Aasal õitseb mahalakann
KEVADE RÕÕM
Kevade on tulnud ju!
Uhu-uu, uhu-uu!
Põsed punnis puhub tuul,
kiigutab nii lehti puul -
uhu-uhu-uu!
Lind, se ehüüab jällegi:
Lili-lii, lili-lii!
Pesa tamme otsa teen,
see saab hästi pehme, peen -
lili-lili-lii!
Lill, see mõtleb: laulan ka -
lala-laa, lala-laa!
Kuid ei saa, õis, lille pää
ainult kiigub, lõhn on hää!
Lala-lala-laa!
Kevade on tulnud ju!
Uhu-uu, uhu-uu!
Laulab lind ja lõhnab lill,
laulul lõpp on till-lill-lill!
Uhu-li-li-luu!
AASAL ÕITSEB MAHLAKANN
Aasal õitseb mahlakann,
kannistikus maasikmann,
kevade, kevade,
armas oled minule.
Liblik, kärbes, mesilind,
kõik me ootasime sind,
kevade, kevade,
armas oled kõigile.
Põrr, põrr, põrr teeb lehepõnn,
küll on väljas olla õnn -
kevade, kevade,
me, su lapsed, mängime
LÄTE
Küll on see lõbus läte -
ta suliseb ja vuliseb
ja ruttab oja poole
ning päiksepaistel ilutseb.
Tal on nii väiksed lained,
need siravad ja säravad
kui sätendavad tilgud
ja nagu tantsul kiiguvad.
Ja rohukõrred, lilled,
kõik ümber lättekest
nad naerul tervitavad,
rõõm särab silmadest.
Küll on see lõbus läte -
maapõuest tuleb ta
ja muinasjutte puhub
ta minnes rändama.
TIPA KOOLITEEL
Ilus kevadine ilm -
Tipal rõõmust särab silm.
Linnud lennul siia, sinna;
Tipal tarvis kooli minna.
„Ära mine!“ ütleb lind:
„meie ootasime sind.
Tule, mängi, siin on kena,
keelama ei hakka ema!“
„Ei,ei, ei! Mind ootab kool,
sellepärast on mul hool.
Enne töö ja lõbu pärast.“
Ütles, tõttas eemal' kärast…
KOJU
Poisid ritta, kodu poole
üle vainu marssides,
jalad sirgu, nina püsti,
sammud käivad matsudes.
Mis säält tuleb nagu vägi,
tuleb suure müraga -
külarahvas vaatab, mõtleb,
ei ta mõista arvata!
Külarahvas arvab, vaatab,
koerad kooris hauguvad -
vaata poisse, ühes reas
üle vainu marsivad!
LAPS JA TUUL
T u u l:
Tipp, tapp, tilluke,
tilluke, lilluke,
lähme metsa kõndima,
maasikmarju otsima.
L a p s:
Ei, ei, tuuleke,
puhkuja huuleke,
õied alles maasikal
rohelise lehe all.
T u u l:
Tipp, tapp, tilluke,
tilluke, lilluke,
metsas linnud laulavad,
juba valmis mustikad.
L a p s:
Ei, ei, tuuleke,
puhkuja huuleke,
mustik punga paisutab,
pärast alles valmis saab…
T u u l:
Tipp, tapp, tilluke,
tilluke, lilluke,
lähme siiski vaatama,
kas ehk muidu muud ei saa.
L a p s:
Ei, ei, tuuleke,
puhkuja huuleke,
kui mind emake ei vii,
ma ei lähe iialgi.
JUKU TAHAB ÕUNU
Päike, armas päike,
päike kullane,
võiks ehk vähe rutem
sõuda kevade.
Suvi juba ammu
peaks olema,
ammu õitselehed
maha langema.
Peaks puna põski!
õunad seisma puus,
igas taskus Jukul
kõige vähem kuus.
Päike, armas päike,
päike kullane,
Jukul kange himu
õunte järele.
Aga päike naerab,
naerab Jukugi -
suvel kari hoida -
tulnd ei meeldegi!
JUSS PÄIKESELE
Päike, kuidas nõnda liigud
üle sinitaeva sa?
Oled nõnda armas mulle -
võta ühes kõndima.
Käekõrval kahekesi
lähme pikka pilveteed -
vii mind sinna, vii mind sinna,
kus need soojad vihmaveed.
Vii mind vikerkaare pääle,
pane ratsa istuma -
siis ma sõiskan üle ilma -
lõokese häälega.
MANNI LAUL
Küll
