Margit oli ka siin temast ette jõudnud. Tädi sõnul polnud ema talle kirja jätnud ja tema oli tädi sõnu uskuma jäänud, nüüd ei saanud ta enam aru, miks. Ema polnud Margitile rääkinud isegi vallandamisest, ammugi siis uuest töökohast. Margit ei tundnud ema, mitte nii nagu Norma, ta poleks osanud otsida õigetest kohtadest, ja nüüd tundus, nagu oleks tädi tänu Norma saamatusele hävitanud kogemata tõendusmaterjali Lamberti kohta. Norma tahtis juba tädile helistada, et pärida aru puuduvate fotode kohta, haaras telefoni pihku, aga viskas selle siis kotti tagasi. Tädil oli õigus paarile ülesvõttele, Norma pahameel oli kohatu. Tädi oli näinud nii palju vaeva, hoolitsenud matuste eest ja maksnud korteri üüri veel juuniks ja juuliks, et selle tühjendamisega poleks kiiret ja et tal oleks, kus ööbida, kui Norma vajaks teda pikemaks ajaks appi.
Norma torkas sülearvuti kotti, samuti laualt leitud pangarekvisiidid, süütas uue sigareti ja hakkas albumit sirvima. Tädi oli tahtnud pilte, kus koos emaga poseeris vanaema või tädi ise, ja jätnud kõrvale fotod Helenast ja emast noortena ning need, kus Helena seisis koos lastega lõbustuspargi ees, suhkruvatipulgad pihus. Norma tundis piltidelt ära Helena tütre Marioni, kes teismelisena nägi välja nagu noor Helena. Vaimuhaigus oli Helenas välja löönud hiljem. Albumi Helenal oli aval pilk ja armas naeratus. Norma jõudis viimase leheküljeni ja tahtis juba püsti tõusta, kui märkas ühel ülesvõttel kahte abielupaari rõõmsal suvepäeval: ema ja Reijo Ross vaatasid teineteisele nõjatudes objektiivi. Nende kõrval seisis noorem versioon täna kohatud mehest, käsi ümber Helena piha. Portree all oli polaroidfoto. Sellel naeratas mehe vanem väljaanne koos Marioniga ja hoidis põlvel sülelast. Foto taha oli ebakindla käekirjaga kirjutatud tekst. Selle oli kirjutanud Alvar. Ta oli pildi ise teinud ja palus emal varsti külla tulla.
Marioni telefon piiksatas saabunud sõnumi märgiks, aga see oli kliendilt, mitte tüdrukult, nagu ta oli lootnud. Marioni sõnumeid, vastajasse jäetud teateid ja e-kirju oli kõiki tabanud sama saatus: tüdruk vaikis.
„Mul on kahe tunni pärast kohtumine,” tuletas Alla meelde.
Marion võttis kätte teibieemaldusaine pudeli ja tõstis pilgu telefoniekraanilt. Alla ei pärinud matuste kohta, vaid teeskles ükskõikset, oli teinud seda juuksurisalongi uksest sisseastumise hetkest saati, ta oleks nagu teadnud, et Marionil ei õnnestunud midagi välja selgitada. See oli tema viis raputada haavale soola, Marionile koht kätte näidata.
„Ma ei ole neid juukseid veel nii palava ilmaga katsetanud. Mis sa arvad, on seal mingit vahet?”
„Need kannatavad kõik välja, kloorivee, sukeldumise, ka Vietnami,” vastas Marion. „Ükski troopikas reisinud klient pole kaevanud. Mõned on isegi ujumismütsist loobunud.”
Hanoi-reisini oli veel aega ja Alla juuksed olid täiesti korras. Ometi oli ta tahtnud uusi pikendusi just nüüd, Anita matuste päeval. See oli puhas piinamine, mida vestluse püsimine juuste kvaliteedi ja soengumoodide teemadel veelgi rõhutas. Alla oli kindlasti jõudnud juba arutada matuseid oma kalli abikaasaga, aga kui Lambertil oleks õnnestunud Normalt midagi välja õngitseda, ei oleks Alla nii rahulik. Või siis oli Lambert saatnud Alla jälgima Marioni käitumist, kontrollima, kas ta suudab end kokku võtta ja oma tööga hakkama saada. Võib-olla oli asi just selles, mitte tahtlikus kiusamises, nagu talle tundus.
„Näita broneeringuid,” ütles Alla.
Marion ulatas kausta. Alla ümises heakskiitvalt. Ukraina juuksed olid kõik hulluks ajanud ja meelitanud ka Alla sõbrannad Võlukihara klientideks. Nende broneeringuid ei söandanud Marion puutuda ja see tegi aegade ümbertõstmise veelgi keerulisemaks. Pulmadega seotud aegu ei tahtnud ta puutuda; Võlukihar vastutas peo õnnestumise eest ja lubadus tuli täita. Teistele klientidele oli ta otsinud uued ajad, mõni tuli mitu kuud edasi lükata. Ometi oli graafik tihe. Täna pidi viimane klient tulema õhtul kell üheksa, homne esimene hommikul kell kuus. Pulmahooajal ta ilma abiliseta toime ei tule.
