Näkineitsi. Friedrich Reinhold Kreutzwald

      NÄKINEITSI

      Vanal õnneajal leiti maa peal palju paremaid inimesi kui praegu, sellepärast laskis ka taevaisa mõne imelikuma loo neile avalikuks ilmuda, mis nüüd kas hoopis varjul seisab või harukorral kellelegi õnnelapsele nähtavaks tõuseb. Linnud laulavad küll vanal viisil kui ennegi ja elajad teevad isekeskis häälitsemisi, aga kahju, meie ei oska nende keelt ega või nende juhatamistest midagi õpetust leida, veel vähem sealt seest endale tulu võtta.

      Lääne rannas elanud vanal ajal üks kaunis näkineitsi ja olnud rahva silmile sagedasti nähtaval; veel minu suurisa lellepoeg, kes nimetatud kohal üles kasvanud, oli eemalt paar korda näkineitsit kivi otsas istumas näinud, aga poisikesel ei olnud julgust ligemale astuda. Moondatud kujul näidanud neitsi ennast mitmel puhul, kord kui hobusesälg või lehmamullikas, kord jälle muu elaja kombel; ta tulnud mõnel õhtul julgesti laste hulka, lasknud neid endaga mängida, poisikesi enese selga istuda, ja vajunud siis äkitselt kui maa alla.

      Nagu vanem rahvas jutustanud, olla muistepäevil neitsike enamasti igal ilusal suveõhtul merekaldal nähtaval olnud, kus ta kivi otsas istudes kuldkammiga oma pikki valkjasruugeid juukseid silitanud ja kauneid laulusid lahutanud, nii et kuulajatel südamed kippunud sulama. Aga inimeste liginemist ei olevat ta mitte sallinud, vaid kadunud nende silmade eest või läinud kui luik lainetele kiikuma. Mispärast ta inimeste eest pakku põgenenud ja nendega enam endist usaldust ei pidanud, sellest jutustame sedamaid pikemalt.

      Muistepäevil, kaua enne Rootsi aega, elas Lääne rannas üks nõukas talumees oma naise ja nelja pojaga; igapäevast peatoidust leidsid nad enam merest kui põllumaast, sest et kalasaak nende päevil väga rohkesti õnnistatud olnud. Noorem poeg näis juba maast-madalast vendadest igapidi teisti olevat, ta põgenes inimeste seltsist, luusis merekallast ja metsi mööda, rääkis iseenesega ja lindudega või tuulehoo ja veelainetega; aga rahva hulgas ei teinud ta palju iial oma suud lahti, vaid seisis kui unenäos.

      Kui vastu sügist tuulemarud mässasid ja laineid hoone kõrguseni üles kergitasid ja vahtus vastu kallast lõhkusid, siis ei leidnud poisike enam toas mahti, vaid jooksis kui meelest nõrgaks läinud mõnikord poolalasti mereranda. Tuult ja külma ei kartnud tema karastatud keha. Kaldal kargas ta lootsikusse, võttis aerud kätte ja sõudis mässavate lainete turjal kui lagle kaldast kaugele, ilma et liigjulgus temale iial hädaohtu oleks sünnitanud. Hommikul, pärast maruga mässamist, leiti teda mere ääres magusasti magamas.

      Saadeti teda kuhugi asjaajamisele, kas suvel lojuste karja või muule väikesele talitusele, seal ei teinud ta muud kui vanematele meelehaigust. Ta heitis kuhugi põõsa varju, laskis lojuksed laiali joosta, heinamaale või viljapõllule minna, ja kaotas mõningad ära, nii et vennad paar söömavahet pidid raiskama, enne kui kadunud loomad jälle kätte said. Küll oli isa poisile kibedasti vitsa väänanud, mis aga enam ei mõjunud kui hane selga visatud vesi.