temast eriti rohkem kui teie. Berezovski ütles mulle, et ta ei pidanud Putinit kunagi sõbraks ja polnud eales leidnud, et ta oleks huvitav isiksus – kaalukas mõtteavaldus mehelt, kes on nii ülevoolavalt sõbralik, et tõmbab kindlalt ja entusiastlikult oma mõjuringi kõiki intellektuaalsete ambitsioonidega inimesi ning hoiab neid seal ainuüksi tänu oma sarmile. Fakt, et Berezovski ei pidanud Putinit oma lähikonda võtmiseks kunagi küllalt huvitavaks, viitab sellele, et viimane ei tekitanud temas mitte mingit uudishimu. Aga kui ta pidas Putinit Jeltsinile sobivaks järeltulijaks, eeldas ta arvatavasti, et just need omadused, mis motiveerisid teda ennast Putinist eemale hoidma, teevad temast ideaalse kandidaadi: Putin, kellel puudus näiliselt isikupära ja isiklikud huvid, oleks üheaegselt mõjutatav ning distsiplineeritud. Berezovski eksis sügavalt.
Mis puutub Tšubaisisse, siis tema oli Putiniga põgusalt kokku puutunud ajal, mil ta Peterburi linnapea Sobtšaki juures majandusnõunikuna töötas ning Putin oli just linnapea asetäitjaks määratud. Ta mäletas Putinit sellisena, nagu too oli esimesel linnapea alluvuses töötamise aastal: oli olnud ebaharilikult pingeline aasta ja Putin oli olnud ebatavaliselt energiline ning uudishimulik ja esitanud ühtelugu küsimusi. Tšubais oli 1991. aasta novembris Peterburist lahkunud, et minna Moskvas valitsusse, ja algne mulje Putinist oli jäänud muutumatuks.
Ja mida teadis Boriss Jeltsin ise oma peagi ametisse määratavast järglasest? Ta teadis, et Putin oli üks väheseid mehi, kes oli talle lojaalseks jäänud. Ta teadis, et Putin pärines teistsugusest põlvkonnast: erinevalt Jeltsinist, tema vaenlasest Primakovist ja tolle kuberneride armeest polnud Putin Kommunistliku Partei ridades karjääri teinud ega pidanud seetõttu Nõukogude Liidu kokkuvarisemisel avalikult truudust murdma. Ta nägi teistsugune välja: eranditult kõik parteiladviku mehed olid tursked ning tundus, et sünnist saati kortsulised; Putin – sale, väike ning juba omandanud kombe kanda Euroopas valmistatud hea lõikega ülikondi – oli märksa rohkem selle uue Venemaa nägu, mida Jeltsin oli oma rahvale kümme aastat varem lubanud. Lisaks teadis Jeltsin või vähemalt arvas end teadvat, et Putin ei lubaks endist presidenti pärast tolle tagasiastumist kohtu alla anda või teda taga kiusata. Ja kui Jeltsinil oli säilinud veel murdosagi kunagisest esmaklassilisest poliitiku intuitsioonist, siis ta teadis, et venelastele meeldiks see mees, kelle nad pärivad, ja sellele mehele meeldiks rahvas, kes talle pärandatakse.
Kõik võisid selles silmapaistmatus, tavalises mehes näha seda, keda nad soovisid.
1999. aasta 9. augustil nimetas Boriss Jeltsin Venemaa peaministriks Putini. Nädal hiljem kinnitas riigiduuma enamus ta ametisse: ta osutus just nii meeldivaks või vähemalt nii talutavaks, nagu Jeltsin oli eeldanud.
KAKS
VALIMISVÕITLUS
„Tead mis, mõned räägivad, et need plahvatused on FSB korraldatud,” ütles mulle mu toimetaja, üks targemaid inimesi, keda tean, ühel 1999. aasta septembripäeval, kui toimetusse astusin. „Mis sa sellest arvad?”
Kolm nädalat oli Moskvat ja ülejäänudVenemaa linnu plahvatuste seeriaga terroriseeritud. Esimene neist leidis aset 31. augustil Moskva keskel asuvas rahvarohkes ostukeskuses. Üks inimene sai surma ja üle kolmekümne vigastada. Aga mitte kõik ei taibanud kohe, et see plahvatus oli midagi hullemat kui huligaansus või püstolilask, mis tehtud mõne ärivaidluse käigus.
Viis päeva hiljem vajus lõunas,Tšetšeeniast mitte eriti kaugel asuvas Buinakski linnas plahvatuse tõttu kokku suur osa kortermajast. Kuuskümmend neli inimest sai surma ja sada nelikümmend kuus vigastada. Kuid kõik hoone elanikud olid Vene sõjaväe ohvitserid ning nende perekonnaliikmed – nii et kuigi hukkunute seas oli kakskümmend kolm last, ei hakanud tavakodanikud, eriti aga Moskva elanikud, end plahvatuste pärast haavatavana tundma ja see ei teinud neid ka pelglikuks.
