ustest aegadest peale pead murdnud, saab jagada müsteeriumideks ja probleemideks: müsteeriumiga seisame silmitsi hämmeldunult imestades, probleem tundub meile põhimõtteliselt lahendatav. Sünd ja surm, maailma algus, maailma lõpp – antiikaja inimeste silmis olid kõik suured küsimused müsteeriumid. Ajalugu võib sestpeale käsitleda pideva katsena muuta müsteeriume probleemideks.1
Mitte kunagi varem ei ole inimkond olnud selles nii edukas kui viimasel sajandil. Sest iial varem ei ole ta teinud nii palju avastusi ja iialgi ei ole teadlased suutnud tungida nii kaugele looduse algallikate ning põhiküsimusteni.
Füüsikud on Suurele Paugule eksperimentaalselt lähenenud kuni kümnemiljardik sekundini. Kosmoloogid on kindlaks määranud universumi vanuse ja saanud aru, et maailma lõppu ei tule, erinevalt sellest, mida arvati. Nüüd püüavad nad leida kinnitust oletusele, et meie kosmos võib olla kõigest üks paljudest.
Vähemalt üldjoontes on teaduslikult selgeks tehtud, kuidas tekkis elu ja milliste seaduste järgi loob loodus üha uusi olendeid. Taas avastatud eluvormid varjatud niššides, süvameres ja Maa sisemuses, peaaegu sõltumatud välismaailmast ning võõrapärase ainevahetusega, viitavad sellele, et ka kusagil mujal universumis võib olla elu. Ja teadus on ju lõpuks ise tõlgendanud inimteadvust evolutsiooni tulemusena.
Nii on Homo sapiens mõistnud, et temagi on päris tavaline loomise tulemus; samal ajal aga on ta end ise loojaks upitanud. Kloonitud lambast on saanud uue aja sümbol, kus inimene mitte ainult ei alluta olendeid endale, vaid ka vormib neid vastavalt vajadusele. Kujundamismaania sihikule on ta võtnud koguni omaenda liigi. Geneetikud dešifreerivad inimese pärilikke algeid, meedikud tahaksid organeid hankida konveierilindilt ja unistavad kloonitud Homo sapiens’ist.
Käesolev raamat räägib kõikidest nendest avastustest ja murrangutest. Ta pajatab otsustavast muutusest, mille loodusteadused tegid läbi 20. sajandi teisel poolel: rahuldudes üha vähem vastustega lihtsale küsimusele „Kuidas see toimib?”, üritavad fundamentaaluurijad nüüd seletada maailma selle tekkeloost lähtuvalt. Loomisprotsessidest on saanud nende uurimisteema. Nad on asunud tegelema materjaliga, millest veel hiljuti koosnesid üksnes müüdid, filosoofiad ja religioonid.
Juba Charles Darwini õpetus, et elu arenes lihtsatest vormidest üha keerukamateni, muutus pidevalt ja kujunes aina mitmekesisemaks, ei olnud sugugi vähem sugestiivne kui Piibli loomislugu, väitis kunagi bioloog Edward Wilson. Kuid Darwini evolutsiooniteooria oli omaaegne majakatuli, mitte laialt levinud veendumuse väljendus.
Et ta selleks saaks, pidi teadustöö esmalt süvenema detailidesse, pidi Böömimaa munk Gregor Mendel avastama kloostriaias läbi viidud ristamiskatsete käigus pärilikkuse seadused, pidid tekkima mikroskoobid, et teha nähtavaks kromosoomid kui päriliku informatsiooni kandjad, ja pidid lõpuks, aastal 1953, Francis Crick ning James Watson ära seletama pärilike tunnuste struktuuri kuni aatomiteni välja.
Alles siis, kui bioloogias ja füüsikas olid loodud kõik need eeldused, võis teadus viimaste aastate jooksul laial rindel tungida usu piirialadele. Mõõteinstrumendid nagu superteleskoobid, mis seiravad peaaegu kõike, mida universumis on üldse võimalik näha, meetodid nagu aju läbivalgustus ja edusammud geenide dešifreerimisel on andnud uurijatele selleks võimaluse. Wilson nimetab seda vaimset ärkamist „üheks suurimaks seikluseks, mis eales on aset leidnud”.2 Nii on vähemalt osaliselt saanud võimalikuks vaagida olulisi küsimusi, mille üle Homo sapiens on aegade algusest peale pead murdnud: Kuidas tekkis maailm? Mis on elu? Mida tähendab teadvus?
See raamat kirjeldab, milliseid vastuseid annavad teadlased tänapäeval nendele küsimustele. Üks motiiv, mis nendes seletustes ikka ja jälle esile kerkib, on juhus. Avastusega, millist ootamatult keskset rolli see looduses etendab, oli seotud üks 20. sajandi suurtest teaduslikest revolutsioonidest. Seda hämmastavam on, et bioloogid ja keemikud jõuavad üha kindlamalt järeldusele, et elu tekkimine Maal oli peaaegu vältimatus. Küsimus, kui suur oli selles juhuse ja kui suur paratamatuse osa, et maailm kujunes selliseks, nagu ta on, kuulub kõige salapärasemate küsimuste hulka tänapäeva teaduses.
