hoidis sigaretti pöidla ja nimetissõrme vahel, tõmbas sügava mahvi ja jälgis, kuidas Sofia puukoort lõikab. Ta oli koos onutütrega üles kasvanud ja pidas teda kogu aeg samasuguseks õeks nagu Mariat. Fernando nii ei arvanud; tema leidis alati, et Sofia püüab teistest parem olla. Tüdruku nägu väljendas pingsat keskendumist. Tal on ilus nahk, leidis Santi. See oli sile ja pruun nagu Encarnacioni šokolaadikreem. Profiil väljendas teatud jultumust; võib-olla tuli see ülespoole pööratud ninaotsast või siis tugevast lõuast. Santile meeldis Sofia iseloom; tüdruk oli väljakutsuv ja raskesti mõistetav. Tema mandlikujuliste pruunide silmade pilk võis ühe hetkega muutuda leebest võimukaks, ning kui ta oli vihane, võtsid tema silmad punakaspruuni tooni, mida Santi ei olnud kellegi teise juures näinud. Keegi ei saanud öelda, et Sofia on nõrk vastane. Santile see meeldis; tüdrukul oli imepärane võime inimesi enda poole tõmmata, isegi kui need mõnikord liiga lähedale tulles oma näpud kõrvetasid. Poiss jälgis rõõmuga, kuidas nad tema erakordse staatuse mõjul läbi põlesid. Ta oli alati kähku kohal, kui tüdruku sõprus mõnega luhta läks.
Mõne aja pärast sirutas Sofia selga ja naeratas uhkelt oma kunstitöö peale.
„Noh, mis see on?” küsis Maria ning toetas vastu puud, et paremini näha.
„Kas sa siis ei näe?” küsis Sofia nördinult.
„Kahju küll, aga ei,” kostis onutütar.
„See on armunu süda.” Ta püüdis Maria pilku, kuid too kortsutas küsivalt kulmu.
„Ohoo?”
„Kas see pole veidi kulunud asi? Kes too õnnelik poiss siis on?” küsis Santi, kes oli heitnud kõhuli oksale ja kõigutas loiult käsi-jalgu.
„Ole tasa, ma soovin,” vastas tüdruk häbelikult pilku langetades.
Sofia punastas harva, kuid viimasel paaril kuul oli ta hakanud oma onupojasse teistmoodi suhtuma. Kui ta poisile pingsalt silma vaatas, ilmus puna tema palgele ja süda hüppas ilma mingi näilise põhjuseta nagu rohutirts. Ta imetles Santit, vaatas tema poole alt üles ja jumaldas teda. Imelikul kombel oli ta punastama hakanud. See ei sõltunud üldse temast, see lihtsalt juhtus. Kui ta kurtis Soledadile, et läheb poistega rääkides näost punaseks, hakkas teenijanna naerma ja ütles, et see kuulub täiskasvanuks saamise juurde. Sofia lootis, et see läheb tal sama kähku mööda. Ta mõtles nende uudsete tunnete üle uudishimu ja elevusega, kuid Santi oli temast miilide kaugusel ja pahvis suitsu nagu punanahk. Maria võttis noa ja nikerdas väikese päikese.
„Õnnistatagu mind pika õnneliku eluga,” lausus ta.
„See on veidi veider asi soovida,” pilkas Sofia nina kirtsutades.
„Kunagi ei tohi midagi endastmõistetavaks pidada, Sofia,” ütles Maria tõsiselt.
„Oh jumal, sa oled kuulanud minu ema jampsimist. Kas kavatsed nüüd oma krutsifiksi suudelda?” Maria hakkas naerma, kui Sofia manas näole vaga ilme ja lõi aukartuseta risti ette.
„Kas sina ei soovi midagi, Santi? Lase käia, see on kombeks!” käis ta peale.
„Ei, see on tüdrukute värk,” vastas poiss.
„Tee, nagu tahad,” sõnas Sofia vastu puutüve toetudes. „Mmm. Kas tunned eukalüpti lõhna?” Siidpehme tuuleke paitas tema tuliseid põski ja tõi endaga eukalüptide selgelt äratuntavat arstirohulõhna. „Kas tead, et seda armastan ma kõigist campo lõhnadest kõige rohkem. Kui viibiksin merel ja tunneksin seda lõhna, hakkaksin koduigatsusest nutma.” Ja ta ohkas tundeliselt.
