Merineitsit: muinaslooline poeem XX laulust. Villem Grünthal-Ridala
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merineitsit: muinaslooline poeem XX laulust - Villem Grünthal-Ridala страница 1
ESISÕNA
Eesti, Soome ja muude Soome-Ugri rahvaste muistise luulega tegemist tehes, oli käesoleva teose kirjutajal sagedasti juhust kohata aineid, mis erisugustes teisendites ikka uuesti ja uuesti kordusid.
Need olid lood naise röövimisest, millega on ühte liitunud siin sääl mitmesugusid muid aineid. Kõige kaugemateni hõimudeni võidi jälgida naise röövimise lugu. Kahtlemata pidi sarnane süzhee põline vana olema, ka kui need teisendid, mis Eesti ja Soome rahvalauludes esinduvad, palju hilisemateks laenudeks on osutunud.
Aega mööda, muinasaegsid aineid jälgides, kiindis nende ridade kirjutajas ikka suurem huvitus eelpool nimetud loo kohta.
Suurem hulk teisendid Eesti ja Soome poolel ja aine seesugusena on vastavaidlemata selle röövimise loo jatkaja, mis mõnes keskaegses Lääne-Euroopa ballaadis esindub. Kuid loo sisu ise on palju üleüldisemad laadi ja on tagasi mõeldav missugusse aega tahes, pigemini kummatigi esialgsesse aega.
Seda muistist ainet uuesti elustes, oli töö loojal kirjutamise aegu meelitav lootus: aidata omast kohast meie muinasaja ettekujutust pisutgi jumestada.
Mõned loo episoodid võivad paiguti tuttavad tunduda neile, kes on saanud Eesti-Soome rahvaluulega tegemist teha. Need on Eesti ja Soome rahvaluulest saadud.
Nii poeemi saamislugu.
Et luuleteos meie muistise rahvalaulu meetrumis on käsiteldud, ei tarvitse küll pikemad seletust. Aine ise on selle pääle toonud. Ja pikka vaandunud otsus on veelgi kindlamaks saanud pärast seda kui autoril mahti oli olnud tutvust teha muistse Hispaania rikka ja hiilgava rahvaluulega, mis, nagu teada, osalt meetrumi poolest meie vanu rahvalaulusid meele tuletab.
Kui sääl kauges Lõunas, rikka ja haruldaselt omapärase rahvaluule põhjal, hiljemini oli saavutud nii palju võrratumad ja imeteldavad, miks siis mitte, nii tuli küsida, ei maksaks vaeva Eesti muistise rahvaluule põhjal midagi samalaadilist püüda.
Sarnane püüd oleks pidanud ikka hõhutama meie sõnaseadjud, kes ei ole jätnud Eesti luulesse, taidelisse, omapärasse luulesse uskumast, hoolimata selle kodumaise luule nõtrusest ja traditsjoonide nõrkusest.
Ka eelolev töö tahab hõhutajaks olla vanade traditsjoonide juure tagasi. Ja need traditsjoonid on kohati veel selgetena ja heledatena säilinud Viru ranna rahvalauludes.
Nende ridade kirjutajal on kesk meie kahtlevad ja loomisvõimetumad aega usku olnud arvata, et mitte kõik meelekujutused tuleviku kirjaval põhjal petlikud ei ole, püüdku arvustajad ehk muud sarnased usutella, mis nemad iganes hääks tunnevad.
Lõpuks keel.
On loomulik, et muistse rahvaluule meetrumile vanapärane keel on kohastud.
Vokaalid sõna lõpus ehk sõna keskel on alal hoitud meie kõige paremate, nimelt Virumaa rahvalaulude traditsjoone mööda. Seda minetlust on pooldanud ka rahvalaulud muudest maakondadest, olgu eriti Setumaa rahvalaulud nimetud. Pääasjus tugeb vanapärane vokaalide tarvitus kummatigi Viru rannamurdele, mis ka muidu oma luulelise väärtuse tõttu meie muistise rahvaluule murdeks on tõusnud.
Vastu varemid kirjanduse traditsjoone on tarvilikuks peetud esialguste o, ä, ö, ü säilitamine kaugemal esimest silpi. See ei ole juhutud nii palju tahtlikust arkaiseerimisest kui just tugemisest eelpool mainitud murdele. Muidu on püütud, kus kunagi võimalik, hoida kirjakeelest, vähemast selle mortoloogiast liig kaugele minemast.
Et vanapärased lõpud ja liited, seesugused kui teg. ol. 3. i. lõpp kse, min. 3. i. lõpp he, potents. liide ne, osas. lõpp da, illat. lõpp he j.m.s. on alal hoitud, ei tarvitse küll pooldamist. Nimetamist teeniks pigemini see asjaolu, et illat. lõpp he on üleüldiseks tehtud Viru rannarmurde je ja ie asemel. Samuti on üleüldiseks tehtud ll ades. ja allat. lõpus: lla, lle.
Et teatavad laadi vahe, siisgi, vanapäraste ja nüüdiste vormide vahele on jäänud, on ühtluse seisukohalt kahetsetav, kuid ometi paratamatu nähtus, juhutud Eesti keele olemusest henesest. Loodan, ja olen kõigiti vääritud, et to asjaolu sellegipärast teose esteetilist maitsmist ei eksita, mis vaatekohalt just keele kohastamine on sündinud.
Kõige enam ütlemist oleks teose sõnavara asjus.
