>
Esimese luuletusetaolise teksti kirjutasin kaheksa-aastaselt, ja sellest peale olen niisuguseid kirjutanud aina; viimaseil aastail küll väga vähe, sest ikka enam näib mulle, et olen kõik, mida oskan, juba ära öelnud. Ja lahja hilisloomingu avaldamise vastu, nagu seda paraku teevad mõned kolleegid, olen ma igatahes.
Millal ma kirjutasin aga esimese säärase teksti, millel vähemalt mu enda loomingulises biograafias on tõesti oluline koht?Võib-olla on selleks tekstiks luuletus „Paat”, mis ilmus Soome Armee eesti rügemendi paljundatud väljaandes Kodutee 1944. aasta veebruaris. See luuletus tundub mu tollase liigagi õõnsalt retoorilise isamaalüürika hulgas kuidagi silmapaistev – esitab ta ju siiski konkreetse pildi, mis seostub samal ajal ühe pöördepunktiga mu elus. Äsjane koolipoiss, vaevalt ülikooliteed alustanud ja selle kohe katkestanud, lahkus kodust ja kodumaalt, sattudes maailmasõja keerisesse, kodu vähemalt kujutluses kaasas. Ja kaasa ta jäigi! Umbes niisugused olid tõesti selle nooruki mõtted ja tunded:
Mereöösse lõikas üksik kiilvee joon,
mootor hüüdis tervitusi lõunatuulde.
Üle lahe suundus paadi valge koon,
õlilaike langes lainemängu huulde.
Viimse viipe kannatuste maa meilt sai,
oli aland teekond Põhjanaela poole.
Orjaikkes rahvas meile lootma jäi.
Ruttas andma oma osa ajaloole
paat, kus istusime meie.
Vaba ulgumeri laius põgenike eel,
vabad mõtted võisid jälle tulle pähe,
vabu sõnu jälle vormida võis eesti keel.
Rooli hoidis käsi julge meremehe.
Hommik saabus. Saabus rannik vabaduse maa.
Lõppend oli teekond Põhjanaela poole,
noorte sõdalaste karastus võis alata.
Oli andnud oma osa ajaloole
paat, kus istusime meie.
SOOME ALLOHVITSERIKOOLIS
Vahel kõnelen teatud paralleelsusest minu ja minu isa eluloos. Tema oli kuueteistkümneaastane Viljandi koolipoiss, kes detsembris 1918 astus vabatahtlikuna Eesti rahvaväkke ja lõpetas sõja kapralina. Mina olin seitsmeteistkümneaastane äsja ülikooli vastu võetud Tartu nooruk, kes põgenes novembris 1943 Soome, astus vabatahtlikuna Soome armeesse ja sai korpraali-kraadi augustis 1944, tuli siis koos teiste soomepoistega tagasi kodumaale ja lootis uuest Vabadussõjast osa võtta, mis tal ei õnnestunud. Arvan, et mõlemad tundsid, et olid toiminud õigesti, mis siis, et üks oli sõja võitjate, teine kaotajate hulgas.
Jah, õieti ei ole ma kunagi kahetsenud oma sõduripõlve, hoolimata pärastistest vintsutustest. Üsnagi lahedal meelel võrdlen Soomes oldud aega saatuse tahtel Saksa või Vene väkke sattunud sõprade sõjamälestustega; teinekord kaldun võib-olla isegi ülearu kiitma Soome armeed, unustades, et tegemist oli siiski sõjaväega, mis on juba olemuselt midagi antihumaanset: seal õpetatakse ju tapma. Aga sedagi arvesse võttes lisan: Soome armees õpetati ennekõike ellu jääma! Ja loosungit „Raske õppusel, kerge lahingus” seal ei tuntud.
See võis olla 1944. aasta veebruaris. Olin jõudnud väljaõppelaagrisse Jalkalas (Karjala kannasel, praegu Venemaa poolt anastatud), juba noorsõdurist (soome keeles alokas) reameheks saanud, kui ühele ülevaatusele oli teiste ohvitseride hulgas saabunud kapten Talpak, mu hiljutine õpetaja Treffneri gümnaasiumis. Marssisime ülemustest mööda, kapten Talpak tundis mu ära ja noogutas; vist juba järgmisel päeval ootas mind korraldus sõita tagasi Taavetti alevikku, täpsemini selle lähedal asuvasse Kivijärvi allohvitserikooli.
