vaja õiendada üks väike formaalsus. Mul on käsk, et ma ei tohi lasta teil kuhugi minna enne, kui olete ära maksnud kolm üürivõlga. Teil muidugi on see raha olemas?”
„Loomulikult!” vastas Schaunard ja astus sammu ettepoole.
„Sellisel juhul,” vastas uksehoidja, „tulge minu ruumi, ma annan teile kviitungi.”
„Ma võtan selle tagasi tulles.”
„Miks mitte kohe?” käis uksehoidja peale.
„Ma lähen rahavahetaja juurde… Mul pole peenraha.”
„Või nii!” hüüatas teine murelikult. „Ah et lähete peenraha võtma? Sel juhul lubage, et ma jätan enda kätte selle kompsu, mida te kaenla all hoiate ja mis teile ebamugavust valmistab.”
„Härra uksehoidja, te vist ei usu mind?” küsis Schaunard väärikalt. „Kas te tõesti arvate, et selle räti sees on mu mööbel?”
„Andeks, härra, aga mul on niisugune käsk,” ütles uksehoidja veidi leebemal toonil. „Härra Bernard andis korralduse mitte lubada teil juuksekarvagi paigast liigutada enne, kui olete talle maksnud.”
„Aga vaadake ometi,” ütles Schaunard kompsu lahti tehes, „siin pole mingeid juuksekarvu, ainult särgid, mis ma viin pesunaisele, kes elab rahavahetaja kõrval, siit paarikümne sammu kagusel.”
„Siis on teine asi,” kostis uksehoidja kompsu sisu nähes. „Vabandage mu uudishimu, härra Schaunard, kas tohib küsida teie uut aadressi?”
„Ma hakkan elama Rivoli tänavas,” vastas kunstnik külmalt, olles juba ühe jalaga kõnniteel ja pannes kiiruga punuma.
„Rivoli tänavas,” pomises uksehoidja sõrmega ninajuurt triikides. „Imelik, et meilt järele pärimata talle Rivoli tänavas tuba üüriti. Väga imelik! Olgu kuidas on, ega ta mööblit ilma maksmata ikka ära viia saa. Kui ainult uus üürnik just sel ajal välja ei ilmuks, kui härra Schaunard alles välja kolib. See tekitaks trepil igavese mäsu. – No vaat kus!” hüüatas uksehoidja pead õhuaknast välja pistes. „Seal ta ongi, see uus üürnik!”
Vestibüüli astus noormees, peas Louis XIII ajastu valge kübar, tema järel pakikandja, keda kandam ei paistnud eriti koormavat.
„Härra, kas minu korter on juba vaba?” küsis noormees talle vastu tõttavalt uksehoidjalt.
„Ei veel, härra, aga kohe saab. Härra, kes seal elas, läks kolimiseks sõidukit otsima. Aga seni võib härra oma mööbli õue panna.”
„Kardan, et võib sadama hakata,” kostis noormees, nätsutades rahulikult hammaste vahel kannikesekimpu. „Mööbel võib rikutud saada. Pakikandja!” pöördus ta oma selja taga seisva mehe poole, kes hoidis kuhja esemeid, mille otstarvet usehoidja ei suutnud ära arvata. „Pange need siia vestibüüli, minge tagasi mu endisesse elukohta ja tooge ära ülejäänud hinnaline mööbel ja kunstiesemed.”
Pakikandja sättis seina äärde hunniku kuue-seitsme jala kõrguseid lõuendiga ülelöödud raame; üksteise najale toetumas, võis neid soovi korral lehvikuna laiali tõmmata.
„Vaadake!” lausus noormees pakikandjale ning osutas ühele raamidest, kus lõuendis paistis auk. „Milline õnnetus! Te olete mu Veneetsia peegli ära rikkunud! Kui ülejäänud asjade järele lähete, siis olge ettevaatlikum, eriti raamatukoguga.”
„Mis Veneetsia peeglist ta räägib?” pomises seina najale asetatud raamide ümber tammuv uksehoidja. „Ma ei näe mingit peeglit. See on vist küll nali, mina ei näe muud kui sirmi. Eks näis, mis teise korraga kohale tuuakse.”
„Kas üürnik vabastab varsti toa? Kell on juba pool üks ja ma tahaksin sisse kolida,” lausus noormees.
