abiellus, ning imestas, miks Anna kardab oma tegelikku palet näidata. Naine oli kuidagi kõrvale tõmbunud ja mees mõtles, kas saab ta veel kunagi tagasi.
Õhtusöök oli ebameeldiv. Annal oli näol hädine trotsiv ilme. Rafael ja Agustin rääkisid isaga ikka veel järgmise päeva polomatšist, nagu polekski ema seal. Nad unustasid Sofia puudumise. Tolle tühi koht õhtulauas oli saanud tavapäraseks nähtuseks.
„Roberto ja Francisco Lobito on need, kellel me peame silma peal hoidma,” lausus Rafael täis suuga. Anna vaatas teda tüdinud ilmel, kuid poiss oli kahekümne kolme aastasena juba liiga vana, et ema talle igal sammul ütlema peaks, mida teha.
„Nemad peavad Santil kõvasti silma peal,” ütles Paco tõsisel pilgul altkulmu põrnitsedes. „Tema on meie meeskonna kõige parem mängija – see paneb teile suure vastutuse, poisid. Kas saate aru? Sina, Agustin, pead end kokku võtma. Tõsiselt kokku võtma.”
„Ära muretse, papa,” vastas Agustin ja tema väikeste pruunide silmade avameelne pilk pöördus isalt vennale. „Ma ei jäta teid hätta.”
„Ei maksa jah, või muidu mängib edaspidi sinu asemel su õde,” ütles Paco ja jälgis, kuidas Agustin oma vasikapraadi põrnitseb. Anna ohkas valjult ja vangutas pead, kuid Paco ei teinud temast välja. Naine ajas huuled prunti ja jätkas vaikides söömist. Ta oli sellega leppinud, et Sofia oma nõbudega polot mängib, kuid see sündis perekonna ringis. Ainult üle minu laiba läheb ta mängima La Pazist pärit Lobito perekonna ees, mõtles Anna endamisi vihaselt.
Sofia lamas samal ajal mõnuledes küütlevate valgete seebimullidega täidetud soojas vannis. Ta sirutas selga ja koondas oma mõtted Santile. Ta teadis, et ei tohiks onupojast niiviisi mõelda. Padre Julio määraks talle kakskümmend Ave Mariat, kui teaks, millised himurad mõtted pakitsevad tema niudeis. Ema lööks risti ette ja ütleks, et seesugune sõge kiindumus ei ole loomulik. Sofiale oli see aga kõige loomulikum asi maailmas.
Ta kujutas ette, kuidas Santi teda suudleb, ja mõtles, kuidas see võiks tunduda. Ta polnud veel kunagi kellegagi suudelnud. Jah, ta oli kooli mänguväljakul suudelnud Nacho Estradat, sest oli kihlveo kaotanud, kuid see polnud õige suudlus. Kaks inimest, kes teineteist armastavad, ei suudle niimoodi. Ta sulges silmad ning kujutas ette Santi kuuma meekarva nägu, vaid tolli kaugusel tema enda näost, ja täidlasi naeratavaid huuli, mis avanevad pisut, enne kui tema huultele laskuvad. Ta kujutas ette poisi turmaliinrohelisi silmi, mis armastusega tema silmadesse vaatavad. Kuid ta ei läinud kujutluses kaugemale, sest ei teadnud kindlalt, mis edasi juhtub; ta keris lindi tagasi ja alustas otsast, kuni vannivesi oli külmaks läinud ja sõrmeotsad meenutasid vana kipras iguaani.
Kolmas peatükk
Sofia ärkas selle peale, et mahe koidukuma paistis läbi kardinatevahelise pilu. Ta lamas mõne aja ja kuulatas hommiku esimesi hääli. Laulvad gorrion’id ja tordo’d, kes hüplesid kõrgete plaatanite ja paplite otsas oksalt oksale, andsid päevale rõõmsa alguse. Tüdruk teadis ilma kella vaatamata, et see on juba kuus; ta tõusis suvel alati kuue ajal. Talle meeldis kõige rohkem just varahommik, kui ülejäänud majarahvas alles magas. Ta tõmbas teksad jalga ja T-särgi selga, sidus pika tumeda palmiku punase paelaga kinni ja torkas alpargata’d jala otsa.
Väljas kumas päike läbi hommikuse udu. Sofia keksles rõõmsal meelel puude vahelt puesto ja poloväljaku poole. Jalad puudutasid vaevu maapinda. Jose oli juba üleval ja ootas teda, jalas traditsioonilised kottis bombacha’d ja uhked pruunid nahksaapad ning vööl raske hõbemüntidega ehitud rastra. Sofia harjutas koos Jose poja Pabloga paar tundi enne hommikueinet vana gaucho kogenud käe all pallilöömist. Ta tundis end kõige õnnelikumana poni seljas; seal koges ta sellist vabadust kui ei kusagil mujal, kihutades edasi-tagasi mööda põldu, samal ajal kui teised pereliikmed olid kusagil kaugel ja ei teadnud temast midagi.
