millimeetritki sügavam, kui mu auaste nõudis. Ta oli minust kaks sentimeetrit lühem, sihvakas, madala ja kõlava häälega, ta kehahoiak ja kõnepruuk andsid enesekindlalt mõista, et ta on inimene, kelle sidemed ja vahendid tegid võimalikuks määramise kõrgel tasemel preestrikohale. Mõlemalt poolt möödusid meist kodanikud, nende kuued ja jakid särasid kalliskividest, mälestus- ja kooslusripatsitest. Väljaku tavaline, igapäevane sagin. Suurem osa neist möödujatest teeskles, et ei märka meid, kuid mõned vaatasid uudishimulikult meie poole. „Need viimaste päevade sündmused on nii šokeerivad!” Tema Pühadus Ifian jätkas, nagu oleksime lihtsalt sõbralikud tuttavad lobisemas. „Me kõik tundsime kapten Hetnyst ju aastaid ja ma ei usu, et keegi oleks kahtlustanud, et ta võib midagi sobimatut teha!” Rohked ripatsid ülempreester Ifiani laitmatult istuval purpursel kuuel välkusid ja sädelesid, värisedes hetkeks ülempreestri ülimast kahtlusest, et kapten Hetnys võis kunagi midagi valesti teha.
Kapten Hetnys oli muidugi alles kolme päeva eest ähvardanud tappa aiakorraldaja Basnaaid Elmingit, et sellega mind šantažeerida. Aiakorraldaja Basnaaidi vanem õde oli olnud üks mu leitnante, kui ma olin veel transpordialus Toreni Õiglus. Olin nõustunud Athoeki tulema, kuna Basnaaid oli siin ja mul oli tema ammu surnud õe ees võlg, mida ma poleks tegelikult suutnud kunagi tasuda. „Tõepoolest,” andsin ma võimalikult diplomaatilise vastuse.
„Ja ma eeldan, et sul on õigus teda kinni pidada,” jätkas Tema Pühadus Ifian õige tillukese kahtlusevarjundiga hääles. Minu kokkupõrge kapten Hetnysega oli lõppenud sellega, et jaama Aed oli rusudes ning terve jaam oli olnud mitu päeva ilma gravitatsioonita. Et ta ei saaks teha rohkem suurejoonelisi, tobedalt ohtlikke käike, magas ta nüüd külmutatult päästekapslis. „Sõjaväelised asjad, muidugi. Ja kodanik Raughd. Selline kena, heast perekonnast nooruk.” Raughd Denche oli üritanud mind tappa – mõni päev enne kapten Hetnyse sobimatut käitumist. „Kindlasti olid nende tegudel põhjused, kindlasti tuleks sellega arvestada! Aga, admiral, mitte sellest ei tahtnud ma sinuga rääkida. Ja muidugi ei taha ma sind siin keset väljakut kinni pidada. Ehk lähme joome teed?”
„Ma kardan, pühadus,” vastasin sujuvalt ja lahkelt, „et mul on õudselt kiire. Ma olen teel kuberner Giarodi juurde ja seejärel on mul kindlasti vaja korraldada midagi oma sõduritele, kes on viimastel öödel koridorinurgas maganud.” Jaama juhtkond oli kindlasti kaebustest üle ujutatud ja keegi peale minu poleks mu väikese majapidamise huvide eest seisnud.
„Jah, jah, admiral, see oli üks neist asjadest, mida ma tahtsin sinuga arutada! Tead, Allaed oli kunagi päris moekas ümbruskond. Mitte ehk nii moekas kui väljakule avanevate akendega eluruumid.” Ta sirutas käe ülespoole ja tegi laia kaare, osutades teise korruse akendele jaama elukeskme ja Aia järel suurima avatud ruumi ümber. „Kui Allaed oleks olnud nii moekas, siis oleks see ehk juba ammu korda tehtud! Aga asjad on, nagu nad on.” Ta andis vaga žestiga mõista, et allub jumala tahtele. „Ma olen kuulnud, et seal olid imekenad korterid. Ma võin ainult kujutleda, mis seisukorras need on nüüd, pärast ychanade aastatepikkust skvottimist. Aga ma loodan, et nüüd, kui remont juba käib, arvestatakse algsete omandisuhetega.”
Kaalusin, kui paljud neist perekondadest võisid üldse veel jaamas viibida. „Ma ei saa sind aidata, pühadus. Mul pole elamispinna jaotamisel mingit võimu. Sul oleks õigem rääkida jaama halduri Celariga.”
„Ma rääkisin jaama halduriga, admiral, ja ta ütles, et sina olid nõudnud praeguse olukorra säilitamist. Ma olen kindel, et sulle näib praktilisena jätta kõik sinna, kus nad on, aga siin on tõepoolest tegemist erandjuhtumiga. Ja tänahommikused ended olid üsna muret tekitavad.”
