nagu delikatess-saared. Nibud roosad kui hiireninad. Hiljem riietatakse need roosasse siidi ja jalutatakse välja rõdule, et suitsetada mingi kena noormehe seltskonnas, kes igatseb neid puudutada. Jennifer Ehle kummeli-tissid muutsid tisside omamise perspektiivi kõige lahedamaks asjaks maailmas. Ma vaatan neid üksi pimedas elutoas istudes. Minu tissid ei näe vannis sellised välja. Mul ei ole tegelikult aimugi, millised nad vannis välja näevad, sest ma katan nad alati flanellrätikuga juhuks, kui keegi peaks uksest sisse tormama ja neid nägema. Vannitoa uks ei käi ikka veel lukku.
“Mõni lastest võib end ju kogemata sinna sisse lukustada ja uppuda,” väidab ema samal ajal, kui ma aluspükse jalast võtmata vanni ronin.
Ja siis, aastal 1990, näitab Kanal 4 biograafilist filmi “Wish You Were Here” noore Cynthia Payne’i elust, millest saab minu suure ilmutuse hetk. Oh, Emily Lloyd filmis “Wish You Were Here”! Minu porno-Biitel! Minu kepi-Dickens! Esimene tegelane, kes on minu vanuses ja sarnase taustaga – teismeline, töölisklass − ega võta seksi kui midagi tumedat ja hukatavat, vaid tobedat ja naljakat, umbes sama tõsiseltvõetavalt kui sigareti suitsetamine (mida ma ei ole veel teinud, aga plaanin) või jalgrattasõit (mida ma ükskord proovisin; kukkusin, aga pole hullu).
Istun elutoas üksinda tekki mähitult ja hetke lemmiksnäkki süües – juustupulgakomm: tükk juustu kahvli otsas – ning vaatan päranisilmi stseeni, millel saab põhinema peaaegu terve mu seksuaal-persona. Cynthia kõlvatu onu viib ta kuuri, kus hakkab pärast lühikest petting’ut teda seina najal keppima. Tüdrukul on seljas puuvillane kehasseõmmeldud 1950. aastate stiilis kahar kleit ja põlvini ihuvärvi sukad ning silmad laineriga ääristatud. Samal ajal kui mees ennastunustavalt mõmiseb, närib tema nätsu ja sosistab: “Sa vana. Räpane. Reo.” Kümme minutit hiljem on ta juba mere ääres, topib kleidi otsapidi aluspükstesse ja hüüab hüsteeriliselt naerdes möödujatele: “Minge persse!” Eurotrash koos üleseksualiseeritud friik-show’liku labasusega – maailma suurimate rindadega naine Lolo Ferrari trampliinil hüppamas; dildode ja anaaltappidega transvestiidid; rakmetesse pandud värdjad imemas tolmu igavlevate Hollandi koduperenaiste korterites – see on umbkaudne kogusumma seksist, mida ma kaheksateistkümneaastaseks saamiseni näen. Kokku ehk kümme minutit – komplekt kunstipäraseid, kummalisi ja vahel brutaalseid vinjette, mis ma kokku seon ja oma seksuaalse fantaasia vundamendiks laon. Kordumakippuvate unenägude kõrval San Holost ja Aslanist (mille ma ise välja mõtlen – ma ei raiska aega niisama) on see esimene, toores aga tõene täiskasvanukssaamise andur: seks, iha, soov saada orgasmi. Miski, mis juhiks mind õiges suunas. Ja tundub, et see viib – lõpuks – mingil moel – ma ei tea, kuidas – ja ainult siis, kui hoolega õppetundidest osa võtan – mu õige riietumiseni, korrektse eneseväljenduseni, ajendab mind majast väljuma ja leidma selle, mis iganes mind ees ootab.
Tol perioodil soovin ma, et näeksin rohkem seksi. Ma tahan rohkem pornot, kui suudan ühe võileiva tegemise jooksul oma peast läbi lasta. Hilisematel aastatel juurdub minus usk, et see ei olnudki nii paha seksuaalkasvatus. Vabalt kättesaadav 21. sajandi hardcore-pornograafia lahvatab meeste ja naiste seksuaalfantaasias nagu antibiootikum, tappes kogu saladuslikkuse, ebakindluse ja kahtlused – nii head kui ka halvad.
