rel="nofollow" href="#b00000169.jpg"/>Ma ei ole päris kindel, kust ta endale sellise nime sai.
Võib-olla sellest, et ta pea on täis auke, mille kaudu tema ajurakud plehku panevad.
Kindlalt tean ma ainult seda, et kunagi oli tal ka mees, vanaonu Gustav.
Aga siis suri Gustav ära. Võib-olla selleks, et vanatädi Kurna käest pääseda.
Aga Gustav oli rikas. Ja kui ta suri, siis jättis ta mu ema tädile suure häärberi ühes suuri häärbereid täis linnas, mille nimi on Santa Marinara.
Sellest peaks ju igale vanatädile piisama. Aga ei piisa.
Sest vanatädi Kurn usub, et ka tema peab andma oma panuse tsivilisatsiooni arengusse.
Ja ta usub, et tema panus on see:
Põmm-Põmmu ketsirattad on kaks ratast, mis käivad jalanõude külge, kummagi jalanõu külge üks paar.
Need ei ole rulluisud.
Erinevus, mida vanatädi Kurn võib teile peaaegu terve õhtupooliku seletada, seisneb selles, et rulluiskude rattad on juba koos jalanõuga.
Põmm-Põmmu ketsirattad ei ole.
Selline vahetegemine on spordikaupade poodide jaoks arvatavasti liiga peen, sest nad kõik on keeldunud seda ohtlikku toodet müügile võtmast. Samuti keelduvad nad nüüd vastamast tädi Kurna telefonikõnedele.
Ma tõesti soovin, et ka minul õnnestuks temast nii lihtsalt vabaneda.
Aga ei õnnestu.
Nii et parim, mida ma teha saan, on nautida häärberis elamisega kaasnevaid hüvesid.
Näiteks seda, et minu detektiivibüroo paikneb nüüd kõige suuremas kontoris, mis meil kunagi olnud on.
Minu vanatädi solaariumis.
See on avar. Siit avaneb suurepärane vaade. Ja klaas pakub kaitset.
Tuule eest.
Mesilaste eest.
Ja mõne juhusliku lendava tädi eest.
6. peatükk
Olgu lendavad tädid või mitte, aga Nunzio Benedici juhtum ei oota.
Sellepärast olen ma jälle Nunzio juurde tulnud. Ja viin läbi tuvastamisprotseduuri.
„Seisa paigal,” ütlen Pontsu Tookusele. „See on ametlik politseiprotseduur.”
„Mul on vaja raamatuülevaade valmis kirjutada,” ütleb Pontsu.
„Ja ära räägi,” ütlen talle. „See segab.”
Pöördun Nunzio poole.
„Nii, Nunzio. Kas see on see tüüp, keda sa nägid oma lemmiklusikat võtmas? Seda lusikat, mille kohta sa ütled musilusikas?”
„Pontsu?” küsib Nunzio. „Muidugi mitte. Tema ei tee ju midagi peale õppimise.”
Teen selle kohta ülestähenduse oma detektiivimärkmikku.
Vaatan uuesti Nunziole otsa.
„Niisiis, kui ma sinust õigesti aru sain, siis sa arvad, et Pontsu varastas musilusika.”
„Seda ma ei öelnud,” ütleb Nunzio.
„Nojah, ma igatahes soovin, et oleksid öelnud,” vastan. „Tema oli ainus, keda mul õnnestus meelitada siia tulema.”
„Mulle aitab,” teatab Pontsu. „Mina lähen koju.”
„Näed nüüd, mis sa tegid!” käratan ma Pontsule. „Sa hirmutasid tunnistaja ära.”
„Mina ei ole hirmutatud,” teatab Nunzio.
„Tore,” ütlen talle. „Pealegi on meil veel kahtlusaluseid, keda üle vaadata.”
Aga ei ole.
Niisiis tirin ma Nunziole näitamiseks kohale, keda vähegi saan.
„Kas see on see tüüp, keda sa nägid oma lemmiklusikat võtmas?”
„Ma ju räägin sulle,” ütleb Nunzio. „Ma ei näinud mitte kedagi musilusikat võtmas.”
„Tore,” sõnan mina. „Keeruliseks läheb, kui ma pean nüüd veel omaenda äripartneri arreteerima.”
„Kuule,” ütleb Nunzio. „Ma ütlen sulle viimast korda: mina ei tea muud, kui et musilusikas on kadunud.”
„Hea küll, hea küll, rahune maha,” ütlen talle.
„Ma ju olen rahulik,” vastab ta. „Sina oled see, kes on mu toas vaiba täis higistanud.”
Ma naeran enesekindlalt.
„Meie maa kõige parema detektiivibüroo tegevdirektor ei higista, Nunzio.”
„Mida sa siis selle kohta ütled?” küsib ta, osutades mu laubale.
„Või,” vastan mina. „Väga palju võid.”
7. peatükk
Isegi sellised kiire mõistusega professionaalid nagu mina vajavad rahvusvaheliste röövide lahendamiseks aega.
Aga musilusikas peab ootama.
Sest on veel üks lendav segaja.
Minu vanatädi lembelind.
Torpeedo-Bob.
Torpeedo-Bob sai nime väidetava kalduvuse järgi oma sageli katkisest puurist põgeneda ja suvalistele ohvritele pommina kaela langeda – sellise pahatahtliku jõulisusega, mida väljaspool sõjaolukorda kohtab harva.
Ja
