Kannab raamat minu nime, siis leiduvat tingimata kergeusklikke, nagu juba kord tähendatud, kes arvavad, kuigi ekslikult, et see ongi minu raamat ja nõnda poleks eriliselt raske järeldada, et ka mina kinnitan armastuse kõlblist alust. See olevatki mulle kasulik, nagu majaproua ütleb. Ja et kasu oleks veel suurem ning minu rehabilisatsioon armastuse alustes täielikum, selleks soovitas ta käsikirjas teatud muutused teostada. Esiteks, pidi kustutama stseeni, kus noormees võtab pargis abitul tütarlapsel jalge ümbert kinni, kuigi ta ise seejuures langeb põlvili; teiseks, „saksa plika” asemele pidi panema „tubli eesti tüdruku”, sest nende seas leiduvat ikkagi veel mõni, kel on loomulikud lokid valgeis juustes, nii et selle poolest raamatu luuleline väärtus ei kannataks; kolmandaks, saksa vanaisa asemele tüse eesti taat ja neljandaks – kiri kas hoopis välja visata või järele jätta ainult need kohad, kus räägitakse lapsest ja hingest, sest ainult selle kahe asjaga tegelevat õige armastus. Minu tähendusele, et nõnda me rikuksime tõsielu, sest raamat on ju sündinud lugu, vastas proua: „Sest pole midagi, sündinud lood võivad olla nagu nad on, ainult pühaskirjas ja ajalehis, raamatuis, mis ilmuvad kellegi nime all, olgu nad kõlblised.” Mul maksis palju vaeva, et käesolevat raamatut selleks jätta, milleks kadunud noormees ta kirjutanud. Kui see mulle tõesti peaks kahju tooma, nagu majaproua ennustas, siis pole parata, mina olen talitanud südametunnistuse järele.
Nõnda siis – nimed on ainuke puhas luule selles raamatus, olgu autori või tegelaste omad, kõik muu on kodumaa sündinud asjad. Kus nimi puudub, seal sünnib see asjaomase isiku soovil. Majaproua, näiteks, ei tahtnud endale valenime, aga kuna raamatu- kangelasile, nagu surnuilegi, varjunimesid ei anta, siis jäi ta hoopis ilma nimeta. Oma abikaasa eeskujul talitas ka tema mees. Sündku nende tahtmine. Ümmardaja nimi on ta enda valitud, muidugi majaproua nõusolekul. Kadunud noormehe nime leiutajaks on ta õde. Vanaisa nime kustutasin mina omavoliliselt. Loodan, et ma sellega raamatu väärtust pole eriliselt vähendanud.
See on kõik, mis minul kui raamatu toimetajal öelda, muu selgub lugedes. Kes aga seda raamatut ei loe, see ei vajagi suuremat selgust. Jumal olgu talle armuline!
Sõna on kadunud noormehel.
„Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest,” need sõnad olen kusagilt lugenud, seda mäletan kindlasti, aga kust? see on ununenud.
Kõige tõenäolikum, et ma neid sõnu olen isegi mitu korda lugenud, sest ma olen tähele pannud, et sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde.
Sellepärast siis sünnibki nõnda, et esteks ilmuvad teatud mõtterikkad sõnad kusagil raamatus, siis ajakirjas ja lõpuks lehes. Aga ilmumise järjekord võib ka vastupidine olla: esteks lehes, siis ajakirjas ja lõpuks raamatus – tõsise teadusliku uurimusena või auhinnatud romaanina, mida koolilapsed peavad lugema.
Sest kuna haridus aasta-aastalt kasvab, siis hakatakse tarku asju igal pool kirjutama, nii et peagu enam ei teagi, mida julgeb lugemiseks kätte võtta. Nõnda jääb haritud inimesel ainukeseks vaimliseks puhkuseks ja varasalveks veel kino, mis ei pane haigutama ega aja und peale.
Siiski, kirjasõna säilitab vististi ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kuni õppeasutusi pole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud noorsugu harjutada igavaid raamatuid lugema – ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käse.
Peale selle – imelik küll – leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.
Lõpuks, kirjasõnal on tähtsus kui registril, kuhu pannakse need asjad, mis ei seisa meeles: kuhu pannakse kas või nendegi ridade alglause, et igaüks võiks soovi korral järele vaadata, kes tarvitas teda esimest, teist, kolmat jne. korda. Sellesse registrisse võiks mahutada ka kõigi maailma filmide nimestiku, et haritud inimesel poleks vaja sama filmi kas või kümnendat korda uuesti vaatama minna.