Kella kaheksa ajal andis ta mära Josele üle ja läks puude vahelt tagasi kodu poole. Möödaminnes heitis ta pilgu Santi majale, mis oli pooleldi peidus tammepuu taga. Puhtas valges ja helesinises vormirõivas teenijannad Rosa ja Encarnacion katsid terrassil vaikides lauda hommikueineks, kuid Santit ei olnud kusagil näha. Tollele meeldis magada ning ta tõusis harva enne ühtteist. Chiquita maja ei sarnanenud Anna omaga; see oli luitunud roosa, selle hallid katusekivid olid päikeses pleekinud ja korruseid oli ainult üks. Sofiale meeldis oma maja rohkem, sest sellel olid heledad seinad ning tumerohelised aknaluugid, mida varjasid metsviinapuud ja suured terrakotapotid, kus kasvasid pelargoonid ja tinajuured.
Kodus olid Paco ja Anna juba üles tõusnud ning rüüpasid terrassil laia päevavarju all kohvi. Vanaisa O Dwyer harjutas kõhna koera abiks võttes kaarditrikke; loom oli lootuses laualt palukesi saada ebatavaliselt järeleandlik. Paco istus, roosa polosärk seljas ja teksad jalas, tugitoolis ning uuris läbi kongninale asetatud prillide dokumente. Kui Sofia lähenes, pani ta paberi käest ja valas endale kohvi juurde.
„Papa…” alustas tüdruk.
„Ei.”
„Mis? Ma pole ju veel palunudki,” lausus tütar ja kummardus, et isa suudelda.
„Ma tean, mida sa kavatsed mult paluda, Sofia, ja vastus on ei.”
Tüdruk võttis istet ja haaras laualt õuna, märkas siis, et isa suu kõverdub põgusaks muigeks, silmitses teda oma kastanpruunide silmadega ja vastas naeratusega, mis tal oli varuks ainult isale ja vanaisale; mis oli lapselik ja vallatu, kuid äärmiselt võluv.
„Papa, see ei ole õiglane, et mulle ei anta kunagi võimalust mängida! Sa ju õpetasid mind mängima, Papito.”
„Mis liig see liig, Sofia!” sõitles ema ägestunult. Ta ei suutnud mõista, miks abikaasa iga kord sellesse lõksu langeb. „Papa ütles ei, nüüd jäta ta rahule ja söö korralikult – noaga!”
Ärritatud Sofia torkis tusaselt oma õuna. Anna ei teinud temast välja ja lappas ajakirja. Ta tajus, et tütar teda silmanurgast jälgib, ja tema nägu võttis otsusekindla ilme.
„Miks sa ei lase mul polot mängida, mamma?” küsis ta inglise keeles.
„See ei ole lihtsalt daamile kohane, Sofia. Sa oled juba noor naine, mitte mõni poisilik plika,” vastas ema vankumatult.
„See on sellepärast, et sa ei armasta hobuseid…” pomises Sofia pahuralt.
„Sellega pole siin midagi pistmist.”
„Jah, on küll. Sa tahad, et ma oleksin selline nagu sina, aga ma ei ole selline – ma olen nagu papa. No es cierto, Papá?”
„Millest sa räägid?” küsis Paco, kes polnud nende vestlust kuulanud. Ta teeskles alati, et ei tunne huvi, kui räägiti inglise keeles. Tol hetkel taarusid valguse kätte Rafael ja Agustin nagu kaks kodukäijat ning kissitasid ebamugavas päikesepaistes silmi. Nad olid viibinud kuni koiduni linna väikeses ööklubis. Anna pani ajakirja käest ja jälgis nende lähenemist hellal pilgul.
„Liiga hele ilm,” ägas Agustin. „Ma suren peavalu kätte.”
„Mis kell te eile õhtul tagasi tulite?” küsis ema kaasatundvalt.
„Viie paiku hommikul, mamma. Ma oleksin võinud kogu hommikupooliku magada,” vastas Rafael ema ebakindlalt suudeldes. „Mis lahti on, Sofia?”
„Ei midagi,” nähvas õde silmi kissitades. „Ma lähen ujuma.” Ning ta tormas minema. Kui ta läinud oli, võttis Anna ajakirja uuesti kätte ja naeratas poegadele roidunult; need olid sellega juba harjunud.
„Täna
