vallutas Hispaania armee Ladina-Ameerika. „Sõjaväelased on nagu relvadega korrapidajad koolis,” ütles ta ükskord ning see oli mulle kui lapsele arusaadav. Kellel võis siis veel rohkem võimu olla? Ma ei tea, kuidas nad selle pideva lõhkumise ja muutmisega toime tulid, kuid minu perekond oli alati küllalt ettevaatlik, et õigele poole hoida, ükskõik, milline valitsus võimul oli.
Sellel hirmuärataval ajal ähvardas meie perekonda tõsine inimröövioht. Santa Catalina kubises turvameestest. Kuid laste meelest kuulusid meid kaitsma palgatud mehed lihtsalt kodu juurde nagu Jose ja Pablo ning me ei esitanud nende sealolu kohta kunagi küsimusi. Nad kõndisid oma khakipükstest välja ulatuvate paksude kõhtudega farmis ringi ning nende paksud vuntsid tõmblesid kuumuses. Santi ahvis nende kõnnakut järele – üks käsi püssil, teine sügamas kubet või pühkimas räpase pañuelo’ga higiseid kulme. Kui nad poleks olnud nii paksud, oleksid nad võinud ähvardavad välja näha, kuid meie meelest olid nad seal selleks, et nalja saaks, ning kuulusid mängude juurde; alati püüti neid igati ära kasutada.
Ka kooli saadeti meid. Vanaisa Solanas oli pääsenud inimröövikatsest ning seepärast hoolitses isa selle eest, et ihukaitsjad meid linnas kõikjal saadaksid. Ema oleks olnud rõõmus, kui Abuelo Solanase asemel oleks röövitud vanaisa O’Dwyer. Ma kahtlen, kas tema eest oleks lunaraha makstud. Aidaku jumal röövlit, kes on küllalt rumal, et röövib vanaisa O’Dwyeri!
Linnakoolis oli tavaline, et lapsed tulid kooli ihukaitsjate saatel. Ma flirtisin nende meestega tihti söögivahetunni ajal. Nad logelesid keskpäevases leitsakus kooli värava juures ning jutustasid naerdes lugusid tüdrukutest ja püssidest. Kui oleks tahetud kedagi röövida, poleks neist laisklejaist vähimatki hoolitud. Neile meeldis minuga rääkida, kuigi Santi õde Maria, kes oli alati ettevaatlik, viipas mulle ärevalt, et ma mänguväljakule tagasi tuleksin. Mida rohkem ta erutus, seda pöörasemalt ma end üleval pidasin. Ükskord, kui ema tuli mind ära tooma, sest autojuht Jacinto oli haigeks jäänud, pidi ta peaaegu minestama, sest kõik ihukaitsjad tervitasid mind eesnime pidi. Kui Carlito Blanco mulle silma pilgutas, arvasin, et ema läheb vihast lõhki; tema nägu oli punane nagu Antonio tomatid. Pärast seda polnud söögivahetund mul enam lõbus. Mamma oli rääkinud preili Sarah’ga ning mul keelati kooli värava juures viibimine. Preili ütles, et turvamehed on „lihtrahvas” ning mina ei tohi rääkida inimestega, kes ei kuulu minu klassi. Kui kasvasin küllalt suureks, et sellest aru saada, jutustas vanaisa mulle lugusid, mis panid mu mõistma, kui naeruväärne see oli, et just too preili nii ütles.
Ma ei saanud aru inimeste hirmust ega „räpasest sõjast”, nagu nimetati seda, kui sõjaväelased asusid 1970. aastate keskel pärast Peróni surma hävitama kõiki, kes nende võimule vastu hakkasid. Alles hiljem, kui ma pärast pikki aastaid tagasi tulin, sain teada, et see sõda oli lipsanud sisse ka Santa Catalina väravast, et nõuda endale üht meie omadest. Mind ei olnud seal, kui minu lähedased minema veeti ja võõrad meie kodu rüvetasid.
Kui kummaline on elu ja kui ettearvamatu. Mina, Sofia Solanas Harrison, vaatan tagasi neile paljudele seiklustele, mis ma kaasa tegin, ning mõtlen, kui kaugel olen ma nüüd oma plikapõlve farmist Argentinas. Pampa tasandikke asendavad Inglismaa lainjad mäed ning vaatamata kogu nende ilule tahaksin ikkagi, et nad taanduksid ja põldude taga laiuks tohutu tasandik Argentina päikese all.
Teine peatükk
Santa Catalina, jaanuar 1972
„Sofia, Sofia! Por Dios! Kuhu ta nüüd kadunud on?”
Anna Melody Solanas de O’Dwyer sammus mööda terrassi edasitagasi ja vaatas tüdinult ning pahaselt viljatut tasandikku. Korratult hobusesabasse seotud leekpunaste juustega elegantne naine pikas valges õlgu paljaks jätvas kleidis mõjus Argentina päikesepaistes kuidagi külmana. Pikk suvepuhkus, mis kestis detsembrist märtsini, oli tema kannatuse ammendanud. Sofia oli nagu metsloom, kadus mitmeks tunniks ära ning hakkas emale vastu sellise toorusega, millega Annal oli raske toime tulla. Naine tundis end hingeliselt kurnatuna. Ta ootas, et sügis lõpetaks lämbed suvepäevad ning kool uuesti algaks. Buenos Aireses on lapsed, jumal tänatud, vähemalt turvameeste pilgu all, mõtles ta. Distsipliini eest aga vastutavad õpetajad.
