asjatundja, teema oli huvitav – romaani ja germaani kallakuga, Puškini seosed tollesama väliskirjandusega. Viktor Juljevitš kõhkles, oli ka tahtmine õpetada lapsi, talle näis, et ta teadis nüüd, mida õpetada. Valikud, valikud…
Miks vaikis see hääl, mis ütleb otsustaval hetkel ette? Kuid mingit häält ei olnud vajagi: luhtunud juhendaja sai mööda pead Lääne ees lömitamise ja kosmopolitismi eest, mõni aeg hiljem pandi ta istuma…
Aspirantuurist ei tulnud midagi välja. Jaotuskava järgi saadeti ta Vologda oblasti Kalinovo asula keskkooli vene keele ja kirjanduse õpetajaks.
Elamine anti koolimajas. Esikuga tuba, ahju sai kütta esikust. Küttepuudega varustati. Kohalikus poes müüdi Kaug-Ida krabikonserve, klaaskompvekke, viletsat veini ja viina. Leiba toodi kaks korda nädalas, järjekord seisis varahommikust peale, pood tehti lahti kell üheksa, kui esimene tund oli lõppemas. Külaelanike igivana kombe kohaselt tõid õpilaste emad talle vahel mune, kohupiima, imetabast külapirukat: soojalt oli see väga maitsev, külmalt ei kõlvanud üldse süüa… Vaimulike, arstide, õpetajate töö natuuras tasustamise komme oli igivana. Toodut jagas ta koristaja Marfušaga, inimpõlgliku, omamoodi veidrustega lesega, kuid jõi omaette, üksinda. Ei vähe ega palju – igaõhtuse pudeli pani hinge alla. Enne uinumist luges ainsat autorit, kes teda kunagi ära ei tüüdanud.
Peale kirjanduse tuli tal anda maateadust ja ajalugu. Matemaatikat ja füüsikat õpetas kooli direktor, ühtlasi ka ühiskonnateadusi, mis küll muutsid aeg-ajalt nime, aga olid ükssama partei ajalugu. Ülejäänud aineid, bioloogiat ja saksa keelt, õpetas Peterburist välja saadetud soomlanna. Tema eluloos oli peale rahvuse veel üks plekk: enne sõda oli ta töötanud akadeemik Vavilovi juures, too oli olnud weismannist-morganist, kes pattu ei kahetsenud.
Kõik oli Kalinovos vaene, külluslikult oli ainult arglikku puutumatut loodust. Vist olid inimesed siiski paremad kui linnas, ka nemad olid peaaegu puutumata jäänud linna hingelisest laostumisest.
Suhtlemine külalastega hajutas tema tudengipõlvised illusioonid: hea ja igavene ei kadunud muidugi kuhugi, kuid igapäevaelu aines oli niivõrd ränk, et kas oli nõelutud rätikutesse mässitud tüdrukutel, kes olid enne koolitunde jõudnud talitada loomad ning hoolitseda väiksemate õdede-vendade eest, ja poistel, kes suvel tegid põllul ära kogu raske meestetöö, vaja kõiki neid kultuuriväärtusi? Õppimine tühja kõhuga ja aja raiskamine teadmistele, mida neil mitte kunagi ja mitte mingis olukorras vaja ei lähe?
Nende lapsepõli oli ammu läbi, need veel kasvueas noored olid väljas meeste ja naiste eest ning isegi need, keda emad meelsasti kooli saatsid, neid oli kahtlemata vähemus, tundsid end otsekui ebamugavalt, et tegelevad tõelise tõsise töö asemel rumalusega. Seepärast tundis end mõnevõrra ebakindlana ka noor õpetaja, et tõepoolest, kas ta mitte ei kisu neid eemale igapäeva tõsisest elust mingi liigse luksuse nimel. Milleks Radištšev? Milleks Gogol? Milleks Puškin? Õpetada kirjaoskus kätte ja lasta kiiremini koju – tööd tegema. Ja ega lapsed ise ka muud tahtnud.
Siis hakkas ta esimest korda mõtlema lapsepõlve fenomeni üle. Millal see algab, ei tekitanud kahtlusi. Aga millal lõpeb? Kus on see piir, mille ületamisest peale on inimene täiskasvanu? Oli ilmne, et maalastel lõpeb lapsepõlv varem kui linnalastel.
Põhjaalade küla oli alati elanud poolnäljas, aga pärast sõda virelesid lausa kõik, tööd tegid naised ja lapsed. Kolmekümnest kohalikust mehest, kes läksid rindele, tuli sõjast tagasi kaks, üks oli ühe jalaga, teine tiisikusehaige, ta suri aasta pärast ära. Lapsed, väikesed mehed-koolilapsed, alustasid varakult tööelu, lapsepõlv oli neilt varastatud.
Aga mida siin ikka arutada: ühtedelt varastati lapsepõlv, teistelt noorus ja kolmandatelt vabadus. Viktor Juljevitšilt endalt kõigest aspirantuur.