Tegemist oli pika barakiga, millest pool kuulus allohvitseri-, teine pool ohvitserikoolile. Kummaski olid magamisruumid sadakonnale noormehele, asja juurde kuulus teisigi ehitisi, näiteks õppe ja toitlustuse tarvis. Ümberringi oli mets, lähedal järv, tollal muidugi jääs. Väljaõpet viisid läbi soomlastest ohvitserid ja allohvitserid, kooli ülemaks oli vanaldane kapten (kapteeni) Konttinen, tema abiks veidi noorem veebel (vääpeli) Tullila, kolme rühma (joukkue) õpet andis vahelduvalt mitu seersanti (kersantti), kelle nimed on ununenud. Meie nimetuseks ei olnud enam sotamies, vaid oppilas (õpilane).Väljaõppest on jäänud üsna meeldiv mälestus: ütleksin, et see oli nagu mingi spordilaager, peaaineks suusatamine. Olin koolipoisina olnud aina spordivõõras, klassi nooremate ja väiksemate seas, nüüd aga sain tasa teha varem puudu jäänut ja kevadeks oligi suusatamine päris käes (või jalus).Tervis ja füüsiline jõudki heal tasemel. Kuid, nagu öeldud, ometi oli ju tegemist sõjaväega; kuigi selle sõjaväe „nööki” Saksa võiVene omaga kuidagi võrrelda ei saa, oli ta omajagu siiski olemas ja mõnikord tüütu.
Ühel hommikul tundus, et nüüd mulle aitab, jään oma asemele magama, saagu mis saab! Uni täis magatud, pidin ometi midagi ette võtma, eks ma siis riietunud ja kõndinud kapten Konttineni juurde kantseleisse (toimisto).Teatasin, et tunnen end väga halvasti, sest kukkusin eilsel suusaretkel rängalt koos kuulipildujaga (kukkusin küll, ent mitte kuigi rängalt) ja õigel ajal ambulantsi kuidagi ei jõudnud.
Isalik kapten ütles kaastundlikult, et jäägu ma julgesti voodisse puhkama, ja kui keegi küsib, mis õigusega, öelgu aga, et tema loal. Lugu, mis olnuks Saksa või Vene sõjaväes täiesti võimatu! Muide olevat kapten Konttinen meie kursuse lõpul kooli kantseleis öelnud, et „Kaaleppi” olevat isegi „hyvä sotilas” (hea sõjamees), kahjuks nõrga tervisega! Kuulsin seda toimisto’s teeninud koolivennalt Rein Valmetilt, kelle häid mälestusi samast Kivijärvi barakist jäi aastateks kinnistama taastatud südamlik kontakt vääpeli Tullilaga. (Sõna „veltveebel” on eesti – ja teistegi maade – kõnepruugis muidu ju ikka vastikult militaristliku kõlaga!)
Treffneri gümnaasiumi poisse oli nii allohvitseri- kui ka ohvitserikoolis rohkem kui mitu. Vabal ajal olin tihti koos Christian Rosenbergiga (kes hukkus 1944. aasta septembris ilmselt Tallinnas), igal õhtul Ilmar Maliniga, kellega samas ruumis magasime. Kolmandaks Tartu ülikooli kunstiajaloo tudeng Lembit Truuverk (langesVuoksi jõest üle ujudes Vene suurrünnaku päevil), oli meil enne uinumist häid vestlusi küll kunsti ja kirjanduse, küll elu ja armastuse teemadel.
Ühe iseloomuliku lookese sellest allohvitserikoolist pean veel vestma. Seisime kõik rivis, ja millegipärast tuli meid üle vaatama leitnant (luutnantti) Eino Arohonka, ohvitserikooli soome keele õpetaja. Hariduselt oligi ta filoloog, muide ka aastakese Tartu ülikoolis eesti keelt õppinud. Äkki torkas talle silma oppilas Erik Alfred Ernstson,Treffneri poiss temagi. Leitnant jäi tema ette seisma ja küsis: „Mispärast te muigate?” Erik ei osanud kohe tabavat vastust anda ja kuri ohvitser käskis tal joosta ühe ringi ümber ülesrivistatud koolikompanii. Erik tegi oma jooksu ära, astus taas rivvi – ja muigas nüüd (kohmetult) seda enam, mispeale andis leitnant korralduse, et järgmisel hommikul tuleb oppilas tema ette kirjandiga teemal (nagu umbes mäletan) „Naeratuse filosoofiline mõte”.
Õhtul palus Erik appi minu ja Haapsalu poisi Ilmar Jaksi kui paremad soome keele oskajad ja järgmisel hommikul esitaski ta nõutud kirjandi leitnandile. Leitnant oli seepeale (kindlasti nüüd ka ise muiates) öelnud „Perkeleen virolaiset” („Kuradi eestlased”) ja rahule jäänud. Meie tekst oli loomulikult üks humoristlik jama.
Eriku, tuntud Tartu arsti, tuhastamisel paar aastat tagasi pidasin kõne. Meenutasin, kuidasVuoksi ääres öisel valvepostil seistes jätsime mõistlikult tulistamata Vene paadi, mis ilmselt provotseerides meie eest läbi sõitis – ei tahtnud inimesi tulistada, olgugi nad vaenlased.
Arohonkaga, kes oli pärast sõda Tamperes gümnaasiumidirektor (ühtlasi populaarne noorsookirjanik), oli mul rõõm hea mitu aastat enne tema lahkumist päris sõbraks saada. Nagu kuulsin tema pojalt, oli ta väga õnnelik, kui täpselt tema 85. sünnipäeval tuli Eesti sõjaväeline esindaja talle tooma meie Kotkaristi. Aga ei mäletanud tema ega Ilmar Jaks, kes praegu elab viljaka kirjanikuna Rootsis, selle „kirjandi”
