A
2001. aasta septembris lõpetasin parasjagu oma viimast tööülesannet FBI eriagendina. Terrorismivastase osakonna kõrgem ametnik Terry D. Turchie oli palunud, et korraldaksin käitumusliku uurimuse kodumaiste n-ö üksiku hundi tüüpi terroristide kohta. Olin oma FBI-karjääri jooksul kaitsnud doktorikraadi kliinilises psühholoogias ja büroo pidas vajalikuks teada, kas sotsiaalteaduslik uurimus võiks aidata tuvastada üksikuid hunte, enne kui nad ilmuvad pealtnäha ei kusagilt oma laastavaid rünnakuid korda saatma.
Theodore Kaczynski, tuntud ka kui Unabomber, korraldas kaheksateistkümne aasta jooksul terve seeria pommitamisi, enne kui ta Montana metsikusse loodusesse mattunud metsamajakesest lõpuks üles leidsime, Timothy McVeigh tegutses üksi, parkides Oklahoma City föderaalhoone ette lõhkeaineid täis masina, ja pommimees Eric Robert Rudolph, kes võttis sihiks Atlanta olümpiamängud, veetis viis aastat Põhja-Carolina metsades redutades, ilma et oleks ühegi elusolendiga sõnagi vahetanud, kuni vahistati 2003. aastal üksikrünnaku eest Birminghami abordikliinikule Alabamas, kus hukkus politseinik ja sai vigastada õde.
Mis see oli, mis neid tegudele ajendas, neid USA üksikuid hunte, kes jäid kõigil kahe silma vahele? Nad lõpetasid eluaegse karistusega Colorados Florence’i kinnise vangla nn pommitajate tiivas. Nad tegutsesid üksi ja ühelgi neist polnud kriminaalset tausta. Nad ei kuulunud varasemalt mõnda äärmuslaste rühmitusse – vähemalt mitte pikka aega –, kuid uskusid vankumatult äärmuslaste ideoloogiat ja saatsid nende teenistuses korda hirmsa tapatöö.
Kaczynski uskus, et kaasaegne tööstus ja tehnoloogia hävitab inimrassi. McVeigh pidas end patrioodiks, kuid leidis, et USA valitsus tuleb kukutada. Rudolph arvas, et Washingtoni „paganlike” bürokraatide toetus abordile ja geide õigustele laastab Ameerika.
Kui olin jõudnud töö järeldustega tegelemise juurde, toimusid 11. septembri rahvusvahelised terroriaktid. Minu aruanne võeti teadmiseks ja lükati riiulisse. Tollal trumpas al-Qaeda laiast terroristide võrgustikust lähtuv otsene oht üle kõik muud mured ja minu avastused selle kohta, mis õhutab üksiku hundina tegutsevaid terroriste tegudele, jätsid suuresti märkamata seadusesilmad, kes olid hõivatud millegagi, mida nimetati suuremat sorti rahvusvaheliseks terrorismisõjaks.
Tõime Terryga 2008. aastal oma esimeses raamatus välja, et rahvusvahelise terrorismi ideoloogiat järgivate üksikute huntide kuritööd ohustavad kogukondi üle kogu maailma, kui aset leiavad salapärased ja pealtnäha põhjuseta rünnakud, mida teevad oma riigi kodanikud. 2011. aastal, mil Anders Behring Breivik jahmatas Norrat ja kogu maailma, mõrvates jõhkralt seitsekümmend seitse kaasmaalast – enamik neist teismelised – üksteisele järgnenud pommitamises ja massitulistamises, jälgisin uudiseid väsinud meeleheitega. Tegemist oli järjekordse üksiku hundiga, kes valmis maailma oma jälge jätma. Meid Terryga intervjueeris nii USA kui Norra meedia ja me pakkusime vastuseid samadele küsimustele, mida meile oli juba aastaid esitatud.
Jah, oli tõenäoline, et Breivikit võis pidada üksiku hundi tüüpi tapja viimaseks kehastuseks. Ei, polnud kohe kindlasti tõenäoline, et ta kuulus mõnda terrorirühmitusse. Jah, tema eesmärk oli tõmmata tähelepanu enda versioonile äärmuslikust ideoloogiast. Ei, arvatavasti ei võtnud ta sihikule kindlaid isikuid ega tundnud ühtki oma ohvrit. Ei, arvatavasti tal polnud kriminaalset ega vägivaldset minevikku ning seadusesilmad ja terrorismivastased ametnikud polnud teadlikud tema kavatsusest kaasmaalasi tappa. Kuni 2011. aasta 22. juulini varjas Breivik oma ettevalmistumist ja rünnakuplaane hoolikalt, elades eraklikult ja omamata ühtki lähedast sõpra. Ja nii ilmus ta justkui eikusagilt, üksi, et alustada kaasmaalasi tappes sõda valitsuse vastu.
Terrorisõjas on kulutatud miljoneid dollareid relvadele, väljaõppele, luurele ja relvajõududele, kuid üksikute huntide puhul oleme Terryga juba aastaid väitnud, et nende äratundmine enne tegudele asumist on kodanike teadlikkuse ja kaasatuse teha. Üksikud hundid ei sünni ega valmistu rünnakuks kuritegelikus allilmas, vanglas või terrorirühmituses, seega on nad ametivõimudele sõna otseses mõttes nähtamatud. Nende endi kogukonnad on koht, kus kasvatakse üksikuteks huntideks.
