õigus. Eks ma olen liiga vana, et nüüd veel teistmoodi elama hakata,” vastas McTavish. „Aga sa ei andnud alla ja rohkemat ei saa üheltki mehelt tahta. Ilmselt sa lahkud nüüd meie juurest?”
„Kahjuks küll,” vastas Geoffrey. „Aga sulle aitäh, McTavish. Ma loodan, et isa oma viha sinu peale välja ei vala selle eest, et sa minuga rääkima tulid.”
Ja maailma vanim tallipoiss lausus: „Seda ta ei tee, mitte iialgi, vähemalt mitte niikaua, kui minust veel kasu on. Pealegi ma tunnen teda juba nii palju aastaid – ta on nigu need vulkanid, täpselt nii. Tükk aega käivad koledad plahvatused, hõõguvad rahnud lendavad kuhu juhtub ja ükskõik kes võib pihta saada, aga lõpuks see ikkagi vaibub. Targemad hoiavad niikaua lihtsalt silma alt ära. Teie olete olnud minuga väga viisakas ja austav, noorsand Geoffrey. Küllap te olete emasse. Tema on imetore naisterahvas, ta on alati minu vastu hea olnud ja ta aitas nii väga, kui minu Molly suremas oli. Ma ei unusta seda. Ja ma ei unusta ka teid.”
„Aitäh,” ütles Geoffrey. „Mina ei unusta sind ka.”
McTavish läitis üüratusuure piibu ja varsti tõusis õhku suitsupilv. „Ilmselt te tahate selle oma kurjavaimust kitse ka kaasa võtta?”
„Jah,” vastas Geoffrey. „Aga ma arvan, et minul pole selles osas sõnaõigust – Mefistofeles otsustab ise, mida teeb. Ta otsustab alati ise.”
McTavish vaatas silmanurgast tema poole. „Kas teil toitu on, noorsand Geoffrey? Aga raha? Ma pakun, et te ei taha praegu majja minna. Teate mis, ma laenan teile natike raha, kuni te välja mõtlete, kus olla tahate.”
„Ei!” hüüatas Geoffrey. „Ma ei saa seda vastu võtta!”
„Mina olen teie sõber, noorsand Geoffrey. Nagu ma ütlesin, on teie ema minu vastu hea olnud ja mina olen talle palju võlgu. Tulge siis teda mõnikord vaatama. Ja kui teda vaatama tulete, otsige ikka vana McTavish kah üles.”
Geoffrey läks Mefistofelest ära tooma ja rakendas kitse väikese kaherattalise vankri ette, mille McTavish oli tema jaoks teinud. Geoffrey laadis mõned asjad vankrile, võttis ohjad kätte, laksutas keelt ja nad suundusid tallihoovist välja.
Kui kitse sõrad juba peenutsevalt sissesõiduteel klõpsusid, pomises McTavish endamisi: „Kuidas see poiss seda oskab? See põrguelukas peksab vaeseomaks kõik, kes siia tulevad. Aga Geoffreyt ta ei puutu.”
Kui Geoffrey oleks tagasi vaadanud, oleks ta näinud nuuksuva ema härdalt paluvat pilku, isa aga seisis sellisest vastuhakust jahmunult ikka veel nagu kivikuju. Tundus, et vennad tahaksid Geoffreyle järele minna, aga nad peatusid, kui nägid raevu isa silmis.
Ja nii asusid Geoffrey ja tema kits teele, uut elu otsima. Nojah, mõtles Geoffrey oma tulevikule vastu sõites, kui nad pöördusid esimese taha sissesõidutee paljudest käänakutest, mul pole ju kusagile minna.
Kuid tuul sosistas: „Lancre.”
Lancre’is ei olnud Vanaema Weatherwaxil olnud hea päev. Üks noor puuraidur oli kõrgemal Jääraharja mägedes endal jala peaaegu otsast löönud. Ja just täna oli kohalik Igor ära ega saanud teda kokku lappida. Kui Vanaema oma vana luualoguga puuraidurite laagrisse jõudis, nägi ta kohe, et noormees on veel hullemas seisus, kui ta oli arvanud. Ta oli pingutanud, et teha vaprat nägu semude ees, kes olid tema ümber kobaras ja üritasid tal tuju tõsta, kuid Vanaema nägi tema näol valu.
Kui ta vigastust uuris, hüüdis noormees ema.
