päritolu autoritest ei uuri keegi psühholoogilisi ja sotsioloogilisi aspekte, mis aitavad kaasa, et meie ühiskonnas areneksid välja seesugused mõrvarid. Ja mis ehk kõige hämmastavam − mitte keegi pole tõstatanud neid probleeme, mida Breivik ise oma manifestis välja tõi.Võib-olla kardetakse, ollakse eitusfaasis, ja võib-olla käituksin ise samamoodi, kui ma poleks toona Norrast lahkunud. Aga ma lahkusin. Ma mõistan neid probleeme, olen neid isegi kogenud. Ja kuigi ma ei õigusta eales tema kuritööd, rääkimata niisugusele mõrvarile kaasa tundmisest, suudan Breiviki kannatustega üsnagi paljus samastuda.
Nii see raamat alguse sai, sotsioloogilise uurimusena. Uskusin, et see kinnitab mu teooriaid, kuidas Norra jätab kahe silma vahele isiksusehäired, mis viisid Breiviki tapatalguteni. Tahtsin mõista, kuidas saab üks riik olla nii juhmikstehtud ja ettevalmistamata, et mõrvar pidi endale ise politsei kutsuma, et nad ta arreteeriks. Selle raamatu kirjutamisest sai minu jaoks tõeline avastusretk, kui alustasin uurimistööga ja intervjueerisin eksperte. Mulle sai teatavaks info, millest ei osanud unistadagi päevil, mil algne vapustus innustas mind kirjutama Breivikist Norra ühiskonna kontekstis.
Olles ise ametilt advokaat, alustasin uurimistööd psühholoogidega vestlemisest. See viis mu tee Kathleen M. Puckettini, kes on doktorikraadiga endine FBI käitumisteadlane. FBI profileerijana kirjutas doktor Puckett oma doktoritöö nendest, keda ta nimetab üksiku hundina tegutsevateks tapjateks. Temaga kahasse kirjutatud raamat Unabomber Theodore Kaczynskist uurib seesuguste mõrvarite psüühilist arengut ja doktorit peetakse Ühendriikide juhtivaks eksperdiks niisugust haruldast tüüpi massimõrvari alal, kes „tapab sümboolselt oma valitsuse” põhjustel, mida põgusalt käsitleme.
Kuigi doktor Pucketti doktoritöö kuulub FBI-le, kõneles ta minuga siiralt ja üksikasjalikult, selgitades, miks ta usub, et Breivik, nagu Kaczynski ja McVeigh enne teda, on tõepoolest üksik hunt. See, mida temalt teada sain, leidis ka minu enda uurimistöös kinnitust, kuid doktor Puckett oli ekspert, kes muutis esimesena mu mõttelaadi ja suuresti ka plaane raamatu suhtes Norra massimõrvast. Selle tulemusena pole käesolev raamat enam pelgalt sotsioloogiline uurimus. Selle asemel näitab siin esitatud informatsioon, kuidas riigid nagu Norra ja USA lihtsustavad üksikute huntide tegutsemist. Samuti kirjeldab see, kuidas eristada ja tuvastada üksikut hunti – mõrvarit, kes planeerib suurt sündmust nagu Kaczynski, McVeigh ja Breivik –, kuigi neist pole paberil vähimatki märki, mis võiks võimudele neist aimu anda.
Üksik hunt ei mõrva lõbu, kasu või kiire enesetapu nimel. See mõrvar on inimlikkusest nõnda kaugel ja väljalülitunud, et ainus viis korda minna on eesmärgiga niivõrd süvitsi suhestuda, et ta on sunnitud selle nimel tapma.
Timothy McVeigh’ psühholoogilist profiili uurides avastas doktor Puckett enesele üllatuseks, et mehe isiksus sarnanes Kaczynski omaga. „Ta ei kirjutanud üles iga mõtet nagu Kaczynski,” rääkis naine, „kuid võis täheldada püsivaid ja mõjuvaid sarnasusi viisis, kuidas nad nägid ennast ja oma kohta selles maailmas.” Sama kehtib Breiviki puhul. Ja kuigi ka tema ei kirjutanud üles iga mõtet, on mehe manifest enneolematu pilguheit tema psüühikasse ja võti teiste temasarnaste omasse.
Üksikuid hunte saab peatada, enne kui nad ründavad. Me ei pea ootama järgmist rünnakut Bostoni maratonil, väliselt rahumeelses riigis nagu Norra või kusagil mujal, me saame astuda agressiivseid ja positiivseid samme nende tapmiste peatamiseks.
Doktor Pucketti sõnul peame esmalt mõistma nende tapjate vaimset seisundit – enne kui nad ründavad. Breivikit analüüsides saame heita valgust ka teistele massimõrvaritele nagu Columbine’i veresauna korraldajatele Eric Harrisele ja Dylan Kleboldile. Columbine’i mõrvarid ja teised koolitulistajad pole termini rangemas mõttes üksikud hundid, nad on sageli enesetapja kalduvustega ning neist on maha jäänud jälg, mis juhatab võimud nendeni ja neid saab kergemini peatada – kui teame, mida otsida.