„Ega tal enam kaua lähe,” kostis uksehoidja. „Häda pole midagi, kuna teie mööbel pole ju veel kohal,” lisas ta paljutähenduslikult.
Noormees ei jõudnud vastatagi, kui õue ilmus tragunist virgats.
„Kas härra Bernard elab siin?” päris ta ning võttis puusal tolknevast suurest nahkkotist välja ümbriku.
„Siin jah,” vastas uksehoidja.
„Talle on kiri,” ütles virgats. „Andke allkiri.” Ta ulatas uksehoidjale lehe ning too läks oma ruumi sellele allkirja andma.
„Andke andeks, et ma teid üksi jätan,” lausus ta kannatamatult mööda õue tammuvale noormehele. „Mu peremehele härra Bernardile on ministeeriumist kiri, ma pean selle talle kätte viima.”
Kui uksehoidja härra Bernardi juurde sisenes, ajas see parajasti habet.
„Mida te tahate, Durand?”
„Härra,” kostis uksehoidja mütsi peast võttes, „virgats tõi teile kirja. Ministeeriumist.”
Ning ta ulatas härra Bernardile sõjaministeeriumi pitsatiga ümbriku.
„Issand jumal!” hüüatas härra Bernard nii erutatult, et pidi endale äärepealt sisse lõikama. „Sõjaministeeriumist! Ma olen kindel, et nad teatavad minu nimetamisest Auleegioni ordeni kavaleriks, mida ma juba nii kaua olen oodanud, ja viimaks ometi on mind vääriliselt hinnatud! Siin on teile, Durand, sada suud. Jooge minu terviseks!” lausus ta vestitaskus tuhlates. „Mul pole rahakotti käepärast, aga kohe annan, oodake.”
Uksehoidja oli peremehe puhul harjumatust ülevoolavast suuremeelsusest niivõrd liigutatud, et pani mütsi uuesti pähe.
Tavaliselt oleks härra Bernard säärase ühiskonna hierarhia reeglite rikkumise karmilt hukka mõistnud, kuid praegu ei paistnud ta seda märkavat. Ta sättis prillid ette, avas õndsas erutuses, nagu sultani käskkirja saanud vesiir, ümbriku ning hakkas saadetist lugema. Juba esimeste ridade juures ilmusid tema rasvunud mungapõskedele punased laigud, näkku tekkis koletu grimass, väikesed silmad pildusid niisuguseid sädemeid, mis võinuksid tema sakris paruka põlema süüdata.
Kogu tema ilme oli niivõrd moondunud, nagu oleks see üle elanud maavärina.
Vaat milline oli sõjaministeeriumi päisega paberile kirjutatud saadetise sisu, mille oli ekstra kohale toimetanud tragun ja mille kättesaamise kohta härra Durand oli allkirja andnud:
„Austatud härra majaomanik!
Viisakus, mida mütoloogia peab heade kommete esiemaks, sunnib mind Teile teatama, et julmade asjaolude tõttu ei ole mul võimalik järgida üldlevinud tava maksta korteri eest, eriti antud juhul, kui ollakse võlgu. Kuni täna hommikuni hellitasin ma lootust, et saan tähistada seda päeva kõigi kolme arve tasumisega. Fantaasia, pettekujutlus, unistus! Sel ajal, kui ma tukkusin muretusepadjal, hajutas saatus – kreeka keeles ananke – kõik minu lootused. Raha, millega olin arvestanud (jumal, kui halvasti läheb praegu äris!), jäi laekumata ning märkimisväärsest summast, mille pidin saama, pole mul praegu rohkem kui kolm franki – needki laenatud – ja neid ei söanda ma teile pakkuda. Kuid uskuge, härra, et peagi saabuvad meie kaunile Prantsusmaale ja minulegi paremad päevad. Niipea kui need koidavad, lendan ma linnutiivul sellest teada andma ning viin Teie majast ära sinna jäänud hinnalised asjad, mille ma seniks usaldan Teie ja seaduse kaitse alla, mis keelab Teil neid enne aasta möödumist maha müüa – juhul kui Teil peaks tulema tahtmine sel teel tagasi saada summat, mille olete kandnud minu aususe registriraamatusse. Eriti palun Teil hoolt kanda minu klaveri ja suures
