e/>
ALGERNON CHARLES SWINBURNE
Mona Lisa abielu
Kord elas Pisas neiu, kes kummalisel kombel armastas ühte noort meest, hoolimata sellest, et ta mehele eriti ei meeldinud, ehkki neiu oli väga ilus, õrn ja sihvakas; tema nimi oli Mona Lisa. Teda juhtus kosima üks rikas ja hea päritoluga mees. Ema rääkis neiuga ning ütles: „Sa näed nüüd, Lisa, et me oleme vaeseks jäänud ja keegi ei pea meist lugu; ka on minu käed töötegemiseks liiga nõrgad ja sinu silmadest pole mingit abi. Seepärast tooks töötamine meile üksnes häbi ja ei mingit kasu: kui sa selle mehega ei abiellu, suren ma ainuüksi kurvastusest.” Selle peale nuttis neiu kaua, nägu sülle kleidivoltidesse peidetud, nii et ohtrad pisarad tema põlvede vahelt väikestele värvilistele kingadele langesid. Lõpuks ütles ta, ikka veel ägedalt nuttes: „Oh, armas ema, Jumala tahe on suur ja kibe, ja valul on omadus naise üle võimust võtta, aga mees saab sellest üle ja heidab valu kõrvale. Tea nüüd, et ma teen, nagu sa käsid, ja kui ma suren, päästab Jumal mu kogu valust.” Seejärel karjatas ta paar korda, otsekui oleks sügav ahastus temasse lõikunud, ning jäi viivuks kägarasse lamama. Siis aga tõmbas ta jalad kõverasse, põimis käsivarred ümber põlvede ja tõi kuuldavale sügava ohke; tõusis voodilt, läks välja ning suundus rikka mehe maja ette. Mees avas ukse ja kui ta neiut nägi, langes ta lausa rõõmust maha ning suudles tema jalgu. Ning neiu ütles: „Ma tulin siia, mu härra, et teie naiseks saada, kui te seda tahate.” Selle peale mees hüüatas, tänas Jumalat ning suudles neiut põsele ja huultele. Nad läksid koos tuppa. Ning neiu ütles mehele: „Jumala abiga, mu härra, olen ma teile alati ustav ja hea kaasa ja vooruslik naine.” Mees vaatas talle otsa ning nägi, et ehkki neiu ilmes peegeldus segadus, oli see nii aus ja karske, et tema sõnade mõte võis üksnes süütu olla; mees rõõmustas ning suudles teda taas. Ning mehele nukralt otsa vaadates kordas neiu: „Kui see teile sobib, mu härra, siis ei tarvitse me enam kaua abiellumisega oodata.” Kuid sügav kurbus röövis neiult jõu ning ta tundis ennast nii halvasti, et ei mõelnudki eriti oma sõnadele, vaid üksnes sellele, kuidas oma valust kiiremini vabaneda. Igas muus suhtes oli ta süütu nagu lihtsameelne ja puhas hing kunagi. Kuna mees oli õilis ja lahke ning tabas süütuse ja ülluse kohe ära, tundis ta neiu hea tahte üle veelgi enam rõõmu ning väljendas seda sõnadega ja ilmega, nagu oskas. Ning neiu tuli koju tagasi ja rääkis oma otsusest emale, ema aga, vana ja patune naine, mõtles endamisi, et ehk oli tütre heasoovilikkuse äratanud kosilase ilu ja keha või olid tal suhted mõne teise mehega, mille üle ta nüüd häbi tundis. Kõik need oletused olid juhmid ja võhiklikud. Kuid väike neiu ei teadnud sellest kõigest midagi. Oma laulatuse eelõhtul valdas teda ääretu väsimus, ta tundis ennast halvasti ning ta keha kuumas. Ta tõmbas kerged riided selga, läks välja ja suundus maja juurde, kus elas mees, keda ta kogu südamest armastas; majas peeti lõbusat pidu. Kui ta seal väljas seisis, kostsid talle kõrvu vali muusika ja tantsivate naiste häbitu laul ja need panid ta pea tuikama ja valutama, otsekui oleks päike talle otse lagipähe lõõsanud. Ning neiu kummardus üle tee ääres oleva madala telliskivimüüri ja nuttis kibedasti. Aga majast kostsid vali lärm ja libude naer. Tund aega niiviisi seisnud, nutmisest väsinud, ajas neiu end sirgu, et ära minna. Kuid hingevalu tõttu ei kuulanud ta jalad sõna. Ning ta langes nuttes kivisillutisele ja suudles ust, ta ilusad kollased juuksed pääsesid valla ja said tolmuseks. Äkki tuli keegi majast välja ja astus ta juustele, ning neiu karjatas. Mees haaras temast kahe käega kinni, tõukas ta tuppa ning surus pikali, läks siis peremehe juurde ning teatas talle: „Siin on veel üks, härra.” Peremees puhkes naerma ning ühmas paar korda „Eh!”, nagu alati, kui miski talle meeldis, sest ta oli tiirane mees. Endale habemesse muheledes tuli ta tuppa ning lähenes neiule. Neiu ütles talle: „Te teate küll, härra, et ma olen teid palju päevi kogu südamest armastanud, aga teie pole kordagi minu vastu armulikkust üles näidanud ega mulle halastanud. Kuid Jumal teab, härra, et kogu laias maailmas pole kedagi minust õnnetumat ja kurvemat. Juba kuuendat kuud pole ma enam elust rõõmu tundnud ja kui Jumal mulle halastab, mida ma usun, et ta seda teeb, siis ei tarvitse mul seitsmendat kuud enam nukrutseda. Sest ma olen nii palju nutnud, et kogu mu veri on kibedatesse pisaratesse immitsenud ning nutmisega mu nõrgast kehast kadunud. Homme hommikul aga pean ma abielluma mehega, kes mind palavalt armastab; ta on hea mees ja abielludes saan ma tema omaks kuni surmani. Seepärast palun ma teid, et te mind nüüd kordki suudleksite.” Seda öelnud, sirutas ta kurvalt huuled välja nagu laps, keda on küllalt nuheldud, et teda nüüd kaastundest suudelda. Meest liigutas see natuke, ta suudles neiut korra, kuid ei lausunud sõnagi. Nii nad lahku läksidki.
