oli liigutatud, et seekord polnud tema kapriissel tütrel õnnestunud isa nõusse saada, ning ta naeratas mehele tänulikult ja asetas käe korraks tema randmele.
„Praegusel hetkel mõtlen ma ainult sellest, kas süüa media luna’sid võiga, röstsaia membrillo’ga või juua ainult kohvi. Sel hommikul ei taha ma langetada ühtki muud otsust,” lausus Paco, võttis oma paberi ja varjas end uuesti selle taha.
„Mis see kõik tähendab, Anna Melody?” küsis vanaisa O’Dwyer, kes ei mõistnud sõnagi hispaania keelt. Ta kuulus sellesse sugupõlve, kes tahtis enesestmõistetavalt, et kõik räägiksid inglise keeles. Elanud Argentinas kuusteist aastat, polnud ta isegi üritanud keelt ära õppida. Santa Catalina teenijaskond oli olulistest asjadest arusaamiseks sunnitud tõlgendama tema žeste ja üksikuid hispaaniakeelseid sõnu, mida ta püüdis öelda väga aeglaselt ja väga valjult. Kui nad käsi laiutasid ja meeleheites õlgu kehitasid, pomises vanamees ärritunult: „Võiks arvata, et nüüd peaksid nad juba midagi taipama!” ning läks lohiseval sammul otsima kedagi, kes teda tõlgiks.
„Tüdruk tahab mängida polomatšil,” vastas Anna vanaisa uudishimu rahuldades.
„Kuradi hea mõte. Las näitab neile poistele üht-teist.”
Vesi oli külm, kui Sofia sisse hüppas. Ta sumas basseinis ägedalt edasitagasi, kuni tajus, et teda jälgitakse. Pinnale tõusnud, märkas ta Mariat.
„Hola!” hüüdis ta puristades ja õhku ahmides.
„Mis sinuga on?”
„Ära päri, ma olen ärritusest täiesti loco!”
„Matši pärast või? Kas isa ei lase sul mängida?” küsis Maria oma valgetest puuvillastest pükstest välja astudes ja päevituslavatsile heites.
„Kuidas sa ära arvasid?”
„Aimasin – sind on kerge mõista, Sofia.”
„Mõnikord ma kägistaksin oma ema hea meelega ära, Maria.”
„Eks me teeks seda kõik,” vastas Maria ja võttis tillukesest lillelisest kotist tualettvee.
„Oh ei, sul pole sellest aimugi, sinu ema on nagu pühak – taevast laskunud jumalanna. Chiquita on kõige meeldivam inimene – tahaksin, et ta oleks minu ema.”
„Ma tean, mul on väga vedanud,” möönis Maria, kes oli alati valmis tunnistama, et tal on emaga head suhted.
„Ma ei soovi muud, kui et ema mind rahule jätaks. See tuleb sellest, et ma olen peres kõige noorem ja ainuke tüdruk,” kurtis Sofia redelist üles ronides ja võttis koha sisse onutütre kõrval teisel päevituslavatsil.
„Ma arvan, et meil tõmbab Panchito suurema osa mamma tähelepanust endale.”
„Oleks mul ka noorem vend nende kahe tobu asemel. Agustin on tõeline õudus, ta närib alati minu kallal. Vaatab minu poole nii üleoleval ilmel.”
„Rafa on sinuga lahke.”
„Rafa on okei. Ei, Agustin peab kaduma. Ma soovin, et ta läheks välismaale õppima. Näeksin hea meelega, et ta vehkat teeks, tõepoolest.”
„Sa ei tea kunagi, millal su soov täide läheb.”
„Kui sa mõtled puud, siis on mul sellelt tähtsamatki soovida,” ütles Sofia kaaslasele ja naeratas endamisi. Ta ei tahtnud Agustini peale ühtki soovi raisata.
„Mis sa selle matšiga siis ette võtad?” küsis Maria ja määris oma iharust äratavatele reitele õli. „Quemada, no?”
„Jah, sa oled tume nagu mõni indiaanlane! Hei, anna mulle ka natuke. Tänu jumalale, et ma pole pärinud emalt punaseid juukseid ja kahvatut nahka – vaene Rafa, tema läheb ainult roosaks nagu ahvi taguots.”
„Noh, mida sa siis teha kavatsed?”
Sofia ohkas sügavalt. „Annan alla,” sõnas ta dramaatiliselt ja tõstis käed üles.
„See ei ole sinu moodi, Sofia.” Maria oli veidi pettunud.
„Noh, ma pole lihtsalt veel plaani pidanud – tegelikult ma ei teagi, kas hakkan sellega üldse endale tüli tegema. Kuigi see tasuks end ära, lihtsalt selleks, et näha mamma ja Agustini nägu.”
Just siis tõstsid kaks väga tugevat kätt ta päevitusasemelt üles, ja enne kui ta jõudis taibata, mis sünnib, leidis ta end koos päikeseprillidega kõigepealt õhust ja siis veest ning püüdis vabaks rabeleda.
„Santi!” hüüatas ta pinnale tõustes õnnelikult. „Bolsudo!”
Sööstnud poisi poole, surus ta tolle naerva pea vee alla. Tema rõõmuks haaras Santi tal puusade ümbert nagu karukäppadega kinni ning tõmbas endaga koos põhja, kus nad maadlesid, kuni olid sunnitud üles pinnale hingama sööstma. Sofia oleks tahtnud edasi võidelda, kuid oli sunnitud vastumeelselt poisile basseini serva järgnema.
„Suur tänu. Ma hakkasin just ära kõrbema,” ütles ta viimaks, kui oli kõnevõime tagasi saanud.
„Sa näisid minu meelest jah liiga kuum olevat, nagu Jose vorstikesed. Ma tegin sulle teene,” vastas poiss.
„Mõni teene või asi.”
„Noh, Chofi, sa siis ei mängi täna õhtupoolikul?” torkis Santi tüdrukut. „Vennad on nüüd sinu pärast nagu kaks üleskeeratud mänguhiirt.”
„Väga hea, oligi vaja nende puuri veidi lõgistada.”
„Ega sa ometi ei arvanud, et Paco laseb sul mängida?”
„Kui teada tahad, siis arvasin, et suudan papale augu pähe rääkida.”
Santi muheles lõbusalt ning tema silmade ja suu ümber tekkisid kortsud, mis oli ainult temale omane. Ta näeb nii kena välja, kui naeratab, mõtles Sofia endamisi.
„Kui keegi suudab vanale Pacole auku pähe rääkida, oled see sina – mis siis viltu läks?”
„Las ma ütlen sulle tähtede kaupa: M-A-M-M-A.”
„Oh, või nii. Pole siis mingit lootust?”
„Ei mingit.”
Santi ronis basseinist välja ja istus kuumadele sillutuskividele; tema rind ja käsivarred olid juba kaetud pehmete liivavärvi karvadega, mis Sofia meelest olid imelikult huviäratavad.
„Chofi, sa pead isale tõestama, et suudad mängida sama hästi nagu Agustin,” arvas poiss tilkuvaid blonde juukseid silmilt kõrvale lükates.
„Sa tead, et ma mängin sama hästi nagu Agustin. Jose teab seda ka – küsi temalt.”
„See ei loe midagi, mida mina arvan või mida Jose arvab – ainus inimene, kellele sa pead muljet avaldama, on sinu isa… või minu oma.”
Sofia kõõritas hetkeks mõtlikult.
„Mida sa nüüd plaanitsed?” tundis Santi huvi.
„Ei midagi,” vastas tüdruk ujedalt.
„Ma