Unni Turrettini võttis minuga ühendust 2013. aasta juunis oma toimetaja kaudu. Ta oli sündinud Norras ja elas Šveitsis ning oli advokaadiks õppinud. Sellest hetkest peale, kui rünnakud kaks suve varem aset leidsid, ei saanud ta enam mõtteid Anders Breiviki hävitustöölt. Kuidas sai tema rahumeelsel kodumaal midagi sellist juhtuda? See naine soovis teada saada põhjuseid ja korraldas isikliku uurimuse, et vastuseid leida.
Unnil on omapärane kujutluspilt riigist, kust ta lahkus, et perega mujal elada. Ükskõik kui edukad ja rahumeelsed tema endised kaasmaalased ka ülejäänud maailmale tunduvad, leiab Unni, kõnniksid nad läbi elu justkui unes. Juba varajasest east peale, ütleb ta, manitsetakse norrakaid, et nad rahva seas esile ei tõuseks või mingisugustki isikupära üles ei näitaks.
Kui Unni alustas teose tarbeks intervjuude läbiviimist ja uurimistööd, kavatses ta teha 2011. aasta 22. juuli rünnakute põhjal sotsioloogilise uuringu, kuid oma osa pidi selles olema ka psühholoogial, mis keskendub indiviidi arengule ühiskonnas: sotsiaalpsühholoogiale. See laiaulatuslik ja teravalt põhjendatud sotsiaal-psühholoogiline uurimus on näide mureliku kodaniku panusest, et mõista ja võidelda meie aja ühe kriitilisima dilemmaga – üksiku hundi tüüpi terroristidega.
Unni oli haaratud ja keskendus sellele, kuidas Anders Breivikist arenes Norra ühiskonna kontekstis vildaka eesmärgiga üksik sõdalane. Vestlesime sageli sellest, mis üksikut hunti täpsemalt tegudele ajendab ja miks ta püüab üha uuesti ja uuesti jõuda teiste äärmuslasteni, kes jagavad tema ideoloogiat, ent on häiritud normaalsest sotsiaalsest maailmast, kus ta elab.
Breivikil ja teistel üksikutel huntidel pole sotsiaalses maailmas kohta. Kuna neil puudub võime teiste inimestega tähenduslikke suhteid arendada, astuvad nad hoopis intensiivsetesse suhetesse äärmuslike ideoloogiatega. Suhtlemisvajadus on neile kui inimestele sisse ehitatud, rühm oli teatavatele liikidele, näiteks kihvade ja küünisteta inimestele, peamine ellujäämisvõimalus. Edutu suhtlus teiste inimestega oleks erakule inimarengu algusaegadel kiiret surma tähendanud.
Tänapäeval on võimalikud erinevad strateegiad. Mida teha, kui ei teki teistega tähenduslikke suhteid? Tööstuslik läänemaailm pakub selleks hulgaliset võimalusi. Kui oled nutikas, võid avastada enda jaoks tähendusliku suhte kunstimaailma või mõne teadusega. Võid olla naturalist, kes tunneb end kõige mugavamalt loomulikus maailmas ega puutu inimestega suuresti kokku. Paljud eelistavad enda seltskonda teiste omale ja üksik eluviis on nende valik.
Aga mis siis, kui see pole sinu valik? Mis siis, kui hoolimata kõigist võimalustest ei suuda sa mitte kuidagi jõuda suheteni, mida enim soovid?
Kuna inimesel ei õnnestu luua niisuguseid sotsiaalseid suhteid, mis haaravad enamikku inimolendeid, ei ole tal võimalik rahulduda sõpradega pargis kogunemise, kohtingutel käimise, abiellumise ja laste saamisega. Ent niisuguste sotsiaalsete takistusteta on võimalik arendada suurejoonelisi plaane, et tõmmata tähelepanu endale ja oma suurtele ideedele. Võid elada oma ema juures keldris või kauges talus ja teha märkamatult ettevalmistusi just nagu Breivik.
Läbi ajaloo on tuhanded – kui mitte miljonid – vägivaldsed kurjategijad paigaldanud või saatnud pomme, tulistanud või tapnud oma ohvreid mõnel muul moel. Paljud sooritasid kuritegusid üksi, kuid on kaks tahku, mida oma uurimuses avastasin ja mis eristavad üksikuid hunte üksikutest kriminaalidest: esiteks peavad nende kuriteod olema suured ja ühiskonda haarama, teiseks vormis ja motiveeris neid ideoloogia. Nad ei tundnud oma ohvreid, ei tahtnud raha ega muud isiklikku kasu, ainult kuulsust oma tegude eest.
Breiviki-sugused üksikud hundid vajavad seda, et nad maailmale korda läheksid. Neid tõkestatakse selles pidevalt, sest keegi ei tunnista nende tõelist geniaalsust. Neil on vastused probleemidele, mis ärritavad ühiskonda, kui keegi neid vaid tõsiselt võtaks. Olgu siis. Maailm on sunnitud neid tõsiselt võtma. Kahju, et enne peavad inimesed surema. Ei midagi isiklikku. Nagu Timothy McVeigh ütles laste kohta, kelle ta Oklahoma Citys mõrvas: eesmärgi saavutamisega kaasneb alati kahju.
Politsei ja terrorivastased ametnikud, keda
