aleEESSÕNA JA TÄNU
Kui Venemaal on üldse mõni erakordne kangelane, siis on see Georgi Žukov – mees, kes alistas Hitleri; talupoeg, kes tõusis vaesusest Teise maailmasõja kuulsaimaks väejuhiks; värvikas isiksus, kes läks vastuollu nii Stalini kui ka Hruštšoviga, ent jäi ellu ning jätkas võitlust. Kui Jonathan Jao kirjastusest Random House soovitas mul koostada Žukovi uue biograafia, siis äratas see minus tõsise huvi. Raamatus „Stalini sõjad” kahtlesin ma, kui suur ikka oli Žukovi osatähtsus Nõukogude Liidu võidus natsliku Saksamaa üle, ega lasknud ennast mõjutada tema uhkeldavate memuaaride toel välja kujunenud mütoloogiast. Kui mul oleks nõukogulasest lemmikkindral, siis nimetaksin Žukovi rivaali Konstantin Rokossovskit, kellel oli sootuks teistsugune juhtimisstiil. Minu uue raamatu tööpealkiri oli „Žukov. Kriitiline biograafia”. Kavatsesin luua portree väejuhist koos kõikide tema puuduste ja vigadega, mis paljastaks rohked tema elu ja karjääri ümbritsevad müüdid, kajastaks Žukovi sõjaliste võitude ja lüüasaamiste draamat ning teekonda poliitika tõusu- ja mõõnalainetel. Ent mida põhjalikumalt ma tema biograafiat uurisin, seda sümpaatsemaks Žukovi seisukohad mulle muutusid. Empaatia kombineerus kriitikaga ning tulemuseks kujunes uus, loodetavasti tasakaalustatud hinnang, mis lõhub Žukovi ülespuhutud kultuse, kuid ühtaegu tunnustab täiel määral meest ja tema saavutusi.
See pole esimene ingliskeelne Žukovi biograafia, mistõttu ma tunnustan Albert Axelli, William J. Spahri ja eriti Otto Preston Chaney varasemaid tõsiseid pingutusi. Nende töö põhipuudus oli Žukovi memuaaride – tõepoolest vältimatu, kuid samas problemaatilise allikmaterjali – ülemäärane usaldamine. Käesoleva biograafia kirjutamisel oli mul Venemaa arhiivides võimalik tutvuda paljude uute dokumentidega, sealhulgas ka Žukovi isikutoimikutega, mida säilitatakse Venemaa sõjaväearhiivis. Samuti leidsin abi paljude vene teadlaste uuringutest. Olgu siinkohal mainitud V. A. Afanasjev, V. Daines, A. Issajev ja V. Krasnov, kes kõik on avaldanud Žukovi osatähtsusest Teises maailmasõjas väärtuslikke biograafilisi töid. Seevastu minu raamat on täieulatuslik elulookirjeldus, mis kajastab põhjalikult ka Žukovi varasemat elu ja tema sõjajärgset poliitikukarjääri.
Moskvas toetasid minu uurimistööd suuresti sõbrad Venemaa Teaduste Akadeemia üldajaloo instituudist, eriti Oleg Ržeševski, Mihhail Mjagkov ja Sergei Listikov. Professor Ržeševski korraldas vastutulelikult meie kohtumise Žukovi vanima tütre Eraga, kes andis ka intervjuu. Härrad Nikita Maksimov ja Aleksandr Pozdejev saatsid mind köitval ringkäigul Žukovi muuseumis tema kodulinnas, mis praegu kannab väejuhi nime. Mina ei jaga küll Boriss Sokolovi vaenulikke vaateid Žukovist, kuid siiski soovitas ta mulle Irina Mastõkina raamatut, milles kirjeldatakse Žukovi perekonda ja eraelu.
Evan Mawdsley luges lahkelt läbi raamatu esimese variandi, andis väärtuslikke soovitusi ning parandas vigu. Viimastest oli kõige naljakam minu veendumus, et Žukov oli armunud noorde võimlejannasse, mitte koolitüdrukusse.1 Evansi enda teos Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjast osutus asendamatuks abimeheks, samuti ka Chris Bellamy, David Gnatzi, Jonathan House’i ja kadunud John Ericksoni tekstid. Uurides Žukovi väeteenistust sõjaeelses Punaarmees olid minu peamised teejuhid Mary Habecki, Mark von Hageni, Shimon Navehi, Roger Reese’i ja David Stone’i raamatud.