Et töös mõned vähem tuttavad, ehk kui tahetakse, üsna võõradgi sõnad esinduvad, selle teatavad laadi ebakoha lugejate seisukohalt on tekitanud poeemi aine ja selle laad, mis lugejatele vähe tuttavad ehk hoopis tundmata piirkonda käsitleb, merielu kõigis selle iseäraldusis.
Sõnu viimase kujutamiseks võidi saada ranna keelest, eriti Viru ja saarde murdeist, mis ka muidu mõne asja poolest algupärasemad ja rikkamad on kui sisemaa murded.
Osa sõnastikku on pärit Soome keelest. Selle laenu on vajaliseks teinud mitmed väärtuslikud ainejatkud, mis teosesse on liidetud. Kuna nende esteetilist ehtsust ei tahtnud rikkuda, tuli mitmed soomepärased ütlused ja sõnad alal hoida. Need oleksid olnud muidu raskesti korvatavad, ehk vahest päris korvamatumad. Sesgi suhtes on vanade rahvalaulikute eeskuju nõutatud.
Vähe tuttavad ehk hoopis võõrad sõnad ja ütlused, olgu siis merisõnad ehk soomepärased, on eelpool altabeetlikus järjes esitud.
Need on: aaldo (Sm.) = laine; aamu (Sm.) = hommik; ajelema (Ln. Vr.) = liikuma; aelahtama = äkki liikuma; angara (Sm.) = kõva, vali; auringo (Sm.) = päike; eväd (Vr.) = nad ei; haabias (Vr.) = väike paat; hadru (Vr.) = merikasv; halgahtuma (Ln.) = äkki puhkema, pakatama; hank (Vr.) = sõue; harjusti (Vr.) = vant, köis masti toetamiseks; hatt (H.) = päävari; helmar (H.) = tüüri vars; heiste (H.) = paadi põhivesi; hoobar (Sm.) = tüürimisaer; hoovahutama (Sm.) = äkki hoobama, tagurpidi sõudma; huhu (Sm.) = hõikus; huhulema (Sm.) = mitu korda hõikama, huilgama; huisk (Sr.) = vähepoolne laev; huiskama = nobedasti liikuma, edestagasi õõtsuma; ihana (Sm.) = ilus, kaunis; ilda (Sm) = õhtu; ilkuma (Sm.) = naerma, pilkavasti; imbi (Vr.) = neitsit; itk (Vr.) = nutt; kaadama (Vr.) = kallama; kaaduma (Vr.) = ümber kukkuma; kaakur (Sm.) = liik vesilindu (calymbus arcticus); kaarev (Sm.) = kaaresarnane; karehtelema (Sm.) = nobedasti minema, jooksma; kehtämä (Ln.) = võima, usaldama; keul (Vr.) = laeva nina; kiirahutama = äkki läbilõikavasti kisendama; kiirguma (Sr.) = läbilõikavasti kisendama; kohkama = korraga tõusma, äält tehes; kohoma (Ln. Sm,) = kerkima, tõusma, paisuma; kohotama (Sm.) = kergitama, tõstatama; koolakoon (Vr.) = ilakoon; kuik (Sr. Sm.) = vesilind – colymbus-, ehk hani; kulgema = liikuma; kuletama = viima, viitma, mööda saatma; kummitama (Vr.) = viirastama, varjuna ilmuma; kurgistama (Sm) = vaatama, vahtima, kael õiel; kuudamo (Sm.) = kuu valge; kuut (Vr.) = vähepoolne laev; lahkema (Ln.) = lõhkema; laid, ia (Vr.) = kord paadil ehk laeval, parras; laid, jo (Sr.) = väike saar; laidur, i (Sm.) = laevasild; lakkipää (Sm.) = laine, vaht harjas; lailama = ülesalla hõljuma, õõtsuma; lailatama = kergesti ülesalla õõtsuma, kergeid liigutusi tegema, õõtsudes; leebe = pehme, mahe; lepüti = lepitusohver; loiskahtama (Sm.) = äkki tumedad äält tegema, liikudes, näit. vesi, laine; lood, loo (Vr.) = väike saar, holm; loojama = piki midagi küündima, sõitma; lunnad (Sm.) = lunastushind, ostutasu; lähe, lähte (Sm.) = läte, allikas; maanud = maganud, langenud; murraldama (Sm.) = äkki murdma, väärama; mutso (Vr. Sm.) = naine (humoristselt); naam (Sm.) = lõust, nägu (pilk.); naima = naiseks võtma; nasv (Sr.) = liiva säär, selg; odav (Vr.) = odamus, vana-vanker (tähekogu); oom, a (Sm.) = joom, sõiduvesi, vesi tüüri taga; ori (Sr.) = täkk, ratsu; osuma (Sm.) = trehvama, sattuma; paid, ia (Sm.) = särk, raudriie; pauhama (Sm.) = ühte soodu pahisema, kohama; pard, rra (Vr.) = habe; peel = mastipuu, põikpuu; peiged (Ln.) = matused; penger (Vr.) = kõrge kallas, järsk veer; peril, (Ln. Sm.) = kaugel taga; perine = peri olev, soodus; piit (Sr.) = pink paadis ehk laevas; puhaldama (Sm.) = korraga puhuma; puhe, hte (Sr.) = koiduaeg; puhki (Sr.) = lõhki, katki; puljama (Vr.) = alatasa pulisema, pulisedes liikuma, näit. lained; puljuma = paisuma, pulli minema; põtkema (Sr.) = sõtkuma, tallama; rahu (Sr.) = madalik, nähtav ehk veealune; raun (Sr.) = kivikangur, vare, kivihunnik;