näppis seelikuvärvlit. Emily puhus õhku läbi hammaste. Aria ja Hanna vahetasid pilgu. Ali mõtles alatasa välja asju, mida nad teha võiksid – eelmisel suvel oli selleks võililleseemnete suitsetamine, nägemaks, kas neil tekivad hallutsinatsioonid, ja möödunud sügisel olid nad Pecksi tiigis ujumas käinud, kuigi sealt leiti kunagi surnukeha – aga asi oli selles, et tihtipeale ei tahtnud nad teha seda, mida Alison neil teha käskis. Kõik nad armastasid Alit hullupööra, aga vahel ka vihkasid – kamandamise pärast ja nõiduse pärast, mille ta neile peale oli pannud. Mõnikord ei tundnud nad end Ali juuresolekul päris tõelistena. Nad tundsid end kui nukud, kelle iga liigutust Ali dirigeerib. Igaüks neist soovis, et kasvõi ühel korral oleks neil jõudu Alile ei öelda.
„Paa-luuun?” küsis Ali. „Emily, sina ju tahad seda teha, eks?”
„Ee …” Emily hääl värises. „Noh …”
„Ma teen seda …” torkas Hanna.
„Mina ka,” ütles seejärel kiiresti Emily.
Spencer ja Aria noogutasid tõrksalt. Rahulolevalt kustutas Alison klõpsti kõik tuled ja süütas mitu vanillilõhnalist altariküünalt, mis olid diivanilaual. Siis astus ta sammu tagasi ja ümises.
„Olgu, teie kõik, nüüd lihtsalt lõdvestuge,” ütles ta poollauldes, ja tüdrukud istusid ringis vaibale. „Südamelöögid aeglustuvad. Mõelge rahulikke mõtteid. Ma hakkan sajast tagurpidi loendama, ja niipea kui ma teist kedagi puudutan, on ta minu võimuses.”
„Jube.” Emily naeris jõuetult.
Alison alustas. „Sada … üheksakümmend üheksa … üheksakümmend kaheksa …”
Kakskümmend kaks…
Üksteist…
Viis…
Neli…
Kolm…
Ta puudutas pöidlaga Aria laupa. Spencer harutas ristamisi olnud jalad lahti. Aria vasaku jala laba tõmbles korraks.
„Kaks …” Ta puudutas aeglaselt Hannat, siis Emilyt ja liikus seejärel Spenceri poole. „Üks.”
Spenceri silmad avanesid veel enne, kui Alison teda puudutada jõudis. Ta hüppas püsti ja jooksis akna juurde.
„Mida sa teed?” sosistas Ali. „Sa rikud selle hetke ära.”
„Siin on liiga pime.” Spencer sirutas käe üles ja tõmbas kardinad laiali.
„Ei.” Alison laskis õlad alla. „Peabki pime olema. Nii see toimib.”
„Ole nüüd, ei pea ikka küll.” Ruloo takerdus; Spencer uratas ja sikutas jõuga.
„Ei. Peab küll.”
Spencer pani käed puusa. „Tahan, et siin oleks valgem. Ehk tahavad seda kõik.”
Alison vaatas teisi. Neil kõigil olid alles silmad kinni.
Spencer ei andnud alla. „Alati ei pea kõik nii olema, nagu sina seda tahad, või kuidas, Ali?”
Alison naeris järsult. „Kardinad kinni!”
Spencer pööritas silmi. „Jumal hoia, võta rohtu.”
„Sa arvad, et mina peaksin rohtu võtma?” nõudis Alison.
Spencer ja Alison jõllitasid teineteisele mõne hetke otsa. See oli üks neist naeruväärsetest vastasseisudest, kui vaieldakse, kes nägi Neiman Marcuse poes esimesena Lacoste’i polokleiti või ega meevärvi salgud ei paista liiga vase moodi, kuid tegelik kemplemine käib millegi hoopis muu üle. Millegi palju suurema üle.
Lõpuks osutas Spencer uksele. „Mine ära.”
„Hästi.” Alison loovis välja.
„Tore!” Aga mõne sekundi möödudes läks Spencer talle järele. Sinakas õhtuõhk seisis paigal ja elumajas ei põlenud ükski tuli. Oli ka vaikne – isegi rohutirtsud olid tasa – ja Spencer kuulis omaenda hingetõmbeid. „Oota üks silmapilk!” hüüdis ta hetke pärast, paugutades enda järel ust. „Alison!”
Aga Alison oli läinud.
Aria avas uksepauku kuuldes silmad. „Ali?” hõikas ta. „Pliksid?” Ei mingit vastust.
Ta vaatas ümberringi. Hanna ja Emily lösutasid vaibal nagu kotid ja uks oli lahti. Aria liikus õue, verandale. Seal ei olnud kedagi. Ta läks kikivarvul Ali krundi piirini. Tema ees laius mets ja kõik oli vaikne.
„Ali?” sosistas ta. Mitte midagi. „Spencer?”
Sees hõõrusid Hanna ja Emily silmi. „Ma nägin just kõige kummalisemat unenägu,” ütles Emily. „Ma mõtlen, et ju see ikka oli unenägu. Kõik käis nii kiiresti. Alison kukkus ühte väga sügavasse kaevu ja seal olid sellised hiiglaslikud taimed.”
„Mina nägin täpselt sama unenägu!” ütles Hanna.
„Tõesti?” küsis Emily.
Hanna noogutas. „Noh, mingil määral. Seal oli üks suur taim. Ja mulle tundub, et ma nägin ka Alisoni. See võis olla tema vari – aga see oli kindlasti tema.”
„Oo,” sosistas Emily. Nad jõllitasid teineteist pärani silmi.
„Pliksid?” Aria astus taas uksest sisse. Ta paistis väga kahvatu.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsis Emily.
„Kus Alison on?” Aria kortsutas laupa. „Ja Spencer?”
„Me ei tea,” ütles Hanna.
Samal hetkel tormas sisse Spencer. Tüdrukud lausa võpatasid. „Mis on?” küsis Spencer.
„Kus Ali on?” küsis Hanna vaikselt.
„Ma ei tea,” sosistas Spencer. „Ma arvasin … ma ei tea.”
Tüdrukud vaikisid. Kuulda oli vaid seda, kuidas puuoksad vastu akent toksivad. Nagu kriibiksid kellegi pikad sõrmeküüned taldrikut.
„Ma tahan vist koju,” ütles Emily.
Järgmiseks hommikuks ei olnud nad Alisonist ikka veel midagi kuulnud. Tüdrukud helistasid üksteisele, et rääkida, seekord oli see nelja-, mitte viiesuunaline kõne.
„Mis te arvate, kas ta on meie peale pahane?” küsis Hanna. „Ta tundus kogu õhtu imelik.”
„Ta on arvatavasti Katy pool,” ütles Spencer. Katy oli üks Ali maahokisõpru.
„Või äkki on ta koos Tiffanyga – selle tüdrukuga laagrist?” pakkus Aria.
„Olen kindel, et ta lõbutseb kuskil,” ütles Emily vaikselt.
Proua DiLaurentis helistas kõik tüdrukud järgemööda läbi ja küsis, kas nad on Alist kuulnud. Alguses tegid kõik Alile katet. See oli kirjutamata reegel: nii tegid nad katet Emilyle, kui ta nädalavahetusel alles
