oli ka tema tubli ja vapper mees,” ning tal oli kahju, et mees oli surnud.
Ta tõmbas murdunud nooleotsa mehe kaelast välja ning sulges haava salvidega. Nähes surnud mehe avatud silmi, puhkes ta kibedasti nutma ning ta pisarad langesid mehe näole ja kaelale. Ning oma valusas kurbuses mõtles ta kogu aeg, kui nägus Jacques elusana pidi olema, kui ta isegi surnuna temas säärast kaastunnet äratas. Ning kaastundest mehe erakordse ilu vastu nuttis ta nii ägedalt ja pikalt, et langes minestanult meest emmates tema surnukehale ja lamas kaks tundi, nägu mehe näo vastas; ning ärgates oli tema ainsaks sooviks teda jälle näha. Nii ei söönud ega maganud ta kogu päeva, vaid veetis peaaegu kogu aja lamades ja nuttes. Armastusest rüütli vastu laskis ta hiljem tema surnukeha lõhnaainetega immutada, talle kuldse kaaneta kirstu teha, riietas ta kõige ilusamatesse rõivastesse, mida ta suutis leida, ning laskis kirstu oma tuppa voodi kõrvale paigutada. See kõik tehtud, istus ta, end surnukeha vastu surudes, asetas tema käsivarred endale kaela ümber ja lausus:
„Ah, Jacques, ehkki sinu eluajal ei saanud mulle osaks sinu elava keha ilu ja headust oma kurva pilguga nautida, tänan ma Jumalat, et saan sind nüüd surnuna näha. Kuid sinul, Jacques, pole nüüd enam võimalust vahet teha ilu ja inetuse vahel, seepärast võid sa armastada sama hästi mind kui ükskõik keda teist, sest surnud mehed ei tee vahet naiste vahel. Kuid kui ma oleksin ka kõige ilusam kõigist kristliku maailma naistest, ei vääriks ma sinu armastust; sellele vaatamata tunne mulle kaasa, sest sinu pärast olen ma unustanud kõige üllama mehe kogu maailmas.”
Yolande, kes oma armastust surnud mehele pihtis, oli oma ajastu kaunimaid naisi, temast peeti väga lugu; ning palju oli tublisid mehi, kes teda väga armastasid ja tema soosingut ihaldasid, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu, lausus vaid iga kord, et tema surnud armsam on parem kui paljud elavad mehed. Seepeale ütlesid mõned, Amaury nende hulgas, et ta on ära tehtud. Nad tahtsid surnukeha ära viia ja põletada, et nõidus kaoks, sest nad arvasid, et saatan oli surnukehasse pugenud ja selle enda valdusse võtnud. Seda kuuldes Yolande vihastus ning ütles, et kui ta armsam veel elus oleks, poleks rääkijate hulgas nii vahvat rüütlit, kes julgeks säärase süüdistusega välja tulla. Naise sõnad võeti vastu rõkkava naeruga. Kord öösel tuli Amaury koos mitme teise mehega Yolande’i majja, et kõike oma silmaga näha. Uksel polnud kedagi, sest kõik Yolande’i teenijad peale toatüdruku olid tema juurest lahkunud; majas polnud enam ühtki meest ning uksed olid lahti. Tulijad jäid Yolande’i toa ukse taha seisma ja kuulsid tema järgmisi sõnu:
„Sa kõige õilsam ja täiuslikum kõigist rüütlitest, parim kõigist, kes kunagi on võidelnud või naiste seltsis viibinud, kõige auväärsem kõigist meestest, halasta mulle, kõige nukramale naisele ja oma ümmardajale. Sest oma eluajal oli sul üks teine naine, kes sind armastas, ja sa olid talle ustav ja hea kaasa, kuid nüüd olen sul üksnes mina, aga ma ei vääri isegi seda, et sa mind suudleksid huultele, kust kogu see hala kostab. Ning ehkki su enda naine oli minust ilusam ja väärikam, kuid, Jumal andestagu talle, nagu seda teen ka mina, on ta unustanud sinu kehalise armastuse ja abielumehe headuse ning on juba hakanud armastama ühte teist meest ja temaga uhked pulmad pidanud, sellal kui mina olen sinu ustav ümmardaja ja teenija.”
Seejärel embas ja suudles Yolande meest mitu korda. Amauryd valdas raev, kuid ta hoidis ennast tagasi; tema sõbrad olid hämmelduses ja imestunud. Nüüd nägid nad, kuidas Yolande mehe keha embuses hoides teda kõigest jõust kaelale suudles, ning mõne aja pärast näis neile, et Jacques’i surnukeha hakkas liigutama ja tõusis istukile, kuid Yolande’i see ei üllatanud, vaid meest endiselt emmates tõusis ka tema. Ning Jacques ütles talle:
„Nüüd, kus sa oled minuga pühaliku lepingu sõlminud, palun ma sind, et sa mind alati armastaksid.”
Yolande langetas äkki pea ega öelnud midagi.
