pihal hoidja käe,Koju tee all jalge pehme,
Une sõu kui valge ehme.
Põllu nõlval rohu haljus,
Tulilille helkjas kuld,
Kasteheinad, õite paljus,
Rohu hõng ja lõhnav muld.
Eemal meri sines särav,
Laineläik ja hõbe helk,
Ülal kõrgel taeva värav.
Kumm nii ülev, sinitelk.
Lõo laul nii rõõmus hele
Lapse valge pää pääl,
Taevas kõrge üle selle,
Kuld nii selge, kevadhääl.
Lapse süda hele, väike,
Vaba nagu linnu lend,
Selles meres kuldne päike,
Mina väike, väike vend.
Laul nii hell kui taeva värav
Helgib kõrgel üleval,
Maailm ümber kuldne, särav,
Rõõm nii suur on üll ja all.
On õhtu; päev läeb looja,
Läeb looja pihlakasse.
Ta punab, õhkub sooja,
Ta läik on verev, vase.
Ei võinud käsitada
Veel lapse aru väike,
Kuis lõpetada rada
Võis pihta punav päike.
„Läks pihla otsa looja,”
Jäi mõte mõlgutlema,
„Kuld ratas, õhtu tooja,”
Pää vastu hoidjat, ema.
Silm vaatles õhtust lõõska
Ja puna pihta palgel,
Ja põllu haljust rõõska,
Merd hiilges ehavalgel.
Nii ime täitis meele,
Jäi tummaks sõna suhu,
Viis päike mere teele,
„Kuld ratas, ütle, kuhu?”
Jäi purpur tera silma,
Kuld õhtu lapse meele,
Lõi ime väikse ilma;
ju kustus valgus veele.
Kaks pihla rannal laotus,
Rand teispool põldu, kallet,
Pihl eaks meele vaotus
Kesk puna, kõlda, hallet.
Laps olles väike, taotsin vaata
Ma õhtu aknal, veeru eel,
Vait seista, igatsedes saata
Ma taotsin pilka, härras meel.
Sui õhtu laskus, vaikne, vaga,
Alt rannast paistsid kauged veed
Ja eemal rannas põllu taga
Veel loitsid pilve kuldsed keed.
Kaks pihta seisis ranna servas,
Kaks pihta, harulist ja suurt.
Sääl meri ehas taga, kõrvas,
All rannas kastis nende juurt.
Ja nende kahe pihla taha
Vaos pikka kuldne päeva sõõr,
Kui valgus kustus, langes maha,
Ja põllult vaikis lõo lõõr.
Siis kustus aken, eha õhkus,
Läks tuhmiks hõbehaljas ruut.
Mind, õhtu tulles, kaebus rohkus,
Silm taotas valgust, päeva uut.
Pilk sinna kindis lapse vaates,
Kus algas meri, suur maailm,
Ja eha sülle, palvet saates,
Jäi ainelt vaatma tummund silm.
„Miks kustus merre punav päike,
Miks pihla otsa veeris ta?”
Läks nukraks nõnda süda väike,
jäid pihlad, kustus valgus, maa.
Jäid imetlema lapse palet,
Mis ruudu vastas, kahvatu,
Ja lapse silma nukrat, halet.
Ju taeva tõusis kolne kuu.
Sui õhtu. Päev on veernud,
Päev palav. Hämar juba,
Vait talus, kus me keernud.
Sääl aid, sääl õitseb uba.
Õis valge must, õis ilus,
Lõhn hurmav vaikse meele.
Üks meho õite pilus
Lööb kumu õhtu teele.
On vaga talu õue,
Aid, ula all ja muru.
Soe laskub rahu põue,
Tast miski nüüd ei suru.
Kõik õhtul vait ja vaga:
Puu leht ja tuule kahin,
Kõrs, heingi aia taga,
Lill maas ja sumin, sahin.
Tukk õnnis silmi asub,
Kõik tundub hää,täis sooja,
Oa õis, lill, kõik, mis kasub,
Ja õhtu, rahu tooja.
Näeb und kui avasilmsi
Laps õiest, lõhnast valgest,
See tõelik, uni ilmsi,
Ta näeb ta palge palgest.
End rahu suur siis laotab
Ta üle, taevas mahe,
Õnn lauged kinni vaotab,
Kaob tõe ja une vahe.
Aurus on kaugused, mustavad mandrid ja välkuvad väinad,
Rannad ja valgmad nii vaad, hallavad taevad ja maad.
Kõige pääl umbsena raskub hahetav sumpunud sõõne,
Kõik teeb hallikaks: aur, udu, suitsev ja paks,
Väin uhub külma ja rauguse kültastud rõskuse hingust,
Kõigel on umbsuse rõhk, solgivee sarnane õhk.
Kõik on tüünvaga täisi, veed, väinade uhkuvad seljad,
Uinunud kohkaja tuul, ulguveed salmede suul.
Laotus ja kõrgus on looritud raskesse hallade rüüdi,
Kurt ja hääletu tumm pää kohal taevane kumm.
Väina suus kella nüüd kaikudes lüüakse, Viirel, all paagis,
Valjusti helgib ta sääl, vaskine huugaja hääl,
Hoiates nasvadest, saartest jalaidudest eksinud laevu,
Mis on kaotanud tee, kursi ja purjetusvee.
Auru
