n>I
Kõrts valge on üleval mäel,
Ta ees on postide rida,
Kui tempel ta valendab sääl
Kesk koitu ja vastu ida,
Sääl on minu lapseea muru,
Mil meelt ei hool, mure, suru.
Mäel haljendas põldude nõlv,
Sääl kevadel õitsesid lilled,
Lõo lõõritust helises võlv
Pää kohal, kus mängisid „illed“
Kesk päikese heledust, kulda;
Kõik hellitas nooreea mulda:
Perv kraavi ja kivine aid,
Kus tiksusid suvised tikad,
Ja oras kesk kallakaid maid,
Mõis, rehed nii valged ja pikad,
Ja kardun ja Peedu pool pajud,
All meri, Või, Viire ja lajud.
Viis mõisani hahetav tee,
Sääl mustetas Aidamäe salu,
Viis Tipika arusse
Tee teine, kus Pauna küün, Palu;
Sääl kaskjalg ja hanipao kasus,
Soo üksildus nõrelik asus.
All eemal, sääl meelitas rand,
Post, telegrahv, valevad majad,
Küün Noonapi valastand
Ja uisusaun, luubikuur, vaiad,
Ja kaugemal sinetas meri,
Täis litrid ja hõbeda teri.
Ja uisud need purjasid sääl,
Ja luubid, kus väinade vahe,
Suur puri pääl, tuulisel väel,
All Kuivastu, Virtsu lahe,
Kesk viru ja lainetust, vinet,
Kesk hõbedat, virvendust, sinet.
Ma lapsena mängisin mäel
Ja vaatlesin laevade valged
All akende, terrassi pääl,
Silm imet täis, õhkuvad palged.
Päev suur oli taevases telgis
Ja meri kuld säras ja helgis.
All lõo laul, rohetav põld,
Veer kolletas või-, tulililla,
Sääl õilmitses puna ja köld,
Pilv taevas kui koonlake villa,
Ta punetas merede kohal,
Lõhn herk oli rohu sees luhal.
Suur värises kevade rõõm
Mu ümber ja pää kohal sinas,
Meelt sütitas päikese sõõm,
Hoog merelt, mis tüün oli, linas,
Laul, lõoke, mu rõõmude üle,
Ja loodus hell, emalik süle.
On kulunud aastad ja aad,
On kulunud nooruse päevad,
On põuatand nooruse maad,
Aad uued nüüd pää üle läevad,
Kuid kuletand kevade kullad
Ja hahaks läind kevade mullad.
Koit kustund on, kevade helk,
Tumm nooruse purpuri pili,
Kui laskund näib sinetav telk,
On varisend põllule vili.
On kahvatand pilvede tuhad,
Vait nooruse rannad ja luhad.
Kivisaid ja maantee kõrvas
Põllupeenar, aia käär,
Pauna küün, mets taeva sõrvas,
Palu mets ja Aidamäe äär,
Kord nad võlusid mu silma,
algus suur kord väikse ilma
Õitsis võilill kraavi kaldas
Lõhnas muru, kevadmuld.
Paistis mõis, allee, puud, valdas
Rehte kaks kesk päeva tuld,
Need mind valendades hüüdsid
Kauget igatsust mus süütsid.
Lõoke lõõris kõrges sines,
Pilve all, mu pää pääl,
Värisedes õhu vines,
Selge nii kui lapse hääl,
Keset päeva selgust valged,
Rõõmu täis kui lapse palged.
Eel tee viitles, eel tee hargus,
Kuhu lookles rada pikk?
Eemale mu vaade kargus,
Niikui aiast lennud tikk,
Kelle lendu laps siis taotas,
Kunni kaugusesse kaotas.
Metsad värsked, metsad haljad,
Rohtu täis kõik karjamaa,
Kõllas seisid teeraad paljad,
Ei neist pilk veel küllalt saa,
Ikka tahtsid silmad vaata
Maad ja kaugust, taevast raata.
Käisin venna käe kõrval,
Komistades astus samm,
Komistes maas, muru sõrval,
Kunni väsis väike ramm
Sääl, kus seisis verstasammas,
Hall, mis määndand ajahammas.
Sinna lõppis teekond väike,
Aidamäe kui silmamäär,
Kauge Pauna küün ja päike,
Sääl, kus hiilgas taeva äär.
Süda ihkas koju sülle,
Mis end taotas minu ülle.
Silmi looris miski raugus,
Kõike väsis lapse pilk.
Hääbus soov ja hääbus kaugus,
Metsa parras, valu, vilk.
Üks jäi meele iha, mõtlus,
Koju soov ja sinna tõtlus.
Mind kui keegi sülle võttis:
Isa, ema, udus see,
Ümmardaja, kes ehk tõttis
Kodunt järge. Jäi vaid tee,
Jäi vaid kaugus, metsa parras,
Mõisa katus punakarras.
Jäi vaid valus helk teest kaugel,
Vaost, mis heitnud päeva kiirg,
Pisarkastest silma laugel,
Meele värin, rõõmu viirg
Kui käe heitsin isa kaela,
Väikese kui roosa paela.
Sinna koju sulas raskus,
Kui jalg väike puhkust sai,
Sinna unus nii kui askus
Maailm veetlik, suur ja lai,
Rauges niikui kuldne uju
Värvi ilu, pilve kuju.
Veelgi
