polnud tegelikult sugugi kurb. Ta nautis toona oma elu, oma elukorraldust, mis oli muretu, ja muretusest sündis palju head. See oli aga külm õhk, mis Aranjuezi hotellitoas härra Koi võdisema võttis – nagu kolmkümmend aastat hiljem. Külmatunne, mis oli sündinud ainult tollest pisikesest augustikuisest pilvest päikese ees.
Tekk ümber, seisis härra Koi toa põrandal, varbad liiga väikestes sussides, kannad põrandal, üks käsi teki seest väljas, ning oli just äsja üles tõstnud klaaskuuli. Härra Koi oli tardunud, higi tema laubal näis jäätuvat. Ta astus rõduuksele lähemale. Keegi perekond, mees ja naine, kaks last, liiga palju kotte-kohvreid-pampe, trügis häälekalt taksost välja. Eemal pildistas grupp turiste kuningalossi. Päike soojendas higi üles, härra Koil hakkas palav, ent enne varju tagasi astumist märkas ta oma peopesal uuesti pisikest vikerkaart, ta kohkus nagu sellistel puhkudel ikka ning pigistas pihu kiiresti kokku.
See valgus läbi klaaskuuli tuletas talle meelde midagi, mida ta enam ei mäletanud, me ei saa seda nimetada mälestuseks, aga mida ta kusagil eneses aimas. Ja teadmatus kohutaski. See oli siis: pilv on möödunud ning Koi, silmad vahepeal kinni pannud, avab need nüüd uuesti; naise juuksed kukla ja kaela piiril on heledad, peaaegu värvuseta, aga igaüks neist on nagu väikene prisma – ning ühtäkki sätendab naise kael nagu miljon vikerkaart.
Härra Koi tundis kurgus talle arusaamatut pitsitust, mis näis levivat järjest allapoole kuni maoni välja. Muidugi, ta polnud kindel, kus täpselt magu asub, aga kusagil seal pidi see olema. Ja kõiges oli süüdi see neetud pilsner, mille ta ainult kogemata tellinud oli, seepärast et too kergats eemal üle saali oli silma jäänud, ja need kaks, poiss ja tüdruk kõrval, ja see vihm, neiu vastuvõtulauas, viimaks aga ta ise, tema, härra Koi, vana hall narr romantik. Kell oli kümme minutit pealt kolme ning ta otsustas hingata veel veidi õhku, kuna laeva väljumiseni oli aega, see polnud veel kaigi ääres, ligines alles eemalt hobuserauakujulise sadama poole. Härra Koi jättis hajameelselt lauale mingi summa, millest pidi jätkuma ning ülegi jääma, võttis kohvri ja möödus „iseenesest ju amüsantsest seljakotipaarist”, keelas ennast uuesti silmata toda „värvilist rauka kahe puuderdatud fuuria seltsis” ja astus jahedasse vihmavirgesse pärastlõunasse.
Ta tundis ennast abituna, tema, härra Koi, tundis ennast vanana. „Ma olen väsinud, vä-si-nud.” Ja see lause Koi huulilt, mille ta enesele kuuldavalt välja hääldas, võinuks kõlada isegi usutavalt, poleks ta ainult viimastel silpidel tippinud ühelt kiviplaadilt teisele nagu tantsides. Jällegi valdas teda pööritus, kuna meenus trio selja taha jäänud kohvikus. Härra Koi eemaldus kiirete sammudega ja tundis, et värske õhk ning kiire tempo hajutavad mõtteid. „Oleks siis mõtteid, aga pea on tühi, tühi mis tühi. Millele ma üldse mõtlesin? Millele ma mõtlen? Millele? Ma ei arutle millegi üle, miski ei paina, või ei, painab, aga mis see on? Mis minuga toimub?” Ta ajas oma selja nii sirgu, kui sai, ning marssis mööda kaid edasi sinnapoole, kus suur Baieri lõvi oma kivipostamendil istus ja väärika pilguga üle järve vaatas.