Järgmisel päeval toimus uhke laulatus ja kui pulmapidu oli alanud, läks neiu üksi oma tuppa. Ta istus voodi kõrvale ning tema pilk rändas sihitult ringi. Noored tüdrukud ja mehed naersid ja naljatasid, üks kergete elukommetega naine hakkas pruudi kohta nilbusi rääkima. Peigmees vihastas ja hurjutas teda. Näinud teda tuppa tulevat, vaatas neiu talle sõnatult otsa. Tema näos peegeldus sügav kurbus, kuid ilmes polnud kartust ega häbi. Mees istus ja võttis neiu käed pihku, mõlemad tundsid endas mingit rammetust. Pruudi kohale kummardunud, tema käsi ikka veel pihus hoides, suudles mees teda armastusega. Pruut õhkas äkki ja vajus küljega mehe poole, langes siis kägarasse maha, pea tema põlvede vahel, ning suri samas. Mees leinas teda sügavalt ning korraldas talle uhked matused. Küllap halastas Jumal tema hingele, sest ehkki tal oli armastav süda, suri ta süütuna.
Surnuarmastus
Prantsusmaal Armagnaci ja Burgundia pooldajate vahel lahvatanud suurte tülide ajal tapeti Pariisis võitluse käigus hertsog Johni pooldaja, Jacques d’Aspremont’i nimeline tõeline auväärne rüütel. Jacques oli väga ilus ja tugev mees, vapper võitleja, enne surmasaamist sooritas ta mitmeid imeväärseid ja erakordset julgust nõudvaid tegusid, tappis nelikümmend vastasleeri kuuluvat meest, nende hulgas tuntud juhte, kellest peamine ja auväärseim oli kõrgeauline Olivier de Bois-Percé; kuid lõpuks tabas nool teda ennast kaela, purustades selle kukla ja kõrisõlme vahel. Tema mehed vedasid surnukeha ägeda tapluse tandrilt kõrvale ning katsid kauni kootud keebiga. Tema langemisest innustust saanud, ründasid Armagnaci mehed veelgi ägedamalt ja tapsid hulganisti tema poolehoidjaid. Kõige kangem neist oli Amaury de Jacqueville’i nimeline sõjamees, keda kutsuti Nudihabemeks. Valjusti „Edasi, edasi!” hüüdes viis ta mehed enda järel ja paiskas lahingumöllu, kust kostis teravat mõõgatärinat. Mehena, kes säärasest võitlusest suurt rõõmu tunneb, võimendas ta naerdes ja hõigates oma mõõgalöökide ja hüüetega lahingukära kümne mehe eest, ning burgundlased kohkusid ja said lüüa. Kui tema mehed olid burgundlaste üle võidu saanud, lahkus väsinud võitleja lahinguväljalt ja märkas keebiga kaetud auväärset d’Aspremont’i lamamas tema nõo, auväärse Olivier’ maja ees, kelle Jacques oli enne tapnud. Amaury lausus nüüd:
„Võtke selle mehe surnukeha ja viige ta majja, sest mu nõole madame Yolande’ile valmistab kindlasti suurt rõõmu näha surnuna meest, kes tema mehe tappis, see leevendab tema jaoks selle halva uudise.”
Mehed võtsid auväärse rüütli Jacques’i surnukeha ning viisid ta ilusasse tuppa, kuhu suurtest akendest paistis hele valgus. Toas istus Olivier’ naine Yolande de Craon, kauge sugulane Pierre de Craonile, keda peeti hoovkonnaametniku tapjaks. Amaury ütles talle:
„Kaunis ja armas nõbu, armuline proua, me toome teile teie mehe tapmise eest mu nõo tapnud mehe surnukeha: tundke sellest võimalikult palju rõõmu ja lohutage ennast sellega, et teie mees ei surnud asjatult ja et tema hea sõber tasus kätte tema tapjale, sest teie mees oli vahva rüütel, ja kuna ma tema eest olen kätte maksnud, siis ei pea ma ka ennast temast halvemaks.”
Seda öelnud, lahkus Amaury oma meestega. Üksi jäänud, puhkes Yolande algul kibedasti nutma; ta nuttis, kuni teda valdas rammetus ja väsimus. Seejärel vaatas ta Jacques d’Aspremont’ile näkku, võttis tema käe pihku ning ütles:
„Sa valelik varas ja pelgur, kui kahju, et sind võlla ei tõmmatud, sind, kes sa reetlikult tapsid kõige üllama kõigist rüütlitest maailmas ja minule kõige armastavama ja truuma mehe, – mehe, kes ei käitunud ealeski kellegagi viisakusetult ning oli kõige siiram ja tõelisem armastaja kõigist rüütlitest oma abielunaisele, kes ei öelnud mulle kunagi ühtki halba sõna. Sa reeturlik argpüks! Sinusuguste