„Jeesus Maria, anna tüdrukule ometi pisut voli, naine. Kui sa hoiad teda liiga ohjes, leiab ta ühel päeval võimaluse ja jookseb hoopis minema,” torises vanaisa O’Dwyer, tatsates terrassile, aiakäärid käes.
„Mis sa nendega kavatsed peale hakata, taat?” küsis Anna kahtlustavalt, tõmbas oma vesised sinisilmad pilukile ja jälgis, kuidas vanamees vaarudes üle muru läheb.
„Ega ma sul pead küll otsast ei lõika, kui sa seda kardad, Anna Melody,” lausus too itsitades ja lõksutas naise poole kääre.
„Sa oled jälle napsitanud, taat.”
„Tilgake ei tee kellelegi liiga.”
„Isa, Antonio hoolitseb aia eest; sul ei ole seal midagi teha.” Naine vangutas ärritunult pead.
„Sinu kallis ema armastas oma aeda. „Kukekannused lausa kisendavad, et neile toed pandaks,” ütles ta. Keegi ei armastanud kukekannuseid nii nagu su ema.”
Dermot O’Dwyer oli sündinud ja kasvanud Lõuna-Iirimaal Glengarifis. Ta abiellus oma lapsepõlvekallima Emer Melodyga kohe, kui oli küllalt vana, et endale elatist teenida. Dermot O’Dwyer teadis alati, mida ta tahab, ning miski ega keski ei suutnud teda ümber veenda. Nende kurameerimine oli toimunud peamiselt varemeis kirikus, mis seisis Glengarifi küngaste jalamil, ning seal pandi nad ka paari. Kirik oli kaotanud suurema osa oma katusest ning haigutavatest aukudest väändusid sisse luuderohu ahned sõrmed, kavatsedes nõuda endale ka seda, mida polnud veel hävitanud.
Nende pulmapäeval sadas nii kõvasti, et noorukesel pruudil olid kirikus jalas kummikud ja ta hoidis oma valget šifoonkleiti ülalpool põlvi ning paks õde Dorothy käis tal järel, valge vihmavari pihku pigistatud. Emeril ja Dorothyl oli kaheksa õde-venda; neid oleks olnud kümme, kui kaksikud poleks enne esimest sünnipäeva surnud. Isa O’Reilly varjas end vihma eest suure musta vihmavarjuga ning rääkis sugulastele ja sõpradele, et sadu on õnne märk ja Jumal õnnistab noorte liitu taevase püha veega.
Tal oli õigus. Dermot ja Emer armastasid teineteist päevani, mil naine mehelt ühel sombusel veebruarihommikul 1958. aastal ära võeti. Dermot ei tahtnud mõelda sellest, kuidas Emer kaame ja külmana köögipõrandal lebas, seepärast meenutas ta naist sellisena, nagu too oli olnud nende pulmapäeval kolmkümmend kaks aastat tagasi, kuslapuuõied pikkades punastes juustes, ta meenutas naise heldet vallatut suud ja väikesi naervaid silmi, mis särasid ainult talle. Pärast seda, kui kaasa oli läinud, tuletas kõik Glengarifis teda meelde. Seepärast pakkis mees kokku oma vähese vara – fotoalbumi, naise õmbluskorvi, isa Piibli ning kimbu vanu kirju – ning kulutas kõik pennid, mis tal olid, üheotsa piletiks Argentinasse. Alguses tütar uskus teda, kui ta ütles, et jääb ainult mõneks nädalaks, kuid kui nädalatest said kuud, mõistis ta, et isa on tulnud alatiseks.
Anna Melody sai endale nime oma ema Emer Melody järgi. Dermotile meeldis tolle „meloodiline” nimi nii väga, et ta tahtis kutsuda titte lihtsalt Melody O’Dwyeriks, kuid Emer arvas, et paljalt Melody kõlab nagu kassi nimi, ning nii ristiti laps vanaema järgi Annaks.
Pärast Anna Melody sündi uskus Emer, et Jumal on otsustanud, et neile pole rohkem lapsi vaja. Ta ütles, et Anna Melody on nii ilus, et Jumal ei taha neile kinkida veel üht last, kes jääks õe varju. Emeri jumal oli hea ja teadis, mis on naisele ja tema perele kõige parem, kuigi Emer igatses rohkem lapsi saada. Ta nägi, kuidas vendade ja õdede peredes kasvab nii palju lapsi, et neist piisaks tervele linnale, kuid ema oli talle kogu aeg rääkinud, et ta tänaks Jumalat selle eest, mida Too talle suvatseb anda. Ta oli piisavalt õnnelik, et tal on ükski laps, keda armastada. Niisiis valas