Breiviki kaudu teame nüüd, mis see on.
ESIMENE PEATÜKK
RÜNNAKU PLANEERIMINE: VERESAUNAKS VALMISTUMINE
„Mul on kolm pudelit 1979. aastakäigu Château Kirwani (Prantsuse punast veini), mis 10 aastat tagasi oksjonilt ostetud, et neid mõne väga erilise sündmuse puhul nautida. Arvestades tõsiasja, et minu märtriteekonna lõpp üha läheneb, otsustasin võtta ühe neist nautimiseks kaasa oma suguvõsa iga-aastasele jõulupeole …”
Kui üksik hunt võtab midagi nõuks, jääb see perele ja sõpradele sellegipoolest märkamatuks. Tuttavad peavad neid tapjaid sageli imelikeks, nii et isegi kummalisele käitumisele rehmatakse tihti käega. Ent märgid on ilmselgelt olemas.
McVeigh tegeles relvade ostmise ja edasimüümisega neile, kes ei tahtnud, et tapariistu saaks kuidagi nendega seostada. 1994. aasta 13. septembril sai ta teada, et võeti vastu seadus käsi-, poolautomaatja teiste relvade tootmise tõkestamiseks. See mitte ainult ei ähvardanud leiba laualt võtta, vaid ärgitas ka paranoiat, nii et McVeigh teadis, et ei saa enam kauem oodata. Ta kirjutas Michael Fortierile, kelle vagunelamus ta oli Kingmanis põgusalt elanud. Tema, Fortier ja Terry Nichols võtsid vastu otsuse mõni föderaalhoone õhku lasta. Kuigi Fortier keeldus lõpuks nendega ühinemast, hakkasid McVeigh ja Nichols, kasutades õppematerjalina pommiehitamise käsikirju, koguma vahendeid, millest pommi teha, näiteks kapseldetonaatoreid ja nitrometaani, täpselt samamoodi nagu Breivik talu suitsukatte all.
2009. aasta mais rajas Breivik ettevõtte, mille nimetas geofarmiks. Registreeritud tema ema Oslo aadressile, loetleti firma tegevusaladena üles varude ost, müük ja haldus ning projektiarendus, sealhulgas kinnisvara omandamine ja arendus. Ta püüdis jääda võimalikult umbmääraseks, sest tahtis ettevõtte tegutsemisel teatavat vabadust saada. Peamine eesmärk oli tekitada endale parim kattevari, mille taustal pommi ehitada, ja võimalik, et ka pelgupaik pärast rünnakuid. Teeseldes talunikku, sai ta tellida väetist, ilma et keegi oleks midagi kahtlustanud.
Tema kirjeldused, varude ja kinnisvara ost-müük, polnud just midagi, mis haakuks nimetusega geofarm, kuid plaan toimis. Ka pärast seda, kui tal ei õnnestunud oma ettevõtte registreeritud eesmärki muuta, ei takistanud miski väetisi, kemikaale ja teisi pommi ehitamiseks vajalikke vahendeid tellida. Väetise tellimisel väitis ta, et tema farm on valmis köögiviljade, melonite, juurviljade ja mugulate kasvatamiseks, ning taas kord ei äratanud muudatused eesmärkide nimistus mingit kahtlust.
Breivik otsis oma võltsfarmist eraldatust, täpselt nagu otsis seda ka Kaczynski. Berkeleyst lahkunud, kolis Kaczynski kaheks aastaks Illinois’ osariiki Lombardi oma vanemate juurde. Ta ehitas Montana osariiki Lincolni kanti onni, kus puudusid kanalisatsioon ja elekter, ning lootis seal ühiskonna sekkumiseta rahulikult elada. Kaczynski vanemad toetasid teda rahaliselt, kuna tal polnud tööd, kuid isegi seesuguses enesele pealesunnitud eraldatuses ei jäänud ühiskond tagaplaanile. Kaczynski kirjutas arendajatest, kes laastasid tema ümberkaudseid maid, ja plaanis kättemaksu.
Suur osa Breiviki tapatalgute ettevalmistustööst on kirjas tema manifesti viimastel lehekülgedel, mis farmis kirja pandud. Tema jaoks kandis see osa nimetust „Templiordu logi – isiklikud nägemused ja kogemused ettevalmistusfaasis”. Kuigi mehe asjalik toon püsis selle mitme tuhande sõnalise kirjatüki jooksul sama, on selles kokkuvõttes midagi kurjakuulutavat.
„See logi,” kirjutas ta pärast päevatööd, „sisaldab palju seesugust, mis võib tunduda vingumisena, kuid selle eesmärk on peegeldada minu hetke vaimuseisundit, üsna üksikasjalikku sündmuste nimekirja ja seda, kuidas ületasin tekkinud raskused. Seda võib ühtlasi võtta kui õpetlikku juhendit või näidist, kui eesmärk on aega tõhusamalt kasutada. Teiste vigadest õppimine on alati etem, kui neid ise sooritada. Selles logis jagatud kogemustele tuginedes peaks olema võimalik vähendada märkimisväärselt aega, mis kulub ettevalmistusele, koostamisele ja tootmisele.”
Selle