Pärast kolme aastat pooleldi sunnismaist elu – nendesse kohtadesse oli tsaariajal välja saadetud samasuguseid nagu tema, oma eneseväärikust tunnetavaid tarku noori mehi –, viinud seitsmenda klassi lõpuni, naasis Viktor Juljevitš Moskvasse, ema juurde Bolševistski põiktänavasse, majasse, mille ukse kohal nišis seisis rüütel.
Esimene kirjandusõpetaja koht, mis talle Moskvas pakuti, oli imekombel kümne minuti kaugusel kodust, Ajalookirjanduse Raamatukogu lähedal, see koht aga paelus teda rohkem kui pealinna teatrid ja muuseumid, sest ta janunes raamatukultuuri järele.
Ta püüdis taastada ülikooliaegseid sidemeid, tahtis suhelda. Kohtus Lena Kurtseriga, kes oli teinud sõja läbi sõjaväetõlgina, kuid avameelsest jutuajamisest ei tulnud midagi välja. Otsis üles veel kaks oma kursuseõde, kuid jällegi ei tulnud sellest midagi head välja. Aeg oli vaikiv ega kutsunud avameelitsema. Kolmest sõjas ellu jäänud kursusekaaslasest läks üks parteitööle, teine oli koolis õpetajaks. Nendega lävimine piirdus pudeli tühjaksjoomisega ja sellega kõik lõppeski. Kolmas, Stass Komarnitski oli kättesaamatu: ta istus kinni kas siis anekdoodi või tavalise lobisemise eest. Ainsaks sõbraks, kellega läbikäimine tegi rõõmu, oli endine hoovinaaber Miška Kolesnik, nad kaks moodustasid lustliku sõjajärgse paari: Miška oli ilma jalata, Viktor ilma käeta. Nad nimetasid end „kolm kätt ja kolm jalga”.
Miškast oli selleks ajaks saanud bioloog ja ta oli abiellunud kena tüdrukuga, kes oli samuti pärit nende õuelt, kuid noorem.
Miška naine oli arst, ta töötas linnahaiglas ja tahtis kangesti Viktorit naisele panna. Muudkui püüdis sokutada talle nina alla mõne oma vallalise kolleegi. Kuid Viktor ei kavatsenud abielluda. Tulnud Kalinovost tagasi, armus ta korraga kahte kaunitari: ühega tutvus ta raamatukogus, teine puges talle ise külje alla muuseumis, kus ta oli oma klassiga käinud. Miška aasis: sul on vedanud, Vika, et naised ajavad sulle paarikaupa ligi, kui oleks ainult üks olnud, oleks ta sul kindla peale pea segi ajanud…
Kuid tegelikult „ajas tal pea segi” töö. Kõige huvitavamaks oli Viktorile läbikäimine kolmeteistkümneaastaste poistega. Neil ei olnud midagi ühist oma külapoistest eakaaslastega. Need Moskva poisid ei kündnud, ei külvanud, ei parandanud hobuseriistu ega aimanudki, mis asi on talumehe vastutus oma perekonna eest.
Nad olid normaalsed lapsed: tembutasid tundides, loopisid üksteist suus nätsutatud paberikuulidega ja pritsisid veega, peitsid portfelle ja õpikuid, ahnitsesid, kaklesid, tõuklesid nagu kutsikad ja siis äkki tardusid ja esitasid asjalikke küsimusi. Erinevalt maapoistest eakaaslastest oli neil siiski lapsepõli, millest nad vastutahtmist välja kasvasid. Peale vinnide oli ka teisi nende küpsemise tunnuseid, mis olid seotud kõrgema närvitalitlusega: nad esitasid „neetud küsimusi”, piinlesid selle pärast, et maailm oli ebaõiglane, kuulasid luuletusi ning kaks-kolm poissi klassis koguni kirjutasid midagi värssidetaolist. Esimesena tõi õpetajale korraliku paberilehe riimitud ridadega Mihha Melamid.
„Selge, selge,” ütles Viktor Juljevitš ja naeratas. Endamisi mõtles: „Juudi poisid on eriti tundlikud vene kirjanduse suhtes.”
Pool klassi ei saanud päris hästi aru, mida literaat neist tahab. Teine pool käis muudkui õpetaja sabas. Viktor Juljevitš püüdis käituda kõigiga ühtemoodi, kuid lemmikud tal olid: emotsionaalne ja lausa absurdsuseni aus Mihha, liikuv ja paljuks võimeline Ilja ning kinnine ja intelligentne Sanja. Lahutamatu kolmik.
Ka ta ise oli kunagi kuulunud sellisesse kolmikusse, ta meenutas sageli kahte kallist instituudiaegset sõpra, Ženjat ja Marki, kes hukkusid sõja esimestel nädalatel. Nad ei olnud lapsepõlvest välja kasvanud, olid tulvil võltsi romantikat, infantiilseid värsse – „Brigantiin, brigantiin!” – kuidas nad end praegu tunneksid… See punapea Mihha oleks nagu olnud nende noorem vend, tähelepanelikult jälgides võis aimata tulevast keerulist saatust. Ei, ei, ei mingeid prohveti ambitsioone, lihtsalt mure…
Oli alles viiekümne kolmas aasta, märts ei olnud veel kätte jõudnud, antisemiitlik kampaania oli täies hoos. Sel närusel ajal Viktor Juljevitši
