alt="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>YKS TYHIPALJAS KELLATIKS
Kui ma lapsepõlves sain oma esimese käekella, ei raatsinud ma seda magama minnes käe pealt ära võtta. Sättisin end magama, käsi pea all, ja kui majas oli täitsa vaikseks jäänud, kostis kella tiksumine valjult otse kõrva. Esialgu tekitas see ainult heameelt, et kallis asi on siinsamas lähedal, kuid ajapikku hakkas minus syvenema täiesti uus, enneolematu tunne, millele ma ei osanud mingit nime anda. Mida kauem kuulasin, seda rohkem see mind häiris, nii et uinumisest polnud enam juttugi. Pistsin siis käe koos kellaga padja alla, aga mu meel oli nii tundlikuks muutunud, et peagi kostis kella tiksumine sama selgelt kui enne, otsekui polekski patja kella ja kõrva vahel.
Kui ma pyyan nyyd tagantjärele seda tunnet kirjeldada, siis on see muidugi yks tagantjärele tarkus, kuigi ma suudan taolist tunnet teadlikult esile manada.
Eelkõige oli see ärevus, mis iga tiksuga aina paisus ja paisus. Tundus, nagu peaks kohe-kohe juhtuma midagi enneolematut. Tähelepanu keskendus tollele tiksumisele sellise jõuga, et kogu keha tõmbus pingule. Mida edasi, seda selgemini tundsin, et mu meel ja mõtted paiskuvad laiali, et kõik minus otsekui hajub, et veel yks viiv ja ma enam ei hinga, et kohe seiskub ka syda. Kummatigi ei tundnud ma erilist hirmu ega õhupuudust ja valus ei olnud see yldsegi. Oli kerge tunne nagu vabal langemisel. See oli lummav, oli meelitav. Kuid samaaegselt nende tunnete tugevnemisega tugevnes minus kahjutunne. Mul hakkas kahju paljudest armsatest asjadest, mis oleksid siis minust maha jäänud, kui ma tõesti oleksin haihtunud kõigi kaheksa tuule poole.
Tol esimesel õhtul, pärast asjatuid katseid kella tiksumisega harjuda, tõusin lõpuks voodist yles ja peitsin kella teise tuppa. Huvitav oli see, et lauakella tiksumine ei avaldanud mulle mingit mõju.
Järgnesid mitmed uued katsed. Ma teadsin nyyd juba ette, mis mind õhtul sängis ootab. Algul arvasin, et harjun käekellaga nagu lauakellagagi. Seda ei juhtunud. Siis tekkis mul asja vastu lausa huvi. Õhtuti ootasin põnevusega, kunas kella tiksumine mind mõjutama hakkab ja kui hakkas, katsusin järele kui kaua ma seda välja kannatan. Lõpuks pidin kella jällegi teise tuppa peitma.
Mängisin kaua mängisin, kuid yhel õhtul tekkis mu meeles kujutluspilt, mis mind tõsiselt hirmutas. Hõljudes kuskil hajumise piirimail, nägi äkki, et need kellatiksud on mustad punktid hämaruses. Iga tiks on yks viiv minu elust. Punktirida väljus varase lapsepõlve mälestuste hämust, läbis selgelt nähtava lähimineviku, jõudis parajasti kõlanud viimase kellatiksuni ja edasi ei olnud enam midagi. Äkkhirmus mõtlesin, et järgmist tiksu ei tulegi. Tiks tuli, kuid see sekund või sekundi murdosa on yks pikemaid mu elus.
Tiksumine yha jätkus, ja kui esimene hirm hääbus, hakkasin mõistatama kui pikk võiks see punktirida olla? Millegipärast näis mulle, et tiksude yldarv on täpselt kindlaks määratud ja minust see yldsegi ei sõltu. Ja kuidas sa siis oskad neid järelejäänuid parimal viisil kasutada, kui ei tea nende arvu?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
