rääkisid, et tal on klaasist silm.
See tõepoolest veidra silmavaatega noormees ei loovutanud toda vedelat hallollust muidugi üksnes lehmadele. Tema juures käis palju naisi ja pidev pidu. Valjud hääled ja anduv kiljumine, vürtsitatud klaasiklirina ja välisukse pideva paukumisega, olid selle korteri tavaliseks seisundiks. Üle kõige kostis neil olengutel aga sovhoosi autojuhi Genadi kärisev hääl.
Genadi, jässakas, kasepakuga sarnanev eluvend, abielumees ja pereisa viibis alati kõikjal, kus olid pidu ja naised. Seljas lilleline, tavotiplekkidega kaunistatud päevasärk, mille rinnataskust punnitas välja suur ja kulunud rahakott. Rahutult vilavates silmades pakitsev tegutsemishimu. Õigupoolest oli Genadi üks tagasihoidlik mehike, sest kõik, mis ta soovis, oli – keppi ja kakelda.
Tema kohta öeldi, et tal on rauast kõri ja lahtine käsi. Genadilt peksa saada ei olnud just ülemäära keeruline. Eriti kui sattusid valel ajal Rosalinda ust kraapima. Mõnikord joomingu käigus jäi autojuht kellelegi ammuli sui otsa vahtima ja vaikis pikka aega. Justkui oleks tema mõistus õue kõndima läinud. Siis tuli teda raputada, et ta jälle mörisema ja jorisema hakkaks nagu kõik ülejäänudki seltskonnas viibijad.
Sageli jorutas selles seltskonnas ka matemaatikaõpetaja Kuuno. Kangete miinusprillide, traatharja meenutava habeme ning läbitungiva pilguga veendunud poissmees. Pisut sakutatud olemisega, kuid alati lipsu ja pintsakut kandev härrake. Ilma oma paksuklaasiliste prillideta nägi ta ehk sama hästi kui kana hämaras laudas. Kuuno kohta räägiti, et ta on matemaatikas väga tark, kuid armastab viina ja vihkab naisi. Ka vahva matemaatik kippus tihti kaklustesse, kuid mitte alati ei väljunud ta neist võitjana.
Kuuno võis vahel keset lärmakat keskustelu äkki lage vahtima jääda. Huuled kõvasti kokku pigistatud, nagu mõtleks endamisi midagi tähtsat. Võib-olla manas ta neil hetkil lakke mõne kaelamurdva võrrandi lahenduskäiku. Taolisest eemalolekust ärkas Kuunogi ainult siis, kui keegi kambajõmmidest teda tugevasti raputas või ribidesse müksas.
Kui Genadi ja Kuuno kahekesi napsutama juhtusid, sakutasid ja raputasid nad teineteist iga natukese aja tagant. Muidu oleks üks lage ja teine teist jõllitades viinavõtmine sootuks unarusse jäänud.
Öösiti kõrvalkorterist kostvat lärmi kuulates mõtlesin sageli, et võiksin suureks saades olla nagu Rauno. Säärane mees, kelle korteris käib kogu aeg pidu.
Rauno jõudis aga sellegi ära oodata, millal ma lõpuks nii suureks sirgusin, et tema pool toimuvatest orgiatest täieõigusliku kambajõmmina osa võtta. Naisi käis siis paraku vähem. See-eest oli rohkem viina.
Küla, mille salapärast elu ma uue asukana järk-järgult avastasin, hoidis oma embuses veel teisigi elanikke.
Meie majaga risti seisva korterelamu esimesel korrusel elas mõnda aega perekond tõmmunahalisi, vilava silmavaatega mustlasi. Kogu nende pöörane elu paistis suurepäraselt ja turvaliselt kätte poistetoa aknast. Mustlaste hulgas oli arvutu hulk sinkjasmustade juustega katkematult röökivaid lapsi, kirjude rättidega vanaeitesid, luidraid vanamehenässe ja kõrilõikaja moodi mehepoegi. Oli võimatu aru saada, kas nad on parasjagu meeliülendavas rõõmujoovastuses või siis vastupidi, täielikus meeleheites. Emotsioonid vaheldusid selles kogukonnas hämmastava kiirusega. Nad musitasid ja peksid üksteist samal ajal. Selle juurde kuuluv ülikiire ja äärmiselt vali kõnekeel oli mulle, maailma uudistavale aknalkõõlujale, täiesti arusaamatu ja kaunikesti hirmutav. Kunagi polnud võimalik teada, mida nad järgmiseks kavatsevad.
Vannitoas pidasid nad lammast ja just selleks ajaks, kui ülejäänud küla sellest teada sai ja arutas, mida ette võtta, tuli mustlastel mingi püha. Lammas veeti ohelikku pidi maja ette ja löödi gaasihoidla juures suure kisaga maha.
See oli võigas pilt täis verd, agooniat ning röökimist, millele lisandusid viin ja pillimäng. Kräsuline lambanahk riputati võrkaiale kuivama. Külakoerad läksid vere lõhnast hulluks ja piirasid parvena kogu üritust. Kirsasaabastes mustlased peletasid neid jalahoopidega eemale. Maja otsas liivakastis mängivad külalapsed tardusid seda kõike jälgides justkui kenaks värvifotoks.
Aga lammast ei olnud enam ja meie asula ohkas raskelt, kuid kergendatult.
Teadmata ajal ja viisil, nagu rändrahvas kunagi, kadusid mustlased külast. Veel tükk aega avastas mõni, et tal on kuuri alt või aia najalt üks või teine tarbeese kadunud, ent lõi käega ja pidas suu. Hea, et hing sisse jäi, ja mis sääl ikka enam arutada.
Mustlaste äralagastatud korteri hõivas peagi uus perekond. Punaste juustega mees ja punaste juustega naine, kellel olid punaste juustega lapsed. Kui see punaste juustega mees hommikuti tööle läks, sõitis koliseva veoautoga nende trepikoja ette autojuht Genadi. Kutsus punaste juustega naise välja, surus seljaga vastu krohvitud seina ja ajas oma jämeda käsivarre tema väikeste jalgade vahele.
7
Elasime tasapisi sisse.
Suuremad lapsed läksid sügisel kohalikku külakooli, meie väikevennaga lasteaeda. Kuna lasteaed asus külast mõni kilomeeter väljas sovhoosi kontori juures, sõitsime sinna igal hommikul isa uue ametiautoga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
