Oota mind ombupuu all. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore страница 6

Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore

Скачать книгу

selles peres.” Ning Santi toetas selja vastu oksa ja kihistas naeru. „La Copa Santa Catalina. Sa oled ju alles laps.”

      „Alles laps, sa üleolev tobu!” nähvas tüdruk pahurust teeseldes vastu. „Ma saan aprillis kuusteist. See on juba kolme kuu pärast ja siis olen ma naine.”

      „Chofi, sinust ei saa kunagi naist, sest sa pole kunagi tüdruk olnud,” ütles Santi onutütre poisilikule loomusele vihjates. „Tüdrukud on sellised nagu Maria. Ei, Chofi, sina pole üldse tüdruk.”

      Sofia vaatas, kuidas ta puuoksale istus. Tema teksad olid laiad ja kulunud ning puusadelt alla vajunud. T-särk oli rinnuni üles libisenud, paljastades lameda pruuni kõhukese ja niudeluud, mis tungisid esile, nagu oleks ta nälginud. Kuid Santi sõi kõigist rohkem. Ta hävitas toitu sellise ägedusega nagu inimene, kes ei ole kaua aega süüa saanud. Tüdruk tahtis libistada sõrmedega üle tema naha ja teda kõditada. Ükskõik mis ettekäändel teda puudutada. Nad rähklesid päev otsa lähestikku ja kehaline kontakt erutas teda. Kuid ta polnud puudutanud teda juba tund või kaks, nii et iha seda teha oli vastupandamatu.

      „Kus sinu märgid siis on?” küsis ta endale uuesti tähelepanu nõudes.

      „Oh, ma ei tea ja ei tahagi teada – see on niikuinii jama.”

      „Ei ole,” kinnitasid tüdrukud ühes suust.

      „Kas sa ei mäleta, et papa sundis meid igal suvel oma soove puusse lõikama?” meenutas Sofia heldinult.

      „Ka nemad tegid lastena nii. Ma olen kindel, et leiame nende märgid üles, kui otsime,” lisas Maria õhinal.

      „Need on ammu läinud, Maria. Ma arvan, et nad kaovad aasta või paariga,” ütles Santi kõiketeadvalt. „Igatahes läheb selleks vaja suurt võlujõudu, et Paco laseks Sofial mängida Copa Santa Catalina’l.” Ning ta hakkas uuesti naerma, hoides kahe käega kõhtu, et näidata, kui naeruväärsed tüdruku ambitsioonid talle tunduvad. Sofia hüppas oma oksa pealt nõtkelt tema omale ning libistas käega üle poisi kõhu, kuni too naudingust ja valust karjuma pani.

      „Ära tee seda siin üleval, Chofi. Me kukume mõlemad alla ja saame surma!” ütles ta naeruhoogude vahel, kui tüdruku sõrmed hüppasid üle joone, mis eraldas päevitust salapärasest valgest nahast, mis oli päikese eest peidus tema aluspükste all. Ta haaras Sofia randmest ja pigistas nii kõvasti, et tüdruk võpatas. Santi oli seitseteist, kaks aastat vanem kui tema nõbu ja õde. Sofiat erutas, kui poiss kasutas temast jagusaamiseks jõudu, kuid teesklemine, et see ei meeldi talle, kuulus mängu juurde.

      „Ma ei leia, et mul ei oleks väljavaateid,” vaidles ta rannet vastu rinda silitades.

      „Sul ei ole mitte mingeid väljavaateid, Chofi,” vastas poiss tema üle muiates.

      „Miks?”

      „Sellepärast, et tüdrukud ei mängi matšidel.”

      „Noh, kunagi on ikka esimene kord,” ütles Sofia trotsivalt. „Ma arvan, et papa laseb mul lõpuks ikka mängida.”

      „Mitte Copa Santa Catalina’l. Sellel matšil mängimist peetakse uhkuseasjaks, Chofi – Agustin on seal pealegi neljas mängija.”

      „Sa tead, et ma võin mängida sama hästi kui Agustin.”

      „Ei tea – aga kui sa peaksid siiski mängima pääsema, pole sellel nõidusega midagi pistmist. Sulle on rohkem omased ebaausad võtted ja inimestega manipuleerimine. Sa oled vaese Paco endale ümber sõrme mässinud ja ta ise ei teagi seda.”

      „Sofia on kõik endale ümber väikese sõrme mässinud, Santi,” lausus Maria naerdes ilma vähimagi kadedusevarjundita.

      „Välja arvatud ema.”

