Tänuavaldused
Tahaksin kogu südamest tänada Argentina perekonda, kes mu enda hulka vastu võttis. Nad jagasid minuga oma kodu ja kodumaad ning õpetasid mind mõlemaid armastama. Ilma nendeta oleks see raamat jäänud kirjutamata.
Samuti tahaksin tänada oma sõpra Katie Rocki, agenti Jo Franki ja toimetajat Kirsty Fowkesit nende hindamatute nõuannete ja toetuse eest ning oma ema tema mälestuste eest.
Solanaste sugupuu
Esimene peatükk
Kui sulen silmad, näen Argentina pampa viljakaid tasandikke. Maa peal ei ole teist sellist paika. Avar silmapiir ulatub miilide kaugusele – me istusime tihti ombupuu1 otsas ning jälgisime, kuidas päike horisondi taha kaob ja tasandiku nagu meega üle kallab.
Lapsena ei olnud mul ümbritsevast poliitilisest kaosest aimugi. See oli aeg, kui kindral Perón viibis maapaos; ärevad aastad 1955–73, mil sõjaväelased valitsesid riiki nagu poliitilise võimuga pasjanssi mängivad asjatundmatud koolipoisid. See oli sissisõja ja terrorismi sünge aeg. Kuid meie rantšo Santa Catalina oli nagu väike oaas, mis asus pealinnas aset leidvatest mässudest ja masendavast vägivallast kaugel. Oma nõidusliku puu otsast silmitsesime me armastaval pilgul maailma, kus kehtisid vanamoodsad väärtused ning kulges traditsiooniline perekonnaelu, mida mitmekesistasid traavivõistlused, polo ja suvises silmipimestavas päikesepaistes toimuvad kauakestvad loiud grillipeod. Rantšo piiride taga käärivatest rahutustest andsid märku ainult meie ihukaitsjad.
Minu vanaisa Dermot O’Dwyer ei uskunud, et ombupuul on võluvägi. See ei tähenda aga, nagu poleks ta olnud ebausklik, sest ta peitis oma napsipudeli igal õhtul uude kohta, et majavaime ninapidi vedada. Ta lihtsalt ei mõistnud, kuidas üks puu võib mingisugust väge omada. „Puu on puu,” ütles ta iirlase moodi sõnu venitades, „ja ei midagi muud.” Aga tema ei olnud üles kasvanud Argentina pinnal; nemad koos minu emaga olid siin võõrad ega sobinud siia üldse. Ta ei tahtnud isegi, et teda maetaks meie perekonna hauakambrisse. „Ma olen mullast võetud ja lähen sinna ka tagasi,” armastas ta öelda. Niisiis maeti ta koos oma napsipudeliga tasandikule – arvan, et ta tundis ikka veel muret, kuidas majavaime üle kavaldada.
Ma ei suuda kujutada Argentinat ette ilma selle pahkliku puuta, see kerkib minu mõtetest targa ja kõiketeadvana nagu mingi oraakel. Tean nüüd, et minevikku ei saa eales tagasi, kuid see vana puu hoiab oma harude vahel kõiki toonaseid mälestusi ja tulevikulootusi. Nagu kivi keset jõge, jäi ombu ikka ühesuguseks, samal ajal kui kõik muu tema ümber muutus.
Lahkusin Argentinast 1976. aasta suvel, kuid niikaua, kuni minu süda lööb, kanduvad need löögid kajana üle sealsete rohumaade, vaatamata kõigele, mis on vahepeal juhtunud. Ma kasvasin üles perekonna rantšos või campo’s, nagu hispaania keeles öeldakse. Santa Catalina oli rajatud keset tasandikku, mis laiub pampaks kutsutavatel tohututel idapoolsetel aladel. See on laudsile nagu ingveripräänik, nii et igasse suunda võib näha mitme miili kaugusele. Pikad sirged teed läbivad maad, mis on suvel viljatu ja talvel haljendav, ning minu päevil olid need vaid porised põlluteed.
Meie farmi värav meenutas vesternide preerialinnade väravaid; sellel oli suur silt, mis sügistuultes õõtsus ja millel seisis suurte mustade tähtedega SANTA CATALINA. Sissesõidutee oli pikk ja tolmune ning seda ääristasid vanavanaisa Hector Solanase istutatud kõrged vahtrad. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul ehitas vanavanaisa endale maja, milles ma üles kasvasin. Nagu asumaades tüüpiline, oli maja ehitatud ümber õue; sellel olid lame katus ja valgeks värvitud seinad. Fassaadipoolsetes nurkades seisid kaks torni; ühes asus minu vanemate ja teises vend Rafaeli magamistuba. Kuna tema sündis esimesena, sai ta endale kõige kenama toa.
Minu vanaisal, keda kutsuti samuti Hectoriks, nagu selleks, et elu kõigil keerulisemaks teha, oli neli last – Miguel, Nico, Paco (minu isa) ja Alejandro – ning igaüks neist ehitas suureks kasvades ja abielludes endale oma maja. Neil kõigil oli palju lapsi, kuid mina veetsin suurema osa ajast Migueli ja Chiquita majas koos nende laste Santi ja Mariaga. Nemad meeldisid mulle kõige rohkem. Ka Nico ja Valeria ning Alejandro ja Malena maja uks oli meie ees alati lahti ning me viibisime seal sama palju kui kodus.