Noormees aga vaatas enese ümber ringi, märkas, kuidas ettekandja suundub kööki ning saal jääb tühjaks, pensionäride seltskond oli täpselt teisel pool vaheposti, ning näppas siis härra Koi laualt ühe kahest kümneeurosest, teisest niikuinii piisas paari kohvi ning õlle eest tasumiseks. Tütarlaps pööras pilgu sadamalt, kus too üksildasevõitu vanamees kärmel sammul eemaldus, ohkas ja jätkas samast, kus ennist pooleli oli jäänud: „Aga kaua? Sa ei vastanud mulle. Olgu, me seikleme, võibolla läheme uuesti Aafrikasse, kui seal rahuneb, aga siis peame ometi tagasi tulema. Peame ju, kaua me niimoodi … Meil ei ole raha. Sinu vanematel on, minu vanematel on, jah … aga. Ma võibolla ei viitsi enam. Nüüd tuleb talv. Me läheme tagasi Berliini, elame jälle kusagil skvotis, sööme salaja teiste makarone, kui omal ei ole, aga kurat, ma tahan oma makarone, kuuled!” Tütarlaps oli selle peaaegu hüüdnud üle kogu kohviku, isegi trio jäi vait ning vaatas nende poole. Ta oli ka püsti tõusnud, nagu tahaks nii oma sõnadele kaalu anda. Noormees nägi, et tüdruku kõhn keha vabiseb, aga see polnud öine erutusevabin, vaid miski palju sügavam, ürgne, tume, naiselik, ja seda noormees kartis. Kokkukägardatud kümneeurone tema käes muutus kuumaks, ajas sügelema. Ise märkamata silus ta selle laua all enam-vähem endiseks ja pani vaikselt kõrvallauale tagasi. Naine teadis, mismoodi asjad käivad, ja noormehelegi oli ammuilma tundunud, et see rändurielu väsitab, temagi oleks heal meelel istunud päevad läbi kusagil kontoris, et tulla siis koju tagasi, suudelda naist, panna kogu palk perekonnakassasse, süüa koos oma naise ja – „lastega,” kumises tal peas – ning enne und veel veidi lugeda. Ent see kõik oli nii keeruline. Isa oli süüdistanud neegreid ja moslemeid, tema ei süüdistanud kedagi. Tal polnud taolist kihku, temale oli õpetatud, et kõiges, mis elus juhtub, ollakse ise süüdi, ja kui keegi keelt mitte oskav, sidemeid mitte omav neeger su töö üle lööb, oled ise ebapädev loru. Ja tema kallim, kes oli ennast üles kihutanud, kellest oli saanud Naine, seisis harkisjalu ta ees ning süüdistas just nimelt teda. „Vaata, ma armastan sind, armastan, aga ma tahan olla aastate pärast nagu need kolm seal, kuuled, ma tahan istuda mingi hatuse kolka kohvikus, rääkida vanadest aegadest ja naerda. Ma tahan endale ka parukat ja totrat kleiti ja sinul peab olema galantsust, et lõbustada minu sõbrannat, kelle mees on just surnud ja kes seepärast tunneb end üksikuna!” Noormees teadis oma kallima kalduvust fantaasiatesse, kuid see ei tundunud praegu fantaasiana. Ta pööras pilgu triole, kes nüüd oli häält tasandanud. „Ma ei taha olla mingi eidekene, ma ei taha olla sama üksinda nagu too vanamees, kes siin äsja istus ja tühja pilguga enda ette vahtis! Ei taha!” Teenindaja vaatas umbusklikult kahte noort inimest ja kartis, et peab nad välja viskama, ta ei soovinud pahandusi, ei soovinud olla pahatahtlik, ent pelgas minna siinsete stammkundede juurde vabandust paluma. „Palun …” alustas noormees, aga tütarlaps möödus härra Koi lauast ja pühkis uksest välja tänavale. „Vähemalt oma koti jättis siia, järelikult tuleb tagasi,” mõtles noormees, „Või peaks talle järele minema? Kuidas see käib? Kas ma näitan üles nõrkust?” „Kas ma näitan üles nõrkust?” mõtles härra Koi. „Miks ma lasen ennast heidutada mingist nässist, kes on endale kulinad külge riputanud?” Tema samm oli lõvile liginedes muutunud järjest aeglasemaks. „Kas ma ennast mitte ise praegu narriks ei teinud, palju ma ettekandjale jätsin? Ei tea, pole vahet. Aga kindlasti nii nagu noorena. Ikka suured jootrahad vasakule ja paremale! Mille eest? Vanemate raha eest … Hiljem küll oma, jah, aga ikkagi.” Pilved kiskusid hajuma, siin-seal märkas päike loike kividel, märjad katusesiilud helendasid ning neile tekkisid naljakad mustrid. „Jahaa … aga sellest nad ju rääkisid, jajaa, tõsi mis tõsi, nad rääkisid, täpselt seesama, toosama, jah, tõsi!” Ent härra Koi ei jõudnud oma mõtet veel laiemalt lahti harutada, sest tema ette jäi hingeldades, näost punane, seisma too tütarlaps kõrvaltlauast, kes nagu jooksult lõi talle pihku kümneeurose ja kihratas: „Me ostame nüüd oma makaronid ise, kurat võtaks!” Pöördus siis ja sammus tagasi kohviku poole, mille ees aimas härra Koi seisvat toda noormeest, kaks rasket seljakotti üks ühel, teine teisel õlal. Aga mida see tähendama pidi? Neiu polnud tema kohmetust märganudki. Ja mis makaronid?
Härra Koi harutas käkras kümneeurose lahti ja selle sees oli üllatuseks ka tema klaaskuul. „Tõesti, kas ma oma pahameeles unustasin sinu sinna? Noh, näed siis, tõsi, jah, anna andeks, semu. Aga näe, sa tahtsid mu juurde tagasi tulla. Eks see olid ju sina ise, kes kõigepealt mu juurde tuli.”
Härra Koi seisis oma numbritoas, klaaskuul tugevasti pihus, ja teadis, et just sellest olid nad too hommik rääkinud, tollel kaugel hommikul, millest on jäänud alles vaid lausekatked ja mälestuskild miljonist värvikillust naise kuklal, mis olid teda saatnud läbi häda ja rõõmu, mille ta alateadlikult oli aastaid varem Lindaus ühe Maximilianstrasse pudupoe riiulil ära tundnud ja õieti mille pärast ta kelmilt muheledes oma kuulikese näpanud oli. „Nagu näppaks nooruse tagasi,” mõtles ta siis mõtet, mida polnud unustanud, nii nagu kõik muu ununema kipub.
„Nagu näppaks nooruse tagasi,” kordas härra Koi. „Ei, see on mingi hämu, hommikune meelesegadus ainult, ei tohi lasta end kõigutada, peab minema jalutama. Tingimata. Kõigepealt aga …”
Härra