Sellel, et mu esitamisviis on pigem jutustav kui teadusliksüstemaatiline, on kaks põhjust: esiteks ulatuvad paljud lõigud tagasi kirjutisteni, mille ma koostasin aastatel 1996–1998 ajakirjale „Spiegel”. Teiseks tundub mulle, et ükski teine vorm ei sobi selle teemaga paremini kui jutustamine.
Sõnatuletistega nagu „must auk”, „Suur Pauk” või „egoistlik geen” kasutab teadus ise üha enam metafoore. Vaba langemise seadusi, mille Galileo pani kirja 16. sajandil, õpetatakse ikka veel igale koolilapsele. Kes tahab tungida aatomifüüsika reeglitesse, 1920. aasta paiku avastatud kvantmehaanikasse, vajab juba füüsikastuudiumi koos haridusega kõrgemas matemaatikas. Tänapäevaste maailma tekke teooriate matemaatilisi kuristikke aga ei mõista enam ka füüsik, kui need ei ole just tema kitsam eriala.
Seepärast ei tule ka teadlased ise toime metafoore kasutamata – kas või selleks, et end üksteisele mõistatavaks teha. Nii läheneb loodusteadus ka oma piltlikkuses iidsetele müütidele.
„Mida sügavamale me universumisse tungime, seda enam üllatab meid jutustav element, mida me kõikidel tasanditel eest leiame,” kirjutab Ilya Prigogine, kes sai uute struktuuride tekkeviisi avastamise eest Nobeli keemiaauhinna. „Loodus esitleb meile tervet rida jutustusi, millest üks on teise koostisosa: kosmose lugu, molekulide lugu, elu ja inimese lugu kuni meie isikliku looni välja. Paratamatult läheb mõte Šeherezadele, kes katkestab iga loo, et alustada uue ja veel ilusamaga.”
EESSÕNA 2009. AASTA UUSTRÜKILE
Kui raamat, mis on pühendatud aktuaalsele teadusuurimisele, ei ole enam kui kümme aastat pärast esmatrükki oluliselt kehtivust minetanud, võib eeldada, et tegemist on hämmastavalt teravapilgulise autoriga. Ja tõepoolest üllatas mu raamatu ülelugemine mind ennastki. Sest tundub, et kõik vastused, mis siin leiduvad, on endiselt jõus – ehkki teadus on vahepeal tormiliselt arenenud. Ja toona lahtiseks jäänud küsimused püstituvad tungivamalt kui iial varem.
Kuid loomulikult ei ole ma selgeltnägija; „Päevikute” hämmastav kestvus võlgneb tänu pigem teemale. Sageli öeldakse, et eksperimentaalses teaduses on iga arusaam kogu aeg kahtluse all: niipea kui uued andmed hakkavad sellele vastu rääkima, maanduvad senised ettekujutused silmapilk teadusloo prügihunnikus. See on aga müüt, mis ise on ajast ja arust. Sest tegelikkus näeb välja hoopis teistsugune: kord juba tunnustatud tulemusi lükatakse harva ümber. Pigemini liigub uurimine edasi, nii et muutub üksikute küsimuste tähendus. Avanevad uued tööpõllud, teised kaotavad atraktiivsuse ja neid ei harita enam. Väärõpetuste paljastamise asemel jäetakse need lihtsalt sööti.
Seda, kuidas kaalukauss kaldub, illustreerivad ka „Loomise päevikud”. Nii näiteks on Dolly, see kloonitud lammas, jäänud üksiküritajaks. Nüüdseks on küll kloonitud üks afganistani hurt nimega Snuppy ja isegi üks haflingeri mära, kuid sellest hoolimata ei ole täitunud ei lootused ega ka kartused, mille Dolly sünd aastal 1997 vallandas. Kõrgemate elusolendite geneetiliste koopiate valmistamise tehnika nurjus looduse tõkete taha, osutus liiga kulukaks ja ebakindlaks.
Praeguseks surnud Dolly, Snuppy ja nende saatus on siiski ka selles raamatus pigem erandiks. Sest enamik teemasid on pärast esmatrükki ennemini aktuaalsemaks muutunud. Näiteks uue subatomaarse füüsika otsing kogub hoogu, kui kõik läheb plaanide kohaselt ja Genfi kiirendi LHC viib elementaarosakesed laboris seni saavutamatu kiiruseni. Paljusid teooriaid selle kohta, kuidas kosmos alghetkedel tekkis ja milliseks see kujuneb tulevikus, nimetasin ma kümme aastat tagasi veel spekulatsiooniks, ent tänapäeval peetakse neid hästi põhjendatud arusaamadeks. Samuti hoolitseb evolutsioonibioloogia ikka veel sensatsiooniliste leidude eest, sest molekulaargeneetika ja töö fossiilidega kasvavad üha enam kokku, nagu ma kirjeldasin.
Lisaks ainesele muutub ka autor, kes seda käsitleb. Kümme aastat ja neli raamatut pärast „Loomise päevikute” esmatrükki
Lahendamata küsimuste jagamine müsteeriumideks ja probleemideks ulatub tagasi Ameerika lingvisti Noam Chomskyni.
„Spiegeli” vestlus E. O. Wilsoniga, läbiviijaiks Jürgen Petermann ja autor, ilmus 9. 11. 1998.