Vahepeal olen ma leidnud aga selle. Selle siiani ühe ja ainsa hea asja naiseksolemise juures, milleks on orgasmi saamine.
Kakskümmend kaks aastat hiljem hulbin ma ühel tegevusetul õhtul internetis ja otsin pornot. Ma tean, mis mulle meeldib – kolmekad, karjumine, “Narnia kroonikate” hiiglaslikud müütilised lõvid − ja piisavalt otsides leiab nad kõik üles, tõesõna. Peaaegu ei olegi võimalik mõelda välja midagi seksuaalset, mis poleks piisavalt täpselt sõnastatud guugeldamise abil kümne minutiga leitav.
Aga on üks asi – üks endastmõistetav imeline asi –, mida ei ole võimalik leida. Miski on kõigi nende MILF-ide ja DILF-ide ja BDSM-ide ja A2A-de vahelt silmatorkavalt puudu. On üks asi, mida ma ei suudagi leida, kui tahes paljusid veebilehti ma ka ei vaataks või kui mitu korda ma krediitkaardi detaile sisse ka ei toksiks. See on see üks asi, mis läitis lõkendama mu viha kogu pornotööstuse vastu; tulen selle juurde hiljem tagasi.
Teisest küljest on üks asi, mida on sama silmatorkavalt liiga palju – miski, mis täidab terve Youporn’i ja Redtube’i ja wank.net’i ääreni. Miski, mida on internetis varuks lõputult, lehekülg lehekülje, klipp klipi järel, mitte ükski neist pikem kui kuus minutit – keskmine aeg, mis kulub mehel ejakuleerimiseks. 21. sajandi heteroseksuaalne porno on selline:
Elas kord üks pikkade küünte ja kohutavalt maitsetu riietusstiiliga tüdruk, kes istus diivanil, püüdes mõjuda seksikalt, aga nägi tegelikult välja, nagu oleks talle just meenunud hiiglaslik maksmata parkimistrahv. Ta võib vahel pisut kõõrdi vaadata olenevalt sellest, kui suurt rinnahoidjat ta kannab.
Siseneb mees, kelle kõnnak on natuke kummaline, nagu kannaks ta enda ees nähtamatut aiatooli. Seda selle pärast, et tal on ebatavaliselt suur peenis, mis on erekteerunud ja püüab leida ruumist kõige vähem seksist huvituvat eset.
Akna ja vaasi kõrvale jätnud, leiab riist lõpuks diivanil istuva tüdruku päris asjaliku olevat.
Samal ajal, kui too huvitult huuli lakub, kummardub mees tema poole ja – millegipärast – kaalub käega tüdruku vasakut rinda. Sellega paistab ta seksuaalselt mingi piiri ületavat, sest 30 sekundit hiljem kepitakse tüdrukut juba ebamugava nurga all ning seejärel, tundub, et valulikult, ka anaalselt. Tavaliselt käivad selle osa juurde mõned laksud tagumikule või juustest tirimine – mis iganes võiks sobida kokku vähem kui viieminutilise kahe kaameraga tehtud ülesvõttega.
Kogu ettevõtmine lõppeb sellega, et mees tuleb tüdrukule räpakalt näkku, justkui püüaks ta mõne telemängu ülesandes suvaliselt kuklit glasuurida.
Lõpp.
Loomulikult on lool erinevaid versioone – võib-olla lõpetavad tema peale korraga kaks tüüpi või äkki on tüdrukul samaväärselt halvastiriietuv pistodalaadsete küüntega sõbratar, kellele suuseksi tegemist ta ebausutava lesbiseksi kujutamiseks põgusalt imiteerib – ja loomulikult on saadaval lõpututes kogustes nišikaupa. Põhimõtteliselt müüb internet pornomonokultuuri – see on seksimonopol. Ebaloomulikku ja isikupärata, igavat ja monotoonset seksitoodet, mida on nii palju, et silme ees võtab kirjuks. See on Tesco moodi seks, Microsoft Windowsi tüüpi kepp; teistsuguse seksi turult välja tõrjumine.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