Alla luges broneeringute raamatut hardalt nagu piiblit. Lambertite jaoks oli juuksurisalongi tulu peenraha, kasumi tagaajamine sulaselge nöök. Nad ei hoolinud klientide heaolust nii nagu Marion, ja Marion ei leia enam kunagi salongi sellist algajat nagu Anita, ammugi professionaali. Keegi ei osanud soengu pärast närveerivat naist rahustada nii, nagu Anita oli seda teinud. Ta oli olnud sündinud juuksur ja tajunud vaistlikult teemasid, millest klient ei tahtnud rääkida. Anita polnud esimestel tööpäevadel teinud juttu ka Helenast ega minevikust, kuigi Marion oli seda kartnud, ning ei hakanud ka imestust avaldama selle üle, kuidas saatus oli nad pärast pea kolmekümmet aastat jälle kokku toonud. Esimest korda Võlukihara uksest sisse astudes polnud Anita hüüatanud, kui väga oma ema nägu Marion ikka on, ega süüdistanud Marioni sõnagagi selles, et too ei käinud Helenat vaatamas.
Igatsus torkis okkana Marioni rinnus. Ainult Anita oli teda mõistnud.
Alla koputas küünega nimedele broneeringute kaustas ja lasi sel siis sülle vajuda.
„Kui palju meil veel laos ukrainlasi on?”
„Nädala varu. Kahe, kui venelast hulka segan.”
Alla ohkas ja heitis pilgu telefonile, mis jälle hääletul režiimil vilkus, ja tegi seda nii, et Marion pidi kindlasti nägema, kes helistab. Jälle too jaapanlane. Alla poetas telefoni keebiga kaetud sülle. Võib-olla tahtis ta rõhutada, et tähtsate klientidega ei räägita Marioni kuuldes. Või siis tahtis ta lihtsalt oma võimu näidata: Alla räägib siis, kui ise tahab, isegi jaapanlasega.
„Mida sa kavatsed pärast seda klientidele pakkuda? Me arutasime asja Maxiga. Saad nädala. Nädalaga pead oma jama ära klaarima.”
Marion oleks tahtnud haarata käärid ja need Allale kaela lüüa. Soov oli nii tungiv, et Marion pidi korraks instrumentide kärust kinni võtma ja seda kõvasti pigistama. Allal oli õigus klanni asjades kaasa rääkida, tema arvamus mõjutab ka seda, milliseks kujuneb Marioni edasine saatus.
„Max tegutses matustel palju efektiivsemalt kui sina. Ma ei hakka küsimagi, mida sa oled jõudnud olukorra parandamiseks teha, aga aeg jookseb, tikk-takk.”
Alla koputas oma Rolexile, selle žesti oli ta õppinud Lambertilt. Marioni silmad kihelesid. Õietolm. Või koos Anitaga surnud unistused. Päev enne tagasisõitu Soome olid nad istunud ühes Bangkoki katusebaaris ja valinud Sweet Dreami nime kandvad kokteilid. Nad olid kokku löönud ja joonud tuleviku terviseks, kõik oli olnud selge. Marion oli mõelnud, et läheb ikkagi Helenat vaatama, koos Anitaga, ühel päeval.
Marioni pilk langes läbi vaateakna tänavale. Seda päeva ei tule. Parkimiskoht oli tühi. Seal oli ta näinud Anitat viimast korda. Anita oli istunud autos, selg sirge, pilk ette suunatud, lõug üles tõstetud. Kui Marion julges lõpuks tänavale minna, oli Anita juba läinud.
Kümme enne kaheksat oli ema kiirustanud metroojaama, kuigi ta oleks pidanud suunduma hoopis nende maja lähedal asuvasse juuksurisalongi. Pealtnägijate sõnul oli ta peaaegu jooksnud, aga hommikuti oli paljudel kiire, nii et see ei äratanud tähelepanu. Norma hingas sisse kohvivabriku lõhna, sedasama, mida oli tundnud ka ema oma viimasel hommikul, ja ületas Vaasanaukio nagu emagi. Ta möödus tõtates marketi ukse taga õllemüügi algust ootavast seltskonnast ja proovis märgata midagi, mis oleks võinud mõjutada ema otsust, midagi, mis oleks aidanud seda mõista. Ta oli valinud mugavad baleriinad, Capri püksid ja puuvillase pluusi – tavalised tööriided, mida emagi oli sel hommikul kandnud, ja tormas eskalaatorist alla perroonile, nagu oli teinud ka ema, trügis pidevalt vabandust paludes mööda maakatest, kes ei taibanud paremale hoida, vaid võtsid enda alla kogu eskalaatori laiuse nagu nemad isegi alguses pärast Helsingisse kolimist. Perroonil istus ta pingile, millele ema polnud istunud. Rong oli kohe peatusse kihutanud. Ema oli visanud kingad ja käekoti pingi alla, seejärel oli ta kadunud.
Norma asetas koti sinnasamasse, kuhu ema oli pannud enda oma, ja lükkas baleriinad