      „Sa ei ole järjekindel, Chofi.”

      „Anna puhul pole Sofia kunagi järjekindel olnud.”

      Santa Catalina karikavõistlus oli iga-aastane polomatš, mida peeti naabruses asuva estancia La Pazi vastu. Kaks estancia’t olid rivaalitsenud juba palju aastaid, isegi sugupõlvi, ning eelmisel aastal oli Santa Catalina kaotanud ainult ühe väravaga. Onupojad, keda oli Santa Catalinas palju, mängisid suvekuudel polot peaaegu igal õhtupoolikul, samuti nagu Anna onupojad olid mänginud Glengarifis maahokit. Sofia isa Paco ja tema vanem vend Miguel suhtusid asjasse suure huviga ja sundisid poisse takka, et nende mänguoskust arendada. Santi mängis juba kuueväravases händikäpis, mis oli suurepärane, sest kõige parematel oli kümnes järk, ja selleks et üldse järku saada, pidi olema väga kogenud mängija. Miguel oli oma poja üle väga uhke ja ei vaevunud oma soosivat suhtumist varjama.

      Santi vanemal vennal Fernandol oli ainult neljas järk. Teda ärritas, et noorem veli teda igas asjas üle trumpab. Veelgi alandavam oli asjaolu, et Santi oli parem sportlane sellest hoolimata, et ta oli lombakas. Fernandole ei jäänud märkamata, et Santi polnud mitte ainult vanemate, vaid kogu ümbruskonna silmatera. Seepärast tahtis ta, et vend kaotaks, tahtis nii väga, et surus seda soovides öösel hambad tugevasti kokku, kuid Santi oli võitmatu. Nüüd oli neetud hambaarst andnud talle ööseks suhupanemiseks vastiku lõuavormi, et tema hambaid säästa – sellega oli Santi pannud talle järjekordse põntsu.

      Sofial aga oli kaks vanemat venda, Rafael ja Agustin, kes kuulusid neljamehelisse meeskonda. Rafael mängis samuti neljaväravalises händikäpis ja Agustin kaheses. Sofia ei tulnud arvesse ja see vihastas teda.

      Ta soovis, et oleks sündinud poisina. Ta vihkas tüdrukute mänge ja kasvas üles, jäljendades poisse ja lootes, et teda kampa võetakse. Santi lubas tal alati kaasa lüüa. Noormees leidis sageli aega, et Sofiale polot õpetada, ja käis peale, et too harjutaks koos poistega, kuigi tema vennad ja nõod, kes ei tahtnud tüdrukuga mängida, eriti sellepärast, et see mängis paremini kui mõni neist, olid sellele ägedalt vastu. Santi väitis, et laseb Sofial ainult sellepärast kaasa lüüa, et too rahul oleks. „Sa käid nii hirmsasti peale, et parem on järele anda,” ütles ta. Santi oli tüdruku lemmik. Ta seisis alati tema eest. Tegelikult oli ta talle rohkem vennaks kui Rafael ja õnnetu Agustin.

      Nüüd viskas ta Sofiale taskunoa. „Lase siis käia, lõika oma soovid puusse,” ütles ta laisalt ja võttis rinnataskust suitsupaki. „Kas tahad ka, Chofi?”

      „Miks ei taha.”

      Poiss tõmbas pakist sigareti, süütas selle, ja tõmmanud pika mahvi, ulatas onutütrele. Sofia ronis osavalt nagu Venetsueela ahv kõrgemale oksale ning võttis ristijalu istet, nii et põlvekedrad läbi narmendavate teksade paistsid.

      „Mida ma siis seekord soovin?” küsis ta ohates ja tegi noa lahti.

      „Vaata, et see oleks täidetav,” andis Santi nõu ja heitis pilgu õele, kes istus vaikselt ja jälgis onutütart varjamatu imetlusega. Sofia imes sigaretti ja puhus siis suitsu vastikustundega välja.

      „Kuule, anna mu suits tagasi, kui sa ei kavatse seda korralikult tõmmata. Ära asjata raiska,” ütles Santi ärritunult. „Sa ei kujuta ette, kui raske mul neid hankida on.”

      „Ära valeta, Encarnacion toob neid sulle,” vastas Sofia ükskõikselt ja hakkas puukoort lõikama. Pehme puit eraldus kergesti juba pärast esimesi sisselõikeid ning väikesed laastud pudenesid nagu šokolaad.

      „Kes sulle seda ütles?” küsis poiss süüdistavalt.

      „Maria.”

      „Ma

Скачать книгу