Saarnak. Villem Grünthal-Ridala

      Päev oli oldud Heinlaol tuule ootes

      ja õhtupoolik aeldud saare taga,

      Kassari poole pikka jõuda lootes.

      Ja meri seisis vaikes tüün ja vaga,

      aegajalt sinetades teraskarva,

      kui puhang käis ja viru tõusis harva.

      Vast õhtud vastu, päeva minnes maale

      tuul tõusis, kaua igatsetud, vihe

      ja veele, senni haljale ja vaale

      taas kerkis veerma vilgas laine, tihe.

      Ja puri paisus, laev läks jooksu viled,

      vaht leikas kaarutades selga siled.

      Taas suviõhtu, videv, laskus pikka:

      äärjooned hallid valgusivad uttu,

      kui purjetades saari, sügavikka,

      õö jõudes jahte tuli sõita ruttu,

      mis jaotab Hiiu idase maanina

      ja Saarnaku ja väinamere sina.

      Must paistis öine vesi videvikus,

      kus üksi valendasid kerged vahud,

      ja vaevalt eralda, maal pimedikus,

      võis ranna talu, veski, puud ja rahud,

      mis välja küündisivad mandri eele

      ja moodustasid kabeda maakeele.

      Käis maha puri, valge, laperdades

      ja ankur jooksis võrisedes alla

      ja hakkas savipõhja, tukistades,

      puri taritud, poi saadud valla.

      Luik – Valge loksuma jäi külge pidi,

      kui ööbima Soonlepa jahes pidi.

      Veel kumas eha üle lääne taeva

      ja tähed virvendasid hämarasti.

      Voog saare varjul tõstis vaevalt laeva,

      puhkpuhult õõtsutades masti.

      Ja meri kohas valju saare taga,

      hääl mureline, mis ei eal maga.

      Tuul valjenes, öö tulles, alatasa,

      et saada nooreks tormiks vastu koitu.

      Ta jäeti mühistama kangutasa

      ja võeti õhtu eineks endist toitu.

      Siis mindi asemele kaiutisse

      ja mässiti hend sooja vaiba sisse.

      Kui härgati taas vara vastu valged,

      ilm väljas oli üsna maru tujus;

      Tuul vingus valju, vedas viluks palged

      ja taevas hallis pilve ähmas ujus.

      Tuulpeos paar päeva pidada sai aru,

      nii kaua kunni merel kestis maru.

      Et vähem raskeks teha päeva kulu

      ja tuulepeo pikkust igavad ja vaevast,

      mil aeg näib minetavad iga tulu,

      nõuks võeti kohe sõuda maale laevast,

      et laju kõrgeid maid ja selgu vaata,

      ja aega viites tunnid mõõda saata.

      Paat sõuti saarele ja saadi maale.

      Siis tuli vett ja piima tooma minna.

      Rand oli lausk. Paal veeti kivi naale,

      mis laugel rannal leidus. Jäeti sinna

      nii kauaks, kui sai käidud eemal talus

      ja rahustatud nälg ja janu valus.

      Kesk laidu soetab saljak kõrge kalda,

      täis ränku kive, igimuistsid rahne,

      mis jääd on heitnud igivete valda,

      kui saart veel peitis lainevoogus ahne.

      Mäe serva varjab jalakate rida,

      mis lõpeb vastu edelad ja ida.

      Siis ronisime rinnakule üles,

      kus kõrged jalakad suurt varju andsid

      raud kive halla kaitstes haljas süles.

      Säält lähted merre vett raudkülma kandsid,

      mis imbus kallaka mäeveeru jalgel,

      kesk muru rammusad, kruuspõhjal valgel.

      Läänt vastu – seljak teispool harja laskus.

      Säält paistsid põllud, puude vahelt katus.

      Küll koormas liikmid väsimuse raskus

      ja, tuule kiuste, helgus, magamatus.

      Siis saime põllult suure mere randa,

      kus laine kauged koha kohas kanda.

      Ja eemal mängis meri, allpool päikest,

      vahtselgu ajades, mis puhkesivad

      ja alla käisid, helkjad päeva läikest,

      ja tõustes kõrgeks, hõbes sädelivad.

      Ja müha kauge täitis helge laju

      ja tuule humina ja laine raju.