Eelmised read kirjutasin eile. Ligi pool päeva kulutasin nende sepitsemiseks. Õieti tahtsin ma midagi muud kirjutada, aga tuli see. Nõnda taipasin veel kord, et kirjutamine on keeruline toiming: kirjutan küll mina, aga juhib keegi teine.
Pealegi, kirjutatud read ei käi põrmugi asja kohta, need oleksid nagu ainult muidu niisama. Nad võib jätta, aga võib ka maha tõmmata, kellelgi pole sellest sooja ega külma – mina ise muidugi välja arvatud, kel läheksid read kaotsi.
Kui ma nad siiski jätan, võiks mul vabanduseks olla tõsiasi, et romaan on üldse ala, kus räägitakse sagedasti sellest, mis ei puutu asjasse. Eriti on see psühholoogilistes romaanides nõnda.
Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia. Lugu on see, mida jutustatakse, aga mida võib ka jutustamata jätta, nagu see viimasel ajal üsna sagedasti sünnib. Süžee on see, mida jutustusega mõeldakse või tahetakse öelda või mida öeldakse tahtmata ja mõtlemata. Psühholoogiasse aga võib panna kõik, mis jutustamisega pähe tuleb.
Seega kuuluksid minu eilsed read psühholoogiasse, sest nad tulid mul pähe, ainult et nad tulid mul enne, kui ma sain jutustama hakatagi.
Aga sellest ei peaks koguni mitte järeldama, nagu tahaksin ma tingimata romaani kirjutada, liiatigi psühholoogilise. Mina olen nimelt arvamusel, et kui romaan täna-homme üldse välja sureks, siis sellega kaotaksid ainult kirjanikud – kaotaksid honorari, mõnikord ka mingisuguse auhinna, mida mõned arvavad honorari hulka.
Et ma aga ise samal ajal ometi midagi romaanitaolist hakkan sepitsema, millel oleks oma lugu, oma süžee ja oma psühholoogia, siis selleks on oma erilised põhjused, mille selgitusele asun kohe, püüdes olla nii täpne ja asjalik, kui minu vilumatus seda lubab.
Mina olen praegu kakskümmend viis aastat vana, keskmist kasvu ja siniste silmadega, mis pole kuigi suured ega ilmekad. Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest need kas lasen ära ajada või ajan ise, kui olen sunnitud kokku hoidma. Aga kokkuhoidu ei armasta ma, sest habemeajamisel on see valus.
Juuksed on mul mustjad, aga mingisuguse ebamäärase varjundiga, mis võiks küll teisiti olla. Kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel. Õieti peaks juuste suhtes sedasama ütlema. Üldse peaks värvidest rääkides ainult seda tähendama, kas nad on loomulikud või kunstlikud, see oleks kõige õigem.
Minu pealuu üldine vorm on ovaalne, aga teatud kalduvuse või tungiga kuklasse, kus inimesel asuvat aru, mida mina pole tänini tähele pannud. Lõuapärad toonitatud, nagu oleks saatus mu määranud purejaks, aga ometi pole mul sagedasti ivagi hamba alla panna. Täna, näiteks, on kell juba kaksteist läbi, aga ma pole veel midagi söönud ja ei teagi, kust või millal ma midagi saan. Mõnele võib see imelikuna, isegi uskumatuna näida, aga ometi on see nõnda: lõuapärad on ja hambad on, kõht on ja isu on, mis tahaks midagi kõhtu panna, aga toit puudub. Samal ajal turg on toiduainetega kuhjatud, eile käisin vaatamas, sest mul oli mõni sent raha taskus. Ma käisin rida-realt kõik marjalauad läbi, et imetleda seda küllust ja toredust ning nuusutada peagu uimastavat lõhna. Isegi hinda küsisin ma mõnes kohas, kus aiamaasikad olid eriti värsked ja jämedad. Kui eit tahtis mulle mõõtma hakata, ütlesin ma, et ma vaatan enne pisut turgu ja hindu, sest mul on vaja osta suuremal arvul. Valisin maasikaist kõige jämedama ja isuäratavama ja küsisin eidelt, mis maksab, sest ma tahtsin ju maitsta, et hiljem teada, kust osta. Alla senti niisukest marja müüa ei või, ütles ta. Ma andsin talle kaks ja liikusin edasi. Eit ei pea ometi arvama, nagu oleks küsimus rahas, ei, küsimus on ainult marjade maitses. See peab olema see, mis ta olema peab. Aga tühja kõhuga seda ilusat marja süües tundus ta läägena, lihtsalt veepotsuna. Mul hakkas oma raisatud kahest sendist hirmus kahju.
Kui
