Kodu kõikjal kaasas. Ain Kaalep

      Ütleksin pateetiliselt, et reamees Vanhala hi-hi-hi-hi-hi-hii saatel on teineteisele käe ulatanud vabahärra Carl Gustav Mannerheim ja sotsialistide juht minister Väinö Tanner – tunnistamaks, et vähemalt moraalselt on demokraatia-aade totalitaarse diktatuuri võitnud.

      Midagi selletaolist, ma arvan, peaks kirjutama Väinö Linna „Tundmatu sõduri” eestikeelse tõlke kodumaise väljaande järelsõna – kui niisugune väljaanne ainult tuleb.

      Ent kas on leida ka midagi niisugust, mida soomlased ise nii selgesti ei näe ja millele oleks vaja juhtida nende tähelepanu? Muidugi tuleks eestlasel olla selles suhtes ettevaatlik, aga ikkagi: mul on julgust kahelda, kas Väinö Linnagi ei pidanud kannatama enesetsensuuri all. Kas sõna „naaber”, mida romaanis nii tihti kasutatakse, on ikka ainult heatahtliku iroonia väljendus? Selle kõrval kasutatakse sõna ryssä, mis oli sõja ajal tavaline, siiski haruharva. Mispärast on nii pinnapealsed või siis lausa kummalised (nagu Petroskoi neidude peatükis) Nõukogude Karjala inimeste ja olude kirjeldused? Kas polnud nõnda, et nelikümmend aastat tagasi ei tohtinud paljudest asjadest kõnelda; paljud asjad olid sedavõrd keelatud, et kõige parem oli need täiesti unustada? Näiteks sõnagi head ei tohtinud öelda isegi „lottade” kohta jne.

      Kuid nüüd on need ajad siiski lõppenud. Mida oli kommunistlik riik teinud Karjalas ja mida Soome sõdurid seal näha ja kuulda võisid, seda pole vaja enam saladuses hoida – ja küllap vist oleksid needki asjad Väinö Linna romaani ajaloolise tausta uurijatele kohaseks teemaks.

      Lõpuks tahaksin avaldada oma subjektiivse hinnangu. „Tundmatu sõdur” kuulub meie sajandi maailmakirjanduse suurte romaanide hulka. See suurus põhineb loomulikult Soome ajaloo erandlikkusel, just sellel Soome imel, millest ma kõnelda püüdsin, ning vaevalt võib loota, et teised rahvad seda kunagi piisavalt mõistaksid. Ei jõua Väinö Linna kirjanikumeisterlikkuski kogu oma suuruses laia maailma… Kõige tähtsam on ometi see, et nelikümmend aastat on see raamat omal kombel tugevdanud kogu soome rahva lootust ja eneseusku ning andnud samasugust lootust edasi hõimurahvalegi.

      WORKSHOP LÜBECKIS. EINHEIT BERLIINIS

      Pealkirja esimene sõna on ka saksakeelne! Ametlik nimi oli sellel meeldival üritusel, millest 23.–29. septembrini koos Helgi Loigu ja Mati Sirkliga osa võtsin,Workshop für finnische und estnische Übersetzer ja selle korraldas Lübeckis tegutsev kultuuriorganisatsioon Deutsche Auslandsgesellschaft, niisiis Saksa Välismaaühing. Üritusi korraldatakse igal aastal, need on mitmelaadilised, näiteks mullu olid lübecklased külla kutsunud saksa keele õpetajaid Taanist. Seekord oli külalisi kuus, Soomet esindasid Eestiski tuntud tõlkija Raija Jänicke, Lahtis elav Marja Kyrö ja Tampere ülikooli tõlkeinstituudi juhendaja Markku Mannila. Dr Karsten Jessen Lübeckist eesistujaks, üks või teine saksa kirjanik esinejaks, nii me istusime mõnusalt vanamoelise Jenseni hotelli tagatoas ümber ovaalse laua intiimses ringis enam-vähem iga päev selle nädala jooksul. Vaheldust tõid väike ekskursioon Lübecki vanalinna (kujutage ette hästi korrastatud Tallinna!) pr Anneliese Kieseritzky juhtimisel (jah, tema abikaasa on küll Eestist pärit) ja pikem väljasõit Hamburgi, eriti selle eeslinna Reinbekki.