Juhib Nõukogude relvajõudude sissetungi Ungarisse
1957 Jaanuar–veebruar: Ringsõidud Indias ja Birmas Juuni: Kaitseb Hruštšovi nn parteivastase rühmituse korraldatud vandenõu eest Juuni: Sünnib tütar Maria Oktoober: Keskkomitee tagandab Žukovi kaitseministri ametikohalt sõjaväe parteist irrutamise pärast
1958 Veebruar: Presiidium saadab Žukovi relvajõududest erru
1959 Langeb partei 21. kongressil kaitseminister Malinovski rünnaku alla
1960 Langeb partei 22. kongressil Hruštšovi rünnaku alla
1964 Oktoober: Hruštšov tagandatakse ametist
1965 Lahutab Aleksandra Dijevnast
1966 Abiellub Galina Semjonovaga November: Autasustatakse viienda Lenini ordeniga
1967 Detsember: Sureb Aleksandra Dijevna
1968 Jaanuar: Žukovit tabab rabandus
1969 Aprill: Ilmub Žukovi memuaaride esimene väljaanne
1971 September: Sureb Hruštšov
1973 November: Sureb Galina Semjonova
1974 18. juuni: Žukov sureb Kremli haiglas Juuli: Avaldatakse Žukovi täiendatud memuaarid
FOTOD
Marssal Georgi Konstantinovitš Žukov.
Žukov (paremal) ja marssal Konstantin Rokossovski.
Žukov (vasakul) Varssavi lähistel 1944. a.
Žukov allkirjastab Berliinis Saksamaa tingimusteta kapituleerumise akti. 8. mai 1945.
Žukov ja feldmarssal Bernard Montgomery (Žukovist vasakul) Berliinis. Mai 1945.
Žukov Berliinis. 5. juuni 1945.
Žukov annab feldmarssal Bernard Montgomeryle Võidu ordeni. 21. juuni 1945.
Žukov Jaapani alistamise puhul Berliinis korraldatud liitlasvägede paraadil. 7. september 1945.
Žukovi monument Kremli külje all. Püstitatud 1995. aastal.
1.
SIC TRANSIT GLORIA MUNDI: MARSSAL GEORGI ŽUKOVI TÕUSUD JA LANGUSED
Ükski marssal Georgi Konstantinovitš Žukovi elu triumfihetk pole võrreldav selle 1945. aasta juunipäevaga, mil ta võttis Punasel väljakul vastu suure võiduparaadi. Kauni valge araabia tõugu hobuse Tspeki sadulas istuv Žukov ratsutas väljakule Spasski värava kaudu, Kreml selja taga ja Vassili Blažennõi katedraali kuulsad sibulkuplid otse ees. Samal hetkel alustas 1400-liikmeline orkester Mihhail Glinka ooperi „Elu tsaari eest” („Ivan Sussanin”) lõpustseeni „Slava k svjateišei Rossii”. Žukovit ootasid Nõukogude relvajõudude kõikide väeliikide koondpolgud. Väljaku keskele Žukovile vastu ratsutas marssal K. K. Rokossovski, kes andis käskluse „Paraad, valvel!” ning saatis seejärel Žukovit, kes möödus igast polgust ja tervitas neid.
Tervitamise lõpetanud, tõusis Žukov Nõukogude diktaatori Jossif Stalini kõrvale Lenini mausoleumile ning pidas kõne, ülistades Punaarmee võitu natsliku Saksamaa üle. Taevas oli paksus pilves ning esialgu nõrk sadu muutus üha tugevamaks. Žukovi vormimüts sai nii märjaks, et ta tahtnuks selle peast võtta ja nokka pühkida, kuid ta loobus sellest mõttest, märganud, et Stalin püsis liikumatult paigal.