Jacques jätkas:
„Kuna sa oled minu armastuse nimel nii palju teinud, ei lahku me teineteisest enam kunagi ja seepärast on Jumal andnud mulle tagasi minu sureliku keha elu.”
Nüüd valdas mõlemat piiritu rõõm ning nad tundsid neist sõnadest suurimat lohutust: Yolande istus ja vaatas Jacques’i ning puhkes suurest rõõmust ja heameelest korduvalt naerma.
Äkki ilmus tuppa Amaury, haaras mõõga ning ütles naisele:
„Sa patune armastaja, nüüd viimaks on tulnud korraga lõpp su koletule armastusele ja elule,” ning torkas mõõga Yolande’i kehast läbi, nii et naine maha langes ja sügavalt õhkas, kui hing temast tõrksalt lahkus. Niipea kui hing tema surevast kehast oli põgenenud, lahkus elu ka tema armsama kehast ning Jacques oli taas surnud, nagu ta seda kõik eelnevad päevad oli olnud. Järgmisel päeval põletas rahvas nende surnukehad avalikul väljakul, kus vanasti nõidu põletati: mõned rääkisid, et Jacques d’Aspremont’i suust oli tulnud kurva, haavata saanud looma kombel karjatades paha vaim. Sellest järeldasid kõik, et selle naise patuse ja ülimalt kummalise ja hullumeelse kiindumuse tõttu oli tema hing ilmselt langenud kuradi meelevalda ning määratud hukkamõistu piinadele.
Portree
Kord elas Pistoja linnas naine, kes armastas maalikunstnikku, kuid oli naiseks lubatud kaupmehele ning ühel päeval abiellus temaga suure pidulikkusega.
Mitu nädalat käis maalikunstnik naise juures ja naine leidis võimaluse mehe juurest eemale pääseda, et kunstniku armastust nautida.
Maalikunstnik oli nurjatu mõttelaadiga mees, naine õppis temalt nurjatust ning ütles talle kord: „Tead, väike Peter,” (nii kutsus ta sageli seda meest, kelle nimi oli Pietro Guastagni Bacafoli), „ma tahaksin, et sa maaliksid minust väikese pildi, mida ükski mees ei suuda armastuseta vaadata, kuid mida puudutades ta kindla peale sureb.” Kunstnik puhkes valjusti naerma ja küsis: „Kuidas siis mina seda maalides ellu jään?” – „Ma näitan sulle, väike Peter,” vastas naine. „Pane klaasist mask ette, paksud kindad kätte ja harjuta nii kaua, kui suudad ilma kindaid käest võtmata hästi maalida. Maali mind koos kolme roosiga, kahe punase ja ühe valge roosiga nende vahel, mis tähistavad seda, et ma olen alati kahe mehe vahel, kes mind armastavad, aga roosid ei tohi olla ühtviisi kaunid. Kui see pilt valmis saab, annad sa selle mu mehele, ja armastusest minu vastu suudleb ta seda kord või kaks huultele; aga pärast tema surma põletame me pildi ära.”
Peter kiitis naist, sest ta oli mees, kellele meeldis igasugu häbituid tegusid teha, ka tema enda elu oli kõlvatu nagu maalikunstnikel ja laulude ja värsside loojatel ikka; ka Peter lõi värsse armastusest ja mängis hästi mitmeid keelpille. Aga maalikunstnike ja luuletajate elu ongi sageli paheline ja arutu ning seetõttu võib arvata, et Peter oli üsna liiderlik mees.
Kuue nädalaga oli kunstnikul maal peaaegu valmis, naine poseeris talle napis liibuvas kullaga tikitud rohelises kleidis, mille sinine vooder oli õrna ja ähmase violetse ja halli varjundiga. Kunstnik oli maalinud kõik väga kaunilt, sest ta pani sellesse pilti kogu oma armastuse ja pahelise mehe kirgliku iha. Ta oli ka harjunud maalima kaunite naiste alasti kehasid, mis Jumala meelest on koletu tegu. Ta oli kujutanud seda naist kergelt langetatud peaga raskete kuldsete ja pärlist helmeste tõttu, mida naine juustel kandis, kuna ta mees oli väga rikas; naisel oli tavaks langetada pead ka selleks, et paremini oma kauni kaela kumerust näidata, sest ta kael oli ümar ja pikk ning ääretult pehme; see oli nii õrn, et üksnes pea pööramine jättis jälje selle pärlikarva nahale. Nii maalis kunstnik teda. Ühelt (vist vasakult) poolt oli naise kleidi vöö valla päästetud ja kinnised lahti jäetud, nii et kogu ta keha rinnast küljeni kahe huulena mõjuva kuldse riideserva vahelt paistis. Naise keha oli ääretult kaunis. Keegi, kes seda pilti oli kord näinud, ütles, et see mõjus nagu valjusti kostva muusika kuulmine või magusa veini joomine, sest seda ei imetlenud apla pilguga üksnes silmad, vaid sellest maalist tundsid naudingut ka suu ja kõrvad, ning neile, kes seda nägid, tundus, nagu oleks mingit suurepärast lõhnaainet