Santa Catalina majad olid ehitatud keset tasandikku ning neid eraldasid ainult suured puud – peamiselt männid, eukalüptid, paplid ja plaatanid, mis olid istutatud ühetaoliste vahedega, et nad sarnaneksid pargipuudega. Iga maja ees oli lai terrass, kus saime istuda ja silmitseda meie ees laiuvaid katkematuid põlde. Ma mäletan, kuidas mulle meeldisid inglise maamajad, kui ma Inglismaale saabusin; nende aiad ja hekid olid nii korras ja hoolitsetud. Tädi Chiquita armastas inglise aedu ning püüdis neid järele aimata, kuid Santa Catalinas ei olnud see päris võimalik; lillepeenrad nägid sellel ääretul lagedal maal lihtsalt kohatud välja. Ema istutas selle asemel bugenvilleaid ja hortensiaid ning riputas kõikjale potte pelargoonidega.
Santa Catalinat ümbritsevad väljad olid täis ponisid; mu onu Alejandro aretas neid ning müüs üle kogu maailma. Meil oli suur inimkätega tehtud künkasse kaevatud ujumisbassein, mida varjasid põõsad ja puud, ning tenniseväljak, mida me kõik kasutasime. Jose kamandas gaucho’sid, kes hoolitsesid ponide eest ja elasid rancho’deks nimetatavates farmihoonetes. Nende naised ja tütred töötasid meie majades teenijannadena – valmistasid toitu, koristasid ja vaatasid laste järele. Ootasin alati igatsusega pikka suvepuhkust, mis kestis detsembri keskelt märtsi keskpaigani. Nende paari kuu jooksul ei lahkunud me Santa Catalinast. Kõige kallimad mälestused on mul just sellest ajast.
Argentina on väga katoliiklik maa. Aga keegi ei olnud usu küljes nii tuliselt kinni nagu minu ema Anna Melody O’Dwyer. Vanaisa O’Dwyer oli usklik mõistlikul määral – mitte nagu ema, kelle elu pärssis välise väärikuse tähtsakspidamine. Ta manipuleeris usuga, nagu see talle sobis. Vanemate väited Jumala tahtest tegid meile mõnikord tundide kaupa nalja. Mamma uskus, et kõik on Jumala tahe – kui teda miski rõhus, arvas ta, et Jumal karistas teda, ja kui ta oli õnnelik, oli see tasu millegi eest. Kui mina talle muret tegin, mida juhtus tihti, karistas Jumal teda selle eest, et ta polnud mind õigesti kasvatanud.
Vanaisa O’Dwyer ütles, et ema hiilib lihtsalt vastutusest kõrvale. „Ära hakka selles Issandat süüdistama, et sa täna hommikul turtsakas oled; see, et sa maailmaga rahul pole, Anna Melody, tuleb sellest, kuidas sa maailma vaatad.”
Vanaisa tavatses öelda, et tervis on Jumala kink, aga õnn on meie enda kätes. Tema arust tuli kõik sellest, kuidas asju näha; veiniklaas võib olla pooleldi täis või pooleldi tühi, olenevalt sellest, millisena sa teda näed. Kõik sõltub positiivsest suhtumisest. Mamma arvas, et see on jumalateotus ning läks alati näost roosaks, kui vanaisa seda mainis, ning too tegi seda tihti, sest tundis tema kiusamisest rõõmu.
„Anna mulle vastu kõrvu, kui tahad, Anna Melody, aga mida varem sa lõpetad Jumalale sõnade suhu panemise ja hakkad ise oma tujude eest vastutama, seda rutem sa õnnelikuks saad.”
„Andku Jumal sulle andeks, isa,” kogeles ema ning tema põsed kahvatasid loojangpunaste juuste raamis.
Mammal olid ilusad juuksed. Pikad punased lokid nagu Botticelli Venusel, ainult et ta ei näinud kunagi Venuse moodi muretu ja poeetiline välja. Ta oli kas liiga teeseldud või liiga pahur. Kunagi oli ta olnud loomulik – vanaisa rääkis mulle, et nende kodus Lõuna-Iirimaal Glengarifis jooksnud ta tihti paljajalu ringi nagu metsloom, pilk rahutu. Ta ütles, et tema silmad olid sinised, kuid mõnikord olid need hallid nagu Iirimaa uduvihmasel päeval, kui päike pilvedest läbi trügib. See kõlas minu arust väga luuleliselt. Ta rääkis, kuidas ema alati üles küngaste otsa jooksis.
„Nii väikeses külas ei saanud keegi ära kaduda, eriti nii elavaloomuline inimene nagu Anna Melody O’Dwyer. Aga ükskord oli ta mitu tundi ära. Me otsisime küngastelt ning hüüdsime teda, nii et terve ilm kajas. Kui me ta üles leidsime, istus ta oja kaldal puu all ning
Argentina rohumaadel kasvav 7–9 meetri kõrgune laia võra ja tiheda lehestikuga puu