Endise ratsaväelasena nautis Žukov tervitustseremooniat. Esinemine kõnega, mida nägid ja kuulsid miljonid inimesed maailma paljudes paikades, oli sootuks midagi muud. See kohustus tekitas temas ärevust ning ta valmistus ülima hoolega, harjutas koguni tütarde Era ja Ella ees, kellele kuuldu avaldas nii sügavat mõju, et nad hakkasid spontaanselt aplodeerima. Esinemine oli põhjalikult kavandatud, teksti juurde kantud märgid osutasid, millal Žukov peaks häält vaigistama, millal kõnelema valjemini ning mis hetkel valima pühaliku tooni.
Žukov tundus olevat üsna erutatud, kuid tuli sellegipoolest oma kohustusega toime. Tema hääl oli katkendlik, ent mõjukas ja kui ta hüüdis viimase lause „Au meie targale juhile ja väeülemale – Nõukogude Liidu marssalile, suurele Stalinile!”, paisus see crescendo’ni. Samas kõlas suurtükisaluut ning orkester alustas riigihümni.
Lõpetanud kõne, jälgis Žukov paraadi Stalini kõrval seistes. Äkki edasimarss peatus ning kostis trummipõrin, mille saatel Kremli müüri äärde kuhjati kakssada natsidelt hõivatud lippu. See toimus just samamoodi, nagu marssal Kutuzovi sõdurid olid pärast Napoleoni alistamist 1812. aastal heitnud prantslaste lahingulipud tsaar Aleksander I jalge ette. Pärast paraadi, õhtul, korraldati muinasjutuline tulevärk.2
Stalini otsust määrata paraadi vastuvõtjaks Žukov ei kommenteerinud keegi. Peale kõige muu oli ta Stalini kui kõrgema ülemjuhataja asetäitja ning üldise arvamuse kohaselt sepistas just tema Adolf Hitleri alistamise, tänu millele päästeti Euroopa, samuti Venemaa natside orjusest. Paraadi filmikroonikat vaadati maailma paljudes paikades ning see süvendas Žukovi kui Teise maailmasõja aegse suurima Nõukogude väejuhi kuulsust.
Kui Saksa armeed tungisid 1941. aasta suvel Nõukogude Venemaale, siis oli Žukov see, kes viis Punaarmee esimesele edukale vastupealetungile, sundides Wehrmachti taganema ning näidates kogu maailmale, et Hitleri sõjamasin polegi võitmatu. Kui sakslased 1941. aasta septembris Leningradi sisse piirasid, saatis Stalin sinna Žukovi, kes pidi linna langemisest päästma. Kuu aega hiljem kutsus Stalin Žukovi Moskvasse tagasi ja määras ta Nõukogude pealinna kaitset juhtima. Žukov peatas sakslaste edasiliikumise Moskva all. Ta alustas detsembris 1941 vastupealetungi, mis paiskas Wehrmachti linnast kaugemale ja purustas Hitleri lootuse, et Punaarmee alistatakse ning Venemaa vallutatakse üheainsa välksõja-kampaaniaga.
Kuus kuud hiljem üritas Hitler taas anda Punaarmeele hävitavat lööki, seekord lõunasse suunatud pealetungiga, millega taheti hõivata Nõukogude naftaväljad Bakuus. Sakslaste hoogsa lõunasse tungimise tipphetkel oli peamiselt Žukov see, kes kavandas Nõukogude vastupealetungi Stalingradi all novembris 1942. Selle operatsiooniga piirati seal sisse 300 000 sakslast. Juulis 1943 kordas ta seda hiilgavat edu vapustava võiduga suures Kurski tankilahingus, kus purustati Saksa soomusjõudude viimased reservid. Novembris 1943 tervitasid juubeldavad rahvahulgad Žukovit, kes koos tulevase Nõukogude juhi Nikita Hruštšoviga sisenes Ukraina vabastatud pealinna Kiievisse. Juunis 1944 koordineeris Žukov operatsiooni Bagration, millega Valgevene vabastati Saksa okupatsioonist. Bagration tõi Punaarmee Varssavi väravasse ja vallutas Poola pealinna jaanuaris 1945. Seejärel algas Visla-Oderi operatsioon – pealetung, millega Žukovi väed jõudsid läbi Poola Ida-Saksamaale, kust Berliin
Kirjeldasin võiduparaadi peamiselt Nõukogude filmikroonika
