pluus liibub tibatillukeste arglike rindade ümber. Põgeneda, joosta randa, heita kõhuli liivale, peita oma nägu, kuulata mere kohinat.
Ta surus naise pehmet kätt ja siis mehe oma, mis oli suur, suurem kui teistel.
„Kas sa raamatut ei võtagi kaasa?“
Joana pööras ringi ja nägi meest. Nägi tema pilku. Ah, avastus lõi särama ta sees, pilk nagu käepigistus, pilk, mis teadis, et Joana igatseb randa. Ent miks nii jõuetu, nii nukker? Mis ikkagi juhtus? Paar tundi tagasi nimetati teda ussiks, õpetaja põgenes, naine ootas… Mis juhtus? Kõik pöördus tagasi… Ja äkitselt jõudis ühe karjatusega kõik ümbritsev ta teadvusesse, paisus koos kõikide üksikasjadega ja uputas inimesed suurde lainesse… Tema enda jalad hõljusid õhus. Ruum, kus ta oli veetnud nii paljusid õhtuid, lõi orkestrimuusika valjenedes virvendama, tummalt, makstes kätte Joana sealsete rõõmude eest. Hetkega tajus ta selles tasases ruumis varjatud väge. Tuba oli iseäralik, vaikne, äraolev, otsekui poleks keegi mitte kunagi sinna oma jalga tõstnud, otsekui oleks see mälestis. Siiani olid asjad end peitnud, ent nüüd nad lähenesid Joanale, piirasid ta sisse, kiiskasid videviku hämaruses. Hämmeldunult märkas ta helkiva klaaskapi otsas alasti kuju, mille jooned sulandusid harmooniliselt nagu liikumise lõppedes. Uhkete tardunud toolide vaikus kõneles ta ajuga, seda tasa ammendades… Ta kuulis tänaval rutakaid samme, nägi, kuis tohutu tõsine naine teda silmitses, ja veel tugevat meest, selg küürus. Mida nad minust tahavad? Joana ehmus. Käte vahel tundis ta raamatu kõvasid kaasi – kaugel, kaugel, nagu laiutaks tema ja ta käte vahel terve kuristik. Mida siis? Miks oli igal inimesel talle midagi öelda? Miks, miks? Ja mida nad nõuavad, et ei anna mulle asu? Pea pöörles kui keeristorm, ta haaras sellest kinni, jalust läks nõrgaks. Nii seisis ta nende ees juba mõned minutid, tummalt, tunnetades maja, kuidas neid küll minu seletamatu käitumine ei raba? Ah, temast – ussist – võiski ju kõike oodata, ka veidrusi, uss, oh valu, rõõm valutas. Nad eendusid varjust, tardunult ta ees, vaid õpetaja pilgus oli veidike hämmeldust.
„Mul hakkas pea ringi käima,“ sõnas ta poolihääli ning klaaskapp säras endiselt kui pühak.
Seda öelnud, tundis Joana, pilk ikka veel tuhm, kuidas õpetaja naine end imevähe liigutas. Nad vaatasid teineteisele otsa ja miski õel, himur ja alandatud naises pani Joana hämmeldunult mõistma… See oli selle päeva jooksul juba teine peapööritus! Jah, selle päeva jooksul juba teine peapööritus! Nagu pasun… Ta silmitses neid tähelepanelikult. Ma lähen sellest majast minema, kisendas ta palavikuliselt. Ja ruum tema ümber üha kahanes ja kahanes, iga hetk võis mehes ja naises lahvatada viha! Nagu äkkvihm, nagu äkkvihm…
Tema rasked jalad vajusid liiva ja tulid siis jälle nähtavale. Oli juba hilisõhtu, tume meri viskles rahutult, lained tungisid randa. Tuul puges ta juustesse, pillutas pööraselt ta lühikest tukka. Peapööritus oli kadunud, rohmakas käsi lasus nüüd tema rinnal, mõnus surve. Kohe juhtub midagi, välgatas tal peas. Üheainsa päeva jooksul kaks peapööritust! Hommikul, kui ta voodist tõusis, ja nüüd… Ma olen üha enam elus, adus ta ähmaselt. Siis pistis ta jooksma. Ühtäkki oli ta vabam, kõige suhtes raevukam, ta tundis võidurõõmu. Siiski see ei olnud raev, vaid armastus. Nõnda sügav armastus, et kirge sai matta vaid vihkamise jõuga. Nüüd olen ma uss, kes jäetud omapäi. Side õpetajaga on alatiseks katkenud, mõtles ta, pärast sellist vestlust ei saa ma tagasi minna… Mees tundus nii kauge, kohas, mille meenutamine tekitas juba praegu hirmu ja võõristust. Omapäi…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
