli kaks versiooni. Üks on see, et Boriss Godunov tappis tsareevitš Dimitri. Teine on see, et ta ei tapnud tsareevitš Dimitrit ja oli üldse korralik inimene. Teie versioon, et tapeti keegi teine inimene – Vale-Dimitri –, muudab ajaloolaste ettekujutust põhjalikult. Ärge kurvastage, ajalugu ei ole algebra. Täppisteaduseks seda nimetada ei saa. Mõnes mõttes on kirjandus täpsem teadus. Sellest, mida ütleb suur kirjanik, saabki ajalooline tõde. Sõjaajaloolased on leidnud Tolstoil palju vigu Borodino lahingu kirjelduses, aga kogu maailm näeb seda lahingut just sellisena, kuidas seda kirjeldas Tolstoi „Sõjas ja rahus”. Ega Puškingi ei seisnud väikese tsareevitši ema Maria Nagaja palee tagaõuel, kus tapeti – või ei tapetud! – Dmitri. See käib ka Mozarti loo kohta. Noh, ma loodan, et te olete „Väikeseid tragöödiaid” lugenud.”
„Aga muidugi! Roim ja geniaalsus ei sobi kokku!” prahvatas Mihha.
„Jah, ka mina arvan nii. Salieri kohta pole täpselt kindlaks tehtud, kas ta mürgitas Mozarti ära. See on kõigest ajalooline versioon. Aga Puškini teos, kas teate, on fakt. Vene kirjanduse tähtis fakt. Ajaloolased võivad leida tõestuse, et Salieri ei mürgitanud Mozartit ja ikkagi on neil võimatu vaielda „Väikeste tragöödiatega”. Puškin ütles välja tähtsa mõtte: roim ja geniaalsus, need kaks ei sobi ühes inimeses kokku.”
Hämardus, Viktor Juljevitš jättis poistega hüvasti ja kõik läksid koju, Kitaigorodi eri otsadesse.
Sellest esimesest retkest kirjandusega seotud kohtadesse sai algtõuke ring, mis aasta lõpuks omandas ka nime „VEKA” – „Vene Kirjasõna Armastajad”.
Saanud teada, kuidas esimesel korral kõik oli olnud, ei jätnud Ilja enam vahele ühtki sellist „käiku loodusesse”, nagu Viktor Juljevitš nimetas neid kolmapäevaseid kirjanduslikke retki. Ilja koostas ringi koosolekute aruanded, oli sekretär ja vägagi vastutustundlik. „VEKA” protokolle hoidis ta koos fotodega oma kalli panipaiga raamatukapis.
Ringi „VEKA” liikmed said sedamööda, kuidas nad tutvusid vene üheksateistkümnenda sajandi kirjandusega, aegapidi üht-teist teada ka õpetaja sõjaaja eluloost.
Viktor Juljevitš, kelle nina ja põsed tõmblesid – ta oli põrutada saanud, nüüd nad teadsid seda – jutustas, kuidas ta oli koos kursusekaaslastega läinud sõja kuulutamisele järgnenud päeval sõjakomissariaati.
Ta suunati Tuulasse suurtükiväekooli. Poisse huvitasid konkreetsed seigad: lahing, taganemine, pealetung, haavata saamine. Mis kahurid teil olid? Millised mürsud? Aga sakslastel?
Õpetaja vastas lühidalt. Mälestused olid painavad…
Õpetamine Tuula koolis käis kiirkorras, kuid sakslaste pealetung osutus veelgi kiiremaks. Oktoobri lõpus lähenesid sakslased Tuulale. Kursandid saadeti linna kaitsma, igaühele anti rühm maakaitseväelasi, tulepunkte kaitsesid kursantidest komandörid ja maakaitseväelastest reamehed. See oleks meenutanud täiskasvanute sõjamängu, kui kaheteistkümne tunniga ei oleks fašistide tuli kõike maatasa teinud. Viktori päästis intelligentsus, mis üldiselt ei päästnud mitte mingis olukorras mitte kedagi. Ta käskis reamehel, kelle nime ta ei mäletanud, tuua kast mürskudega. Eakas tüse maakaitseväelane sõimas komandöri läbi: keda sa, ülemusenaga, siin käsutad? Ma olen viiskümmend täis, aga sina oled kaheksateist. Nii et tassi ise kaste.
