style="font-size:15px;"> „Ennemalt eksis kogu maailm” – ütlevad teraseimad ja pilgutavad silmi.
Ollakse tark ja teatakse kõik, mis olnud: ning irvitamisel pole otsa. Minnakse veel riidu, kuid lepitakse ruttu, – muidu see rikub kõhtu.
Oma lõbuke on neil päeva jaoks, oma lõbuke öö jaoks: aga tervisest peetakse lugu.
„Me oleme leiutanud õnne” – ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi. –
Siin lõppes Zarathustra esimene kõne, mis kannab ka „eeskõne” nime: sest sel kohal katkestas teda rahvahulga kisa ja rõõmustus.
„Anna meile see viimne inimene, oo Zarathustra,” – nii hüüdsid nad – „tee meid seks viimseks inimeseks! Ja meie kingime sulle üliinimese!” Ja kõik rahvas hõiskas ja laksutas keelt. Kuid Zarathustra sai kurvaks ja ütles oma südames:
„Nad ei mõista mind: ma pole suu neile kõrvule.
Liiga kaua olen elanud mägedes, liiga palju olen kuulanud ojade ja puude kohinat: nüüd kõnelen neile kui kitsekarjaseile.
Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.
Nüüd nad vahivad mind ja naeravad: ja naerdes veel vihkavad mind. Jää on nende naerus.”
Siin aga sündis midagi, mis tegi kõik suud sõnatuks ja kõik pilgud tardunuks. Sest vahepeal oli köietantsija asunud tööle: ta oli väljunud väikesest uksest ja kõndis nüüd köiel, mis oli tõmmatud kahe torni vahele, nii et see rippus turu ja rahva kohal. Kui ta parajasti pool teed oli käinud, avanes veel korra väike uks ja kirju sell, paras pajatsiks, hüppas välja ja tõttas kiirel sammul esimesele järele. „Edasi, lääpjalg,” hüüdis ta kõleda häälega, „edasi, laiskelajas, salakaupleja, lubjanägu! Oota, kui sind jalakannaga kõditan! Mis asju sa ajad siin tornide vahel? Sinu koht on tornis, trellide taha peaks sind pandama, – muidu takistad veel teed sellele, kes on sust parem.” – Ja iga sõnaga ta jõudis lähemale ja lähemale: puudus veel üks ainus samm, kui sündis midagi hirmsat, mis iga suu tegi sõnatuks ja iga pilgu tardunuks: – ta kisendas kui kurat ja hüppas üle sellest, kes ta teel oli ees. See aga, nähes oma võistleja võitvat, kaotas pää ja köie; ta viskas teiba käest ja lendas ise sellest kiiremini alla otsekui keeris käsi ja jalgu. Turg ja rahvas oli kui meri, millele sööstnud on torm: kõik nad põgenesid rüsinal laiali, kõige enam säält, kuhu keha pidi prantsatama.
Zarathustra aga jäi paigale, ja just tema kõrvale langeski keha, raskesti vigastatud ja luud-kondid katki, kuid veel elus. Vähe aja pärast tuli lömastatu meelemärkusele ja nägi Zarathustrat enda kõrval põlvitamas. „Mis sa siin teed?” küsis ta viimaks. „Teadsin juba ammu, et kurat mulle jala taha paneb. Nüüd veab ta mind põrgu: kas sina tahad teda keelata?”
„Usu mu sõna, sõber,” kostis Zarathustra, „seda kõike, millest räägid, pole olemas: pole ühtki kuradit ega põrgut. Hing sureb sul juba enne kui keha: ära karda nüüd enam midagi!”
Mees vaatas umbusklikult üles. „Kui sa õigust kõneled,” ütles ta viimaks, „siis ma ei kaota seega midagi, et oma elu kaotan. Ega ma olegi väärt palju rohkem kui loom, keda õpetatud tantsima löökide ja piskude paladega.”
„Mitte nii,” ütles Zarathustra; „sa oled hädaohust teinud endale kutse, seda ei tule põlata. Nüüd sa hukkud oma kutsest: selle eest tahan sind matta oma kätega.”
