ülekohtunooltega kõige sügavamalt haavatud, ta tundis enesel nagu kõige ilma vastu nuhtlemise õiguse olevat – ragisedes langesid meeste käes mõõgad kokku. Albert nägi oma vastasel surmamise nõu olevat ja seepärast ei olnudki temal võimalik oma käsivarre vägevuse ja osavusega tagasihoidlik olla. Terase sädemed olid juba mitmekordse särinaga vastaste südametulisust tunnistanud, kui ka kannupoiss korraga mõõga tõmbas ja kõige õelama vihaga härra kõrval oma vaenlase vastu tungis. Ta tahtis Albertile mõõka rindu ajada, et oma südamele vihamehe vastu lahutust saada. Tema sekkatungimise nägemisel hakkas aga Alberti käsi tulisemalt käima ja, kui kannupoisi mõõk kord ka juba tagasi oli löödud, siis langes Unkeni mõõk käest maha ning lai verejoon tuli ta põse pääl kõrva ääres nähtavale. Seda märgates kargas kannupoiss kõige võimu ja vihaga vastastele pääle, et teda läbi pista, aga Alberti tagasitõrjuv mõõk võttis ta vastu, ta langes meeletul tungimisel ise oma rinnaga vaenlase mõõga otsa – langes ja vajus karjatades maha. –
Naisterahvad olid mõõkade raginal teisel pool laia läve pääle ilmunud – hädaldades kilgates kadusid nad nüüd ukse sametiste kardinate taha ära.
Tumedal, poolkahetseval näol vaatas Albert oma vastaste pääle. Üks seisis püsti, põsk ja õlg enese verest punane, teine selili maas, nägu surnukahvatuks kahvatanud. Keelamata tungis ta mässulisest rinnast kuum vereoja välja. – Ta tahtis istukile tõusta, aga ei jõudnud. Tema härra aitas teda ta püüdmises. Siis vajutas ta ühe käe rinna pääle mõõgahaava kohta ja teise ulatas ta Alberti poole. See võttis pakutud käe vastu.
„Lepime!“ ütlesid õnnetu kahvatanud huuled tasaselt. „Sina oled – võitnud. Ma – olen – süüdlane…“
Albert kummardas ka Unkeni lähedale maha, aitas surmaga võitlejat toetada.
„Ma vihkasin sind – vihkasin sind juba sellest ajast saadik – kui sind – esimest korda – Hilda kõrval – nägin kõndivat. Ma käisin – teid luuramas – kuulsin viimaks ka teie – laulatamise nõu – läksin – õpetaja juurde – kirjutasin – sinu vanematele – minu nõu – läks korda…“
Ta huuled ja silmad vajusid kinni – kõik oli vait… Veel kord tegi ta silmad lahti ja vaatas. „Sina oled – Albert,“ liikus tasaselt tema suu. „Sinu – naine on – kaugel – vangis. – Mina – armastasin teda – ta ei – pääse enam – kaugele lõuna poole – viidi ta – Minu töö on – tasutud – ma suren – Albert – Sinu käsi on – mulle – õigust mõistnud…“
Uuesti vajusid ta silmad kinni, hingetõmbus jäi pikalisemaks – sügavamaks ja viimaks oli kõik vait – ta oli surnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
