supikatlaid ja palju muud, millele me nimegi ei teadnud anda. Aga kõige tähtsam leid oli püss, päris uus ja korras püss. Sõber Lembit takseeris püssi mitmest kandist ja teatas siis, et see on jaapani püss.
Nii saime siis ootamatult püssi omanikuks. Viisime selle esiteks Ruutide puukuuri, kus ta hoolikalt ära peitsime.
Kustki hankisime ka jaapani padruneid, nii et olime täies varustuses sõjamehed.
Kui aga tahtsime püssiga linnast välja minna, et mõnd toredat pauku teha, siis ei läinudki see nii lihtsalt. Püss õlale võtta ja minna nagu sõjamees muistegi – seda me ei riskinud. Juba lähemal tänavanurgal oleks miilitsamees meilt püssi ära võtnud. Palitu hõlma alla püss panna – selleks olime meie liiga väikesed ja püss liiga suur. Lembi katsus küll püssirauda püksisäärde peita, nii et pära oleks tulnud üles pintsaku alla, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Meie kuued olid aja jooksul nii kitsaks jäänud, et isegi tüseda taskuraamatuga, kui see põuetaskus oli, hõlmad kinni ei andnud, mis siis veel rääkida püssilaest.
Viimaks leiutas Lembi:
„Ei aita muud, kui tuleb püssiraua otsast tükk maha võtta, parajasti nii, et kui lae paned kaenla alla, siis toru ots palitu alt välja ei paista.”
Nii siis jäigi. Lembi isa oli Sadamatehaste lukksepp ja tal oli kodus nii palju rauatööriistu, et tee või uus püss valmis algusest lõpuni. Lembi isa rauasaega võtsime püssi otsast tüki maha, parajasti niipalju, et kui lae panid kaenla alla, siis toru ots palitu hõlma alt välja ei paistnud. Muidugi ei läinud ka palitu hõlmad kinni, kuid me käisimegi rohkem lahtiste kui kinninööbitud hõlmadega. Viilisime saetud püssiraua otsa siledaks ja olime väga õnnelikud. Kel teisel meie koolist oli nii tore püss nagu meil!
Laskemoona saamine oli päris tühine asi. Igal poisil koolis oli tol ajal kümmekond padrunit taskus nii vene kui ka jaapani püssi tarvis.
Me kiskusime mõnel padrunil kuulid otsast ära, täitsime kestad peenikeste haavlitega, ja nii olimegi mõne päeva pärast täie varustusega jahimehed.
Ühel õhtupoolikul panime siis padrunid tasku, Lembi võttis püssi kaenlasse – temal oli õigus esimene pauk lasta, sest püssi ümbertegemine toimus tema isa riistadega. Pealegi oli ta pikem kui mina ja tema palitu ka minu omast pikem, nii et tal oli kergem surmariista varjata.
Linnast välja jõudsime ilma äpardusteta. Kellelgi ei tulnud mõttesse jälgida, kuhu poisid lähevad ja miks ühel neist on palitu hõlm nii salapäraselt pungis.
Metsas võttis Lembi püssi hõlma alt välja, pani padruni rauda sellise uljuse ning kindlusega, nagu oleks ta elupõline sõjamees. Siis heitis püssi selga ja lausus:
„Nii on palju parem.”
Nüüd hakkasime jahisaaki otsima. Hunte ja karusid Tallinna lähedal metsas ei ela, seda me teadsime, kuid me olime täiesti veendunud, et ka neist oleksime oma püssiga jagu saanud.
Leppisime nii kokku, et mina hiilin põõsaste vahelt jäneseid, Lembi vaatab taeva alt linde. Mõne aja pärast pani Lembi näpu suule ja hoiatas:
„Pst… vares! Vares seal puu otsas. Anname sellele esimese põraka.”
Ta võttis püssi seljast ja seadis palgesse, kuid samas lõi kahtlema:
„Ehk on kauge? Uus püss – mine tea, kuidas võtab. Astume mõne sammu lähemale.”
Hakkasime edasi nihkuma. Lembi minu ees, püss laskevalmis ja sõrm päästikul. Mina hinge kinni pidades tema järel. Mõlemad jälgisime üksisilmi varest. Korraga – sopsti! – ja Lembi kaob ära.
„Tont… mis nüüd? Mis sul on?”
„Ei midagi – kraav, kurivaim. Kukkusin kraavi… ei pannud luurates seda tähele. Oota, ma ei taha praegu välja ronida, viimati vares ehmub ja paneb minema. Võta sa püss ja põmmuta maha!”
Nende sõnadega sirutas ta püssi kraavist minule. Võtsin püssitorust kinni ja ei näinud mina ega pannud ka Lembi tähele, et tal sõrm oli kogu aja päästikul. Nii kui ma püssi otsast kinni võtsin ja veidi tõmbasin, käis hirmus pauk. Kukkusin kraavikaldale maha, silmade ees läks kõik mustaks ja palav juga jooksis üle keha.
Siis oli mu esimene mõte:
„Ma olen surnud. Ma olen kindlasti surnud. Nüüd on kõik otsas.”
Ja siis tuli äkki meelde porgandipirukas, mille ema Aino sünnipäevaks tegi ja millepärast me õega veel tülli läksime. Isegi pirukalõhna tundsin ninas.
„Kui ma seda tunnen,” käis välkkiirelt mõte läbi pea, „siis ma ei ole surnud. Jah, ma ei ole surnud, ma elan, aga ma olen pime. Ma olen kindlasti pime.”
Püüdsin end liigutada ja sõpra vaadata, kuid ei näinud midagi. Siis tõstsin pea ja nägin taeva tagaseinal Tallinna torne. Selgesti nägin, kuid nad tundusid nii kaugetena ja võõrastena, nagu oleksid nad taeva äärele maalitud.
Kuid see ei toonud mind veel teadvusele, arvasin, et olen ikkagi pime.
Siis aga nägin Lembit kraavi teisel äärel lubivalge näoga.
„Ei, pime ma ei ole,” tulin enese nägemisvõime kohta nüüd teadvusele. „Ma olen kurt. Ma ei kuule enam midagi.”
Õiendasin käe üle kraavi ja puudutasin Lembi kahvatut nägu, karjudes seejuures:
„Räägi midagi, räägi! Räägi ometi!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