Kuid neli päeva hiljem, kaks sekundit enne 8. septembri keskööd, toimus ühes Moskva kesklinna lähedase elamupiirkonna magamistoas tohutu plahvatus. Plahvatus rebis betoonist linnamaja pooleks, kaks selle trepikoda – kokku seitsekümmend kaks korterit – hävis täielikult. Hukkus täpselt sada inimest, lisaks sai ligikaudu seitsesada inimest viga. Viis päeva hiljem põrmustas järgmine plahvatus Moskva äärealadel veel ühe hoone. Kaheksakümnekorruseline telliskivihoone vajus kokku nagu kaardimaja. Tol hommikul hoone juurde kiirustanud rahva seas olnud ajakirjanikud arutasid isekeskis, et ilmselt varisevad betoonmajad väljapoole, telliskivihooned kukuvad aga sissepoole. Lõhkemine toimus kell viis hommikul, mis tähendab seda, et enamik elanikke oli kodus ja peaaegu kõik said surma: surnuid oli sada kakskümmend neli ja vigastatuid seitse.
Kolm päeva pärast viimast plahvatust, 16. septembril, lasti Lõuna-Venemaal Volgodonski linna tänaval õhku veok. Üheksateist inimest hukkus ja üle tuhande sai viga.
Terves riigis vallandus paanika. Moskva ja teiste suurlinnade elanikud moodustasid naabrivalve patrulle; paljud läksid tänavale lihtsalt sellepärast, et see tundus ohutum kui oma korteris magamine. Vabatahtlikud pidasid kinni igaühe, kes neile kahtlane tundus, see tähendas sageli neid, kes ei osalenud patrullimises. Vähemalt üks Moskva vabatahtlike rühm pidas kinni kõik, kes koeri jalutasid – selleks, et koeri kontrollida. Miilitsajaoskonnad üle riigi mattusid kõnede tulva alla, helistajad arvasid, et nad olid märganud kahtlust äratavat tegevust või kahtlasi esemeid. 22. septembril leidis Moskvast saja kuuekümne kilomeetri kaugusel asuvas Rjazani linnas telefonikõnele reageerinud miilits ühe korterelamu trepi alla paigutatud kolm lõhkeainet sisaldavat kotti.
Mures ja ärahirmutatud riigis ei kahelnud keegi, et see on tšetšeenide kätetöö, ja mina polnud mingi erand. Olin veetnud viimased paar päeva Moskvas ringi sõites ja tšetšeenide perekondi külastades. Nende seas oli pagulasi, kogenud immigrante, kes siia juba ammu kodu rajanud, ajutisi töölisi, kes elasid ühiselamus. Kõik nad olid hirmul. Moskva miilits ajas noori tšetšeeni mehi kokku, pidades neist sadu kinni kahtlustatuna plahvatustega seotuses. Paljud mehed, keda ma usutlesin, polnud mitte ainult väljas käimise lõpetanud, vaid keeldusid isegi oma korteri või ühiselamu toa ust avamast. Ühe perekonna laps rääkis, et õpetaja oli koolis vene keeles kirjutanud tahvlile kõrvuti sõnad „plahvatus” ja „tšetšeenid”.
Ma teadsin, et miilits vahistas sadu süütuid mehi, kuid ma olin ka üsna veendunud, et süüdi oli mõni tšetšeen või Tšetšeeniast tulnud rühm inimesi. Ma olin Tšetšeenias 1994.– 1996.aastal toimunud sõjast kirjutanud selle algusest kuni konflikti lõpuni. Esimest korda kuulsin endast vaid mõne meetri kaugusel toimuvat pommiplahvatust, kui seisin Tšetšeenia pealinna Groznõi serval asuva pimedate korterelamu trepikojas. Oli 1995. a jaanuar – sõja esimene kuu – ja ma olin sellesse linnaossa läinud just sellepärast, et Vene armee väitis, et nad ei pommita tsiviilelanikke. Ma ei suutnud kujutleda kedagi, kes vastaks paremini tsiviilelaniku määratlusele, kui selle hoone elanikud: pimedad, abitud, võimetud linnast lahkuma. Kui ma majast väljusin, nägin laialipaisatud kehi ja ihuliikmeid.
Paljud lapsed, keda kohtasin sel ja järgnevatel päevadel Groznõi tänavatel, olid näinud sama pilti. Nad olid Groznõi kõnniteedel lõkete ääres istunud ja jälginud, kuidas nende emad süüa valmistavad. Need olid samad lapsed, kes veetsid hiljem aastaid tillukestesse korteritesse lukustatuna – kuus inimest ühes toas, sest paljud hooned olid maatasa pommitatud – ja kellel keelati välja minna, sest kardeti maamiini võiVene sõdurit, kes võib tüdruku vägistada või poisikese vahistada. Sellele vaatamata läksid nad ikkagi õue ning neid vägistati, piinati ja nad jäid kadunuks – või nägid pealt, kuidas see juhtus nende õdede, vendade ja sõpradega. Need lapsed olid saanud nüüd peaaegu täiskasvanuks ja mul polnud raske uskuda, et mõned neist on valmis kohutavaks kättemaksuks.
Enamik venelasi polnud näinud samu asju mis mina, kuid nad olid näinud saatelõike plahvatuskohtadest, üks jubedam kui teine. Tšetšeenia sõda polnud tegelikult kunagi lõppenud: kokkulepe, mida teiste seas ka Berezovski kolm aastat varem saavutada aitas, oli olemuselt relvarahu. Vene rahvas oli tegelikult sõjas ja nagu kõik sõdivad rahvad, arvasid