Kursant, kes oli juba üheksateist täis, ei lausunud sõnagi, vaid jooksis mürskude järele. Sada meetrit sinna – see oli kerge, sada meetrit tagasi viiekümnekilose kastiga. Suurtükimeeskonda hingeldav komandör eest ei leidnud, targalt paigutatud suurtüki asemel suitses hiigelsuur auk. Ellujäänuid polnud ainsatki.
Ka matta polnud kedagi – otsetabamus. Kursant istus kastile, pea mõtetest tühi, kuid tal oli tunne, et ta ise on tulisest metallist segipööratud, keema läinud verega ja söestunud kaltsudes paljakspõlenud maa… Siis, jätnud tarbetu kasti maha, läks minema, teda saatis mürskude vingumine ja plahvatused, mida ta enam ei kuulnudki.
Tuula anti ära, kool viidi üle Tomskisse, vähemalt need, kes olid pärast kaitselahinguid ellu jäänud. Ta nägi hukkunud meeskonda kaua unes, tüse onkel sõimas teda räigelt ja üldsegi mitte mürsukasti pärast, vaid millegi muu, tõsisema pärast. Viktori mõte pöördus tuhandeid kordi tollesse päeva tagasi: kuidas oleks olnud õige… kuidas oleks pidanud talitama? Kui ta oleks käratanud, nagu komandör peaks tegema, siis oleks ellu jäänud too tüse onkel…
Otsustas, et komandöri temast ei saa. Kõlbab ainult reameheks. Ta kirjutas avalduse ja palus saata end tegevarmeesse. Keelduti: kooli lõpetamiseni oli jäänud poolteist kuud. Oli vaja mingi väikese eksimusega maha saada. Et ei antaks kohtu alla, ei saadetaks trahvipataljoni, vaid piirdutaks saatmisega reamehena rindele, ohvitseri auastet omistamata.
Ta leidis õiget mõõtu eksimuse. Auastme omistamise käskkirja avaldamise eelõhtul läks ta omavoliliselt linna peale, jõi end täis, ronis naiste ühiselamusse ja veetis öö punanurgas näitsikuga, kes tema enda palvel andis ula peale läinud kursandi hommikul sõjaväepatrulli kätte. Kõik oli täpne, otsekui apteegikaaluga: istus kümme päeva peavahis ja siis saadeti reamehena tegevteenistusse. Nii ei tulnud tal sõja lõpuni, tema jaoks lõppes see neljakümne neljandal, pärast haavatasaamist, kordagi kellelegi käsku anda. Ainult käsku täita. Ülesanne oli alati üks ja seesama: jõuda punktist A elusana punkti B. Ja siis veel hulganisti pisimuresid: süüa, juua, end välja magada, jalgu mitte ära hõõruda ja hea oleks end pesta… Kui kästi – tulistas. Ei, ei, sellest ta ei rääkinud. Selle koha pealt oli ta suu lukus.
„Kus te haavata saite?” pärisid poisid.
„Poolas, pealetungi ajal. Näe, jäin käest ilma.”
Mis pärast sai, seda ta õpilastele ei jutustanud. Kuidas õppis kirjutama vasaku käega: ümar madal käekiri, üsnagi elegantne. Natuke abi oli parema käe köndist, roosast tselluloidist proteesi ta ei kasutanud. Õppis osavalt seljakotti selga panema: alguses tõmbas vasaku käega rihma üle parema käe köndi ja siis toppis aasast läbi. Hospidalist sõitis Moskvasse. Instituut, kus ta oli enne sõda õppinud, oli selleks ajaks likvideeritud, selle jäänused olid liidetud filoloogiateaduskonnaga. Sinna ta naasiski veel sõjalõhnalises sinelis ja ohvitseri säärikutes, mis tema auastme juurde ei käinud.
Ülikool Mohhovaja
