1917 praeguses Peterburis võimu üle võtsid, likvideerisid nad kohe varsti tsaaririigi Julianuse ajaarvamise ning viisid sisse Gregoriuse kalendri.
Kolonialismiajastul alguse saanud maailmakaubandus oli esimest korda nõudnud minuti pealt täpset ajamõõtmist. Sest sajandi mõtlejatel Galileost kuni Newtonini ei olnud õnnestunud määrata laeva geograafilist asukohta ookeanil astronoomilise navigatsiooni abil tähtede järgi. Kui ühel udusel oktoobrikuu ööl olid mitmed Inglise laevad navigatsioonivigade tõttu jooksnud kinni kaljudele Inglismaa edelatipus ja üle kahe tuhande meremehe surma sai, otsustas Londoni parlament astuda tavatu sammu. 8. juulil 1714 andis kuninganna Anne valitsus teada, et parlamendi liikmed on välja pannud 20 000 naela suuruse preemia sellele, kes suudab veel kuus nädalat kestnud merereisi järel määrata geograafilise asukoha vähemalt 30 miili täpsusega.17 18 See oli üks selle aja olulisemaid teaduslikke probleeme.
Preemia, tänapäeva vääringus umbes miljon eurot, sai mees, kes lahendas ülesande kronomeetri abil. See geniaalne mehaanik oli John Harrisson Yorkshire’ist; H-1 andis ta nimeks oma kellale, mis käis toonaste olude kohta kujuteldamatu täpsusega: laevareisil Londonist Lissaboni selle mehhanismi katsetamiseks ei näidanud H-1 suuremat kõrvalekallet kui paar sekundit päevas.
Selle leiutise abil võis iga navigaator nüüdsest kergesti määrata oma asupaiga, võrreldes päikese paiknemist kellaajaga, mida kronomeeter näitas – selles meetodis andis endast esimest korda teada Einsteini arusaam, et aeg, ruum ja kosmos on omavahel tihedasti seotud.
Uusaja kõige mõjusam murrang, tööstuslik revolutsioon, oleks olnud mõeldamatu ilma veel ühe tehnilise läbimurdeta aja mõõtmisel: mitte aurumasinad, vaid kellad iga töölise taskus olid „tööstusliku ajajärgu võtmemasinad”, kirjutab Ameerika sotsiaalteadlane Lewis Mumford. Alles need võimaldasid koordineerida inimhorde üha suuremates vabrikutes; ilma kellata vabrikuväravas ei oleks konveierid kuidagi töötada saanud.
Nii olid siis inimesed aastaks 1910, kui esimesed konveierilindid Chicago tapamajades tööle pandi, jõudnud harjuda selle minutirütmiga, mille järgi tiksub industrialiseeritud Maa. Sest raudtee, meresõit ja telegraaf olid juba 19. sajandi lõpul nõudnud üha täpsemat aja peenhäälestust, juba viis aastat pärast sajandivahetust olid ranniku raadiomastid saatnud eetrisse esimesi ajamärke.
Ja kui satelliitmobiilid, ülikiired rongid ning arvutivõrgud toidavad nüüd juba usku, et planeet on sulanud kokku globaalseks külaks, näib elutempo pidev tõus nihutavat maailma koordinaatide kaalu: aeg tõukab troonilt ruumi. Maailmas, mis on võrku ühendatud ja muutub üha pöörasemas tempos, ei ole enam nii väga oluline, kas miski juhtub Düsseldorfis, New Yorgis või Osakas – interneti ning televisiooni vahendusel kuulevad sellest sekundite jooksul nagunii kõik. Filosoof Paul Virilio põhjendab, et sündmuspaik ei määra enam toimuva saatust.19 Ajaloo saatuse mõõde on nüüd aeg, mis möödub sündmuste vahel. Märksa otsustavama tähtsusega on nüüd küsida „millal”, mitte „kus”.
Sellised märkused põhinevad aga populaarsel usul aega, mis voolab või lendab maailma kulust sõltumatult. Elu praktilisteks asjadeks võib see ettekujutus olla piisav – aja tegelikule olemusele see aga ei vasta. Moodne füüsika on sellise pildi eksitusena paljastanud, ehkki lasi ise end sel sajandeid ninapidi vedada. „Ühetaoliselt ja ilma seoseta mingite väliste asjadega,” oli Isaac Newton aastal 1687 kirjutanud, voolab „absoluutne, tõeline ja matemaatiline aeg”.
Albert Einstein oli see, kes tegi lõpu usule, et kusagil on midagi peakella sarnast, mis annab ette kosmose pulsilöögi. Ta tõukas aja ja ruumi absoluudi soklilt ning surus need oma üldise relatiivsusteooria õppehoonesse, mis tõrgub tänini kujutlusvõime vastu: aeg moodustab ruumiga lahutamatu ühtsuse, aegruumi. Ja mõlemad, aeg ning ruum, võivad venida ja kokku tõmmata.
Einsteini kaalutluste lähtepunktiks oli katse, mille 1887. aastal korraldasid kaks ameeriklast. Lampide ja peeglite kunstipärase paigutusega oli Albert Michelsonil ja Eduard Morley’l õnnestunud tõestada, et valgus levib igas suunas ühesuguse kiirusega: täpselt 299 792 458 meetrit sekundis. Toonastele teadlastele oli see suur üllatus – nad olid eeldanud, et valgussähvatused levivad lääne poole kiiremini kui põhja poole, kuna läänesuunaliste välgete puhul tuleb valguse kiirusele veel juurde liita Maa pöörlemise kiirus, põhjasuunaliste välgete puhul aga mitte. Michelson ja Morley aga tõestasid, et see oletus on vale – ilmselt on valguse kiirus, mida need kaks ameeriklast mõõtsid, viimane kehtiv tempolimiit.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