Oli võimalik, et ülempreester ajas seda asja puhtal kujul murest perekondade pärast, kes lootsid Allaeda naasta. Ent ta oli ka kapten Hetnyse sõber – ja kapten Hetnys oli töötanud Radchi isanda selle osa heaks, kes oli tapnud leitnant Awn Elmingi. Selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud transpordialuse Toreni Õiglus – ehk siis selle osa heaks Radchi isandast, kes oli hävitanud minu. Ning kahtlane oli ka ajastus, sest äsja oli saanud selgeks, et mina pole Anaander Mianaai selle poole toetaja. See ja igapäevase ennete heitmise jutuks võtmine. Oma pika elu jooksul olin ma kohanud päris paljusid preestreid ning leidnud, et üldiselt võttes olid nad samasugused kui teised inimesed – mõned olid suuremeelsed ja mõned ahned, mõned lahked, mõned õelad, mõned alandlikud, mõned ennasttäis. Suuremal osal olid erinevas proportsioonis ja erinevatel aegadel kõik need omadused. Just nagu kõigil teistelgi, nagu ma ütlesin. Ent ma olin õppinud olema ettevaatlik, kui mõni preester vihjas, et tema isiklik eesmärk oli tegelikult jumala tahe.
„Kui lohutav,” vastasin häält ja ilmet ühtlaselt tõsisena hoides, „on mõelda, et neil keerulistel aegadel muretseb jumal selle pärast, kes kus elama hakkab. Minul praegu selle teema arutamiseks aega ei ole.” Kummardasin nii täpselt väljapeetud aupaklikkusega nagu ülempreester enne ja kõndisin eemale, üle väljaku kuberneri ruumide poole.
„Kas pole huvitav,” ütles jaam mu kõrvas, „et jumalad on alles nüüd hakanud Allaia remondi vastu huvi tundma.”
„Väga huvitav,” vastasin vaikides. „Tänan, jaam.”
„Abistav!” Kuberner Giarodi näol ja hääles oli ilmselge umbusk. „Kus ta laev on?”
„Teisel pool Tondiväravat.” Väravat, mis viis tupiksüsteemi, kuhu Athoeki asukad olid kavatsenud enne annekteerimist laieneda, see aga oligi jäänud tegemata. Liikusid ähmased kuuldused, nagu süsteemis kummitaks. Kapten Hetnys ja Atagarise Mõõk olid näidanud värava vastu seletamatult suurt huvi. Varsti pärast seda, kui Kalri Halastus süsteemi saabus, oli väravast välja triivinud uskumatult vana varustuskirst. Olin nüüd veendunud, et ka Kalr Viie purunenud teeserviis oli samuti tulnud väravast, vastutasuks külmutatud inimolendite laadungi eest. Inimesed olid mõeldud Athoekile odavaks tööjõuks, kuid kapten Hetnys oli nad varastanud ja müünud kellelegi teisel pool Tondiväravat. „Mäletad, mõne päeva eest me rääkisime, et külmutatud deporteeritud on varastatud.” Viimaste päevade sündmusi arvestades polnud tõenäoline, et ta oleks selle unustanud. „Ning oli raske ette kujutada, mis otstarbel neid võidi varastada. Ma arvan, et laev on olnud teisel pool väravat juba pikka aega, ning ostnud kehasid, et neid abistavatena kasutada. Varem osteti neid Athoeki orjakaupmeestelt – seepärast ongi tal annekteerimiseelsest ajast pärit ychana keha, mis siia saadetuna silma ei paistnud.” Vähemalt mitte eriti. „Kui annekteerimine selle varustusliini sulges, hakkas laev ostma Radchi ohvitseridelt, kes olid piisavalt korrumpeerunud ja ahned, et deporteerituid müüa.” Viipasin mu istme taga seisvale Viiele, et ta kasti avaks.
„See on Fosyfi oma,” ütles kuberner Giarod. Ja taipas siis. „Kapten Hetnys müüs selle talle.”
„Kuni praeguseni ei tekkinud sul küsimust, kuskohast kapten Hetnys sellise asja sai.” Osutasin pühendusele kaane siseküljel. „Sa ei pannud ka kunagi tähele, et keegi on hoolikalt eemaldanud serviisi algse omaniku nime. Kui sa loeksid notaid,” just selles keeles oli pühendus kirjutatud, „või oleksid selliseid asju piisavalt palju näinud, siis sa oleksid seda kohe märganud.”
„Mida sa öelda tahad, admiral?”
„Et meil pole tegemist Radchi laevaga.” Või tegelikult see oli Radchi laev. Oli olemas Radch, koht, kus Anaander Mianaai rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi sündis ja oli siis üks väga auahne isik ühesainsas kehas. Ja siis oli tohutu ruum, mille Anaander oli nende rohkem kui kolme tuhande aastaga endale allutanud – Radchi kosmos, kuid mis oli neil kahel ühist? Mitte kõik Radchi ja selle vahetu ümbruse elanikud polnud toetanud seda, mida Mianaai oli teinud. See oli põhjustanud lahinguid. Sõdasid. Laevad ja kaptenid said hukka. Paljud neist olid olnud notaid. Sealtsamast Radchilt. „Mitte Anaanderi omaga, tähendab. See on notaide oma.” Notaid olid muidugi Radchi elanikud. Radchi kosmoses – ja kaugemal – kalduti arvama, et Radchil