Santi tõmbas sügava mahvi ja puhus suitsu rõngastena välja.
„Tõepoolest, see meenutab mulle alati suve.”
„Mina ei tunne mingit eukalüpti lõhna. Minu poole tuleb ainult Santi Marlboro hais,” kurtis Maria ja vehkis käega.
„Bueno, ära istu siis allatuult,” nähvas vend vastu.
„Ei, Santi, sina ära istu minust pealetuult!”
„Mujeres!” sõnas poiss ohates ning tema liivakarva juuksed ümbritsesid pead nagu müstiline aura, millest jampsis külas La Vieja Bruja. Ilmselt oli igaühel selline, välja arvatud väga õelad. Nad lamasid kolmekesi puuokstel nagu kassid ja otsisid vaikides videvikus esimesi tähti.
Ponid korskasid ja trampisid tüdinult ombupuu all, kandes oma raskuse kordamööda jalalt jalale. Peaga vehkides võitlesid nad kannatlikult kärbse- ja sääseparvedega, mis nende ümber kogunesid. Viimaks pani Maria ette tagasi minna.
„Peagi on täiesti pime,” ütles ta poni selga istudes ärevalt.
„Ema lööb mu maha,” lausus Sofia ohates ja Anna raevu juba silme ette manades.
„Mina jään vist jälle süüdi,” oigas Santi.
„Noh, Santiago, sina oled ju täiskasvanu – pead meie järele vaatama.”
„Sinu ema sõjakust arvesse võttes ma seda vastutust vist enda kaela ei taha, Chofi.” Anna pahameel oli hästi tuntud.
Sofia hüppas poni selga ja juhtis looma vilunud käel läbi pimeduse.
Rantšosse tagasi jõudnud, andsid nad ponid üle kõige vanemale gaucho’le Josele, kes nõjatus vastu tara ja imes läbi hõbedase bombilla maté’d, oodates kannatlikult nagu inimene, kellele aeg suurt midagi ei tähenda. Ta vangutas laitvalt oma halli pead.
„Senjoriita Sofia, teie ema helistas siia terve õhtu läbi,” tõreles ta. „Praegu on ohtlikud ajad, niña, peate olema ettevaatlik.”
„Oh, kulla Jose, ära sina nii palju muretse, küll mina omadega toime tulen!” Ja ta jooksis naerdes järele Mariale ja Santile, kes läksid juba tulede poole.
Nagu arvata, oli Anna endast väljas. Kohe, kui ta tütart nägi, kargas ta nagu vedrust visatult püsti ja hakkas kätega vehkima, nagu ei suudaks ta neid valitseda.
„Kus sa ometi olid?” nõudis ta ja tema punetav nägu nägi juuste raamistuses kole välja.
„Ma käisin ratsutamas ja unustasin, mis kell on; palun vabandust.”
Vanemad vennad Agustin ja Rafael lesisid sohval ja muigasid irooniliselt.
„Mida te irvitate? Ära kuula salaja pealt, Agustin! Sul ei ole sellega midagi pistmist.”
„Sa oled valelik lipitseja, Sofia,” kostis vend sohvalt.
„See ei ole nali, Rafael ja Agustin,” nähvas ema ärritunult.
„Mine oma tuppa, senjoriita Sofia,” lisas Agustin poolsosinal, matkides ema. Anna polnud sellises tujus, et tema naljadest aru saada, ja vaatas toetust otsides abikaasa poole, kuid Paco hakkas poegadega uuesti Copa Santa Catalina’st rääkima. Vanaisa O’Dwyer, kellest poleks niikuinii abi olnud, norskas valjult nurgas tugitoolis. Seetõttu jäi Annal nagu harilikult ikka üle mängida ainuvalitsejat. Ta pöördus tütre poole ja saatis selle hästi kätteõpitud märtriohkega ilma õhtusöögita oma tuppa.
Sofia lahkus ärritumata elutoast ja lonkis kööki. Nagu ta lootiski, olid Soledadil empanada’d ja kausike auravat zapallo-suppi valmis pandud
„Miks sa mind ei toeta, Paco?” küsis Anna