Tänan suursaadik John Beyrle’i, kes oma pingsatest tööpäevadest hoolimata leidis aega rääkida mulle oma isast Josephist, kes 1945. aastal Žukoviga juhuslikult kohtus, ning andis mulle materjale, mis aitasid mul seda seika rekonstrueerida.
Žukovi kohta selgunut aitasid mul avaldada Sõjaajaloo selts, Iirimaa Vene ja Ida-Euroopa uuringute assotsiatsioon, Londoni Venemaa ja Nõukogude uuringute koostöö ühing, Mayhoothi ülikooli sõjaajaloo ja strateegiauuringute keskus ning Hulli ülikooli poliitika ja rahvusvaheliste uuringute teaduskond.
Mitu nädalat uurimistööd Moskvas ja seejärel raamatu kirjutamiseks kulunud kuud said võimalikuks ainult tänu sellele, et minu tööandja, Iirimaa Corki ülikooli kolledž, võimaldas mulle uurimispuhkust ja rahalist toetust.
Selle raamatu loomisel toetasid mind kaks suurepärast toimetajat: minu partner Celia Weston, kellele see teos on pühendatud, ja Jonathan Jao, kes tegi mulle selgeks, kuidas kirjutatakse populaarteaduslikku biograafiat. Ja ma tundsin, et mulle on osaks langenud suur privileeg, sest minu eest hoolitses mu agent Andrew Lownie. Just tema julgustas mind, et kirjutaksin midagi laiemale lugejaskonnale.
Lõpuks tänan Nigel Hamiltoni raamatu „How to Do Biography” („Kuidas kirjutada biograafiat”) eest. Alles siis, kui olin tema teose pärast Žukovist kirjutamist teist korda läbi lugenud, sain aru, kui paljusid tema väärtuslikke õpetussõnu olin ma järginud. Ent ei teda ega kedagi teist siin eessõnas mainitutest ei tohi süüdistada mis tahes võimalike vigade eest selles raamatus, mis on täielikult minu enda süü.
MAA- JA MEREKAARTIDE LOETELU
1. KAART: Halhõn-goli lahing, 20.–31. august 1939
2. KAART: Nõukogude-Soome sõda, 1939–1940
3. KAART: Esimene sõjamäng, 2.–6. jaanuar 1941
4. KAART: Teine sõjamäng, 8.–11. jaanuar 1941
5. KAART: Nõukogude pealetungisõja plaan Saksamaa vastu, mai 1941
6. KAART: Operatsioon Barbarossa, juuni–detsember 1941
7. KAART: Piirilahingud, 22. juuni–9. juuli 1941
SKEEM: Nõukogude sõjaliste ja poliitiliste otsuste langetamine Suure Isamaasõja ajal
8. KAART: Jelnja pealetung, august–september 1941
9. KAART: Sakslaste pealetung Leningradi suunas, juuni–september 1941
10. KAART: Leningradi lahing, september 1941
11. KAART: Moskva lahing, oktoober–detsember 1941
12. KAART: Žukovi vastupealetung Moskva all, detsember 1941
13. KAART: Operatsioon Mars – kolmas Rževi-Vjazma operatsioon, november–detsember 1942
14. KAART: Sakslaste pealetung lõunas, suvi 1942
15. KAART: Stalingradi lahing, september–november 1942
16. KAART: Operatsioon Uran, november 1942
17. KAART: Operatsioonid Mars, Jupiter, Saturn ja Uran
18. KAART: Žukovi operatsiooni Poljarnaja Zvezda plaan
19. KAART: Operatsioon Zitadelle, juuli 1943
20. KAART: Nõukogude vastupealetung Kurski all, juuli–august 1943
21. KAART: Ukraina lahing, 1943–1944
22. KAART: Operatsiooni Bagration plaan, juuni 1944
23. KAART: Nõukogude pealetung Varssavile, suvi 1944
24. KAART: Visla-Oderi operatsioon, jaanuar–veebruar 1945
25. KAART: Berliini operatsioon, aprill 1945
26. KAART: Liitlaste okupatsioonitsoonid Saksamaal
AJASKAALA GEORGI ŽUKOVI ELU JA KARJÄÄR
1896
