on>VALGE ÖÖ
KEVADE ÕHTUL
Nagu magus unenägu
Tine hõise igal pool;
Üle aasa ujub tasa
Valge udu jahe vool.
Metsa põues nagu kõne,
Punga puhkemise jutt,
Üle välja, üle põllu
Rõõm kui värin, õnne nutt
Eha kumab, päike magab,
Siiski kõik kui ärkvel veel,
Nagu õnnis ootamine:
Armas on ju ammu teel!
Ja mu südant täidab sala
Nagu soojus sumaja:
Võiksin läbi vaikse ilma
Kodu hõiskeks sulada!
VALGEL ÖÖL
Mets kohas, kui tuhanded kandled
Ta põues kumisesid
Kui kandled, kus päikesekiired
Pääl keelteks kõlisesid;
Ja läbi uinunud ilma
Kui inglid liikusivad,
Ja tasasel armsuse lennul
Ööd valget külvasivad
Mets kohas, öö õndsuse mõttes
Mu tunded õitsesivad,
Ja palves jumala-rannad
Mu südant tervitivad.
ÜLESSE!
Tolmuse tänava suruvast kitsikusest
Sinna, kus puhas on õhk,
Sinna, kus inime vabalt saab hingata,
Vabalt, mis üksinda kõrgel võib võrsuda,
Kõrgel, kus puhas on õhk!
Puhas on vabadus, vaimustus, armastus,
Avar sääl südame piir,
Tarkuses langed sääl kõikide rinnale,
Kes siin on juhtinud otsijaid ülesse,
Avar kus südame piir.
Puhtas, sääl tunned, mis peidetud elusse,
Leiad, et ilus on maa,
Leiad, et magus on elada valguses,
Päevalist leiba nii maitseda eneses,
Tunda, kui ilus on maa.
Tuimuse tänava suruvast kitsusest,
Igatsus, kanna sa meid,
Vabadus, tiibu sa tuliseid kasvata,
Vaimustus, kõiki sa minekuks ühenda,
Armastus, juhi sa meid!
KÕIK TUULED
Kõik tuuled mul armsad südaööl,
Koos laulame mõndagi laulu.
Ei sõbrad unusta armsal tööl
Koos viibides kunagi laulu!
Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl,
Me elame reisi laulu
Ja paisudes läeme kui armsal tööl
Kesk lagedat, koduta laulu –
Kõik tuuled, me huugades südaööl
Täis valguse ihade laulu.
SUVI
Kõik pehmed suvetuuled mängivad,
Vett suudleb valgus üheks taevaga –
Kõik väljas endamisi tolmavad.
Kõik sõnad raugesid su huultele,
Kõik sõnad vaikisid ka minul –
Kõik kadus meil, jäi üksi südame
Üks helin, üks nii mul kui sinul.
Ja pehmed suvetuuled mängivad
Ning meie õnnelilled õitsevad.
JUTLUSE AJAL
Heinalõhn magus lendab niidu päält,
Metsa kumin, äostus, lindude laul,
Põllul tõusleb õietolm,
Kiirtesse vaibunud maailm.
Tasane sumin kasel, niinepuul –
Isa sõnad kõnnivad jumala teed,
Väsis kuulates minu meel,
Muinasjutt üksi veel jäi…
Haldijas tasa tuleb niidu poolt,
Kaarnakivi kannab ta sammaldand käes.
Surub kivi mu südame –
Kivi, see minule jääb!..
ÕHTU KODUTALUS
Õhtu köitis jutueied
Unejätkuks puhkama,
Pimedus käib väljas ringi,
Laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulavad,
Vanaema kustund silmad
Hangund pilgul vaatavad.
Puhkas isa, puhkab ema,
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja liikumist.
Peretoas kõnnib keegi,
Tuli nagu vuhises,
Keegi nagu vaatab aknast,
Tares nagu kõlises…
Pimedus käib väljas ringi,
Laulab, nutab tuulega –
Ööde varjud täitvat südant
Üksilduse tundega.
Tiksub kell ja ahju taga
Kilgid tasa laulavad –
Kadund aastasajad tõusvad,
Pikas reas rändavad.
Aastasajad kõnelevad –
Kuulda üksi hingamist,
Nagu unenäo sõudu,
Taluhaldja oigamist.
TUUL LAULIS
Mu avaruses õitseb sinivalge maa –
Tuul ikka laulis tasa – terve öö –
Tuul tare taga vana niine lehtes,
Et pidin sala muinasjutu ehtes
Kui uni käima tasa – terve öö.
Tuul, sõber, kas sa ikka laulad tasa veel,
Tuul, tare taga tasa – terve öö?
Veel sinivalge maa su kandle keeles
Ja öine laul kui kroon veel sinu meeles,
Kui õnn ja laul – nii tasa terve öö.
Tuul, sõber, ahelad on kodu niinepuul,
Tuul, tare taga