Kui Zarathustra seda oli öelnud, ei kostnud surija enam; aga ta liigutas kätt, nagu oleks ta otsinud Zarathustra kätt tänamiseks. –
Vahepeal saabus õhtu, turg peitus pimedusse: rahvas valgus laiali, sest isegi uudishimu ja hirm väsivad viimaks. Zarathustra aga istus surnu kõrval maas ja oli vajunud mõtteisse: nii ta unustas ajagi. Viimaks aga saabus öö, ja vilu tuul puhus üle üksiklase. Zarathustra tõusis ja ütles oma südames:
„Tõesti, hää loomuse tegi täna Zarathustra! Ainustki inimest ta ei püüdnud oma noota, küll aga korjuse.
Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks.
Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.
Kuid veel olen neist kaugel ning mu mõte ei kõnele nende meeltele. Olen inimestele veel midagi keskmist narri ja korjuse vahel.
Pime on öö, pimedad on Zarathustra teed. Tule, mu külm ja kangestunud kaaslane! Ma kannan sind sinna, kuhu sind oma kätega matan.”
Kui Zarathustra nõnda oli öelnud oma südames, võttis ta korjuse selga ja astus teele. Aga veel polnud ta käinud sadat sammugi, kui keegi hiilis ta juurde ja sosistas midagi kõrva – ja näe! see oli too veiderdaja tornist.
„Lahku siit linnast, oo Zarathustra,” ütles ta, „siin vihkavad sind liiga paljud. Sind vihkavad hääd ja õiged ja nimetavad sind oma vaenlaseks ja põlgajaks; sind vihkavad õige usu uskujad ja nimetavad sind rahvahulga hädaohuks. See oli su õnn, et sind naerdi: ja tõesti, sa rääkisid kui pajats. See oli su õnn, et seltsisid tolle surnud koeraga: nii end alandades päästsid enese seekord. Aga lahku siit linnast – ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu.” Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid.
Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. „Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae tarvis. Tahab ehk Zarathustra kuradilt seda palukest üle lüüa? Õnn kaasa! Hääd isu siis! Kui vaid kurat pole parem varas kui Zarathustra! – ta veel varastab ja sööb nad mõlemad!” Ja nad naersid isekeskis ning pistsid päid kokku.
Zarathustra ei lausunud seepääle sõnagi, astus aga oma teed edasi. Kui ta kaks tundi oli kõndinud mööda soodest ja metsadest, oli ta juba nii palju kuulnud näljaste huntide ulumist, et endalgi nälg tuli kätte. Sääl peatus ta üksiku maja ees, milles põles tuli.
„Nälg kipub mulle röövlina kallale,” ütles Zarathustra. „Metsas ja rabas kipub mulle kallale mu nälg ja päälegi südaöösi.
Imelikud tujud on mu näljal. Sageli ta tuleb mulle alles pärast söömist, aga täna ei tulnud kogu päeval: kus ta küll viibis?”
Seejuures Zarathustra koputas maja uksele. Ilmus vana mees, käes tuli, ja küsis: „Kes tuleb minu ja mu halva une juurde?”
„Üks elav ja üks surnu,” kostis Zarathustra. „Andke mulle süüa ja juua, ma unustasin selle päeval. Kes näljasele annab süüa, kosutab iseenese hinge: nii ütleb tarkus.”
Vanake taandus, kuid tuli kohe jälle tagasi, tuues Zarathustrale leiba ja viina. „Paha on siinne ümbrus näljaseile,” ütles ta, „seepärast elangi siin. Loom ja inimene tulevad siia mu üksiklase juurde. Aga käsi ka oma kaaslasel süüa ja juua, ta on väsinum kui sina.”
Zarathustra kostis: „Surnud on mu kaaslane, vaevalt küll saan ta seks nõusse.”
„See ei puutu minusse,” urises vanake, „kes minu uksele koputab, peab ka võtma, mis talle pakun. Sööge ja olge terved!”–
Pärast seda Zarathustra kõndis jälle kaks tundi, usaldades teed ja tähtede valgust: sest ta oli
