Pühajärv!Küll lendab hilju mängides
Tuul hõbeuduga -
A’ab nagu salalootuses
Puulehti sonima;
Oh Pühajärv!
Kuid sügavuses unistab
Kui virve edasi -
Ja nagu kodu naeratab
Siin hingel jällegi,
Me Pühajärv!
Su sinilaintes Kaljuvee
Koit kogu ilmale -
Kes juhib sinna meie tee
Ja rahva südame -
Oh Pühajärv!
Üks vari kasvab ja kasvab
Ju hämaruse orgudes.
Veel üksi mägede tipud
On kumamas valguses.
Veel üksi mägede tipud -
Ja säälgi meelitab
Ju ere udude kuma,
Me valgus unistab…
Et kadugu leiguse udu,
Mäed säragu valguses.
Siis ülesse varjudki viivad -
Org hõiskab võimuses!
Lumi katab laia välja,
Kiigub oksadel,
Täidab õue, matab rada,
Lasub katusel.
Vaikus, püha vaikus täidab
Kogu ilmamaad -
Üksi läbi väikse akna
Tuled säravad;
Üksi läbi väikse akna
Välja lainetab
Laste hele lauluhelin,
Rõõmu kuulutab.
Vaikus, püha vaikus kuulab -
Läbi looduse
Kõrgel kostab inglikeelil:
Rahu ilmale!
Oh jõua koju, armas,
Mu koidukiireke,
Oh sõua, jõua, kuldne,
Mu armu õitele.
Mu igatsustes elab
Uus ilu tasane,
Kui sõuaks koidutiivul
Õrn õitsev kevade. -
Kui veereks veteviisid
Ja tähed naerataks,
Ning lehte kaisus hilju
Tuul kandleid kõlistaks…
Oh jõua koju, armas,
Mu koidukiireke,
Oh sõua, jõua, kuldne,
Mu armu õitele.
Nii tasa kellahelin
Käib üle majade
Ja läbi tänavate
Viib sõnu kaugele:
Üks hing on koju läind!
Ja tänavatel elu
Keeb, kihab püsita -
Ehk harva mõni võtab
Sääl hinge ülenda’, -
Üks võõras on koju läind.
Nii tasa kellakõla
Käib üle majade -
Salk väike kalmu poole
Viib põrmu ülesse, -
Hing väsind on koju läind.
Arm kustus ammu ära,
Jäi mure üksinda,
Kus ainsaks rõõmuks, juhiks
Kaks silma lõid särama. -
Üks ema on koju läind.
Ja mure ilu mattis,
Viis ära nooruse,
Tõi ühes kipras palge
Ja hõbe juustele. -
Üks võitleja on koju läind.
Aeg siiski ühe rõõmu
Tõi armul tagasi -
Neid särasilmil tõusis
Ja õitses õrnasti.
Üks süda on koju läind.
Sääl säras soode tuli -
Neid ihkas ilmasse,
Et õnne rada minna -
Jäi üksi emake, -
Hing üksi on koju läind!
Ja uues armumures
Ta kostus üksinda -
Arm igavene kattis
Ta südant mullaga. -
Hing rahuriiki on läind.
Nii tasa kellakõla
Käib üle majade
Ja nagu kutsub, hüüab,
Ning kaob kaugele…
Hing unund on koju läind.
Üks kuldne helin jälle
Mul elab südames,
On nagu kiirte kurde
Ööl koju eksides;
On nagu päikse rada,
Mis kumab salaja,
Kui igaviku elu,
Kui valgus sonija.
Kolm väikest tähte mulle
Siin ilmas särasid,
Üks kõrgel pilvis helkis,
Kaks kõrval mul sinasid.
Kaks unustasin ära,
Üks aga jäi järele,
Mis kojuigatsuses
Mind juhib ülesse.
Kase ladvas kurblik sahin,
Haljad lehed langevad -
Päikse armukaunid lapsed
Mullapinnal puhkavad;
Üksi kastes hõõgab tasa
Kahvatunud ehaläik,
Nagu lootus, vaimusära:
Uueneb veel koidukäik.
Üks keel ei kõlise enam,
Ei hõiska kevade,
Me õite õnnestav valgus
On kadunud kalmusse.
Üks keel ei kõlise enam -
Härm aasal sätendab,
Ja