„Sina, poiss,” nähvas Vanaema ja pööras läbitungiva pilgu puuraiduri semule, kes oli talle kõige lähemal. „Kas tead, kus selle poisi pere elab?” Ja kui poiss noogutas hirmunult – paistis, et teravatipuline nõiakübar ajas noormeestele korraga väga hirmu nahka –, jätkas Vanaema: „Mine siis. Jooksuga! Ütle tema emale, et ma toon ta poja koju ja ta peab kuuma vee ja puhta voodi valmis panema. Puhta, ära unusta!” Kui poiss minema lidus, põrnitses Vanaema teisi, kes nõutult sealsamas seisid. „Teie,” nähvas ta jälle, „ärge passige niisama! Tehke nendest toigastest kanderaam, et ma saaksin teie sõbra koju viia.”
Puuraiduri jalalaba rippus peaaegu ainult nahariba otsas ja saabas oli verd täis. Vanaema surus hambad kokku ning asus asja kallale, pannes mängu kõik oma oskused ja paljude aastate jooksul kogunenud teadmised, ta töötas vaikselt, ettevaatlikult, võttis valu ära ja tõmbas selle enda sisse, kuni saab selle välja lasta.
Puuraiduri nägu elavnes, tema silmad lõid särama ja ta hakkas nõiaga lobisema nagu vana sõbraga. Vanaema puhastas ja õmbles, seletas kogu aeg noormehele rõõmsalt ja rahulikult, mida ta teeb, ning andis talle lõpuks, nagu ta ise ütles, „natuke tinktuuri”. Kui teised puuraidurid tõid Vanaemale üsna kiiruga kokku klopsitud kanderaami ja leidsid, et nende sõber räägib Vanaemale unelevalt, kuidas tema juurde saab, tundus neile, et ta on peaaegu samasugune kui enne.
Puuraidurite eluasemed mägedes olid tihtipeale lihtsalt kuurid ja tuli välja, et see puuraidur – Jack Abbotti nimeline poiss – ja tema ema elasidki just ühes sellises. See oli väike vilets onn, mida hoidis koos pigem rääm kui miski muu, ja kui Vanaema Weatherwax jõudis onni ette, kanderaam rihmadega luua alla seotud, kortsutas ta kulmu ja mõistatas, kuidas nooruki haava saab sellistes tingimustes puhtana hoida. Ema jooksis välja poja juurde ja hakkas tema ümber sekeldama, see poiss aga, kes oli uudise toonud, aitas Vanaemal kanderaami sisse tassida ja tõsta Jacki õlekotile, millele tema ema oli kuhjanud tekke, et valmistada haigele sobilik voodi.
Vanaema Weatherwax ütles vigastatud poisile vaikselt: „Sina lama ja ära üles tõuse.” Ja ahastavale emale, kes murdis käsi ja pomises midagi maksmisest, ütles ta: „Maksta pole vaja, proua – nõiad raha ei võta –, aga ma tulen teda paari päeva pärast vaatama, ja kui ma ise ei saa tulla, kutsuge proua Ogg. Ma tean, millised poisid on, ja teie poeg tahab kindlasti võimalikult ruttu jalgele saada ja tegutsema hakata, aga pange mu sõnu tähele: praegu on tal vaja lamada.”
Poisi ema vaatas Vanaemale otsa ja ütles: „Suur tänu teile, proua… ee… noh, mul pole kunagi varem oln’d vaja nõida kutsuda ja mõned siinkandis räägivad, et nõiad teevad inetuid asju. Aga nüüd ma saan neile öelda, et mina pole küll midagi sellist näin’d.”
„Või et mõned räägivad?” kordas Vanaema, hoides end vaevaga tagasi. „Noh, mina tahaksin küll teha midagi inetut selle töödejuhatajaga, kes poistel silma peal ei hoidnud, ja vaadake, et ta ei käsiks teie poisil enne üles tõusta, kui mina seda luban. Kui ta käsib tal enneaegu üles tulla, öelge talle, et Vanaema Weatherwax võtab ta ette, sest ta pani need poisid tööle, kuigi nad ei tea veel, kuidas puu otsagi ronida. Mina olen juhtumisi hea nõid, aga kui ma peaks teada saama, et teie poiss on tööl, enne kui tema jalg on ära paranenud, tuleb arveteklaarimine.”
Juba Vanaema ära saates ütles poisi ema: „Ma palvetan teie eest Omi poole, proua Weatherwax.”
„Noh, siis andke mulle ka teada, mis ta ütleb,” heitis Vanaema. „Ja ma olen preili Weatherwax, tänan väga. Aga kui teil peaks olema vanu riideid, mis ma saaksin kaasa võtta, kui järgmine kord tulen… noh, sellest oleks tõesti abi. Ma tulen teid päevakese pärast vaatama, teid ja teie poissi. Ja pidage meeles, et haav peab olema puhas.”
Vanaema valge kass Kuule ootas teda, kui ta tagasi oma majakesse jõudis, ootasid ka mitu inimest, kes tahtsid ravijooke ja salve. Paar inimest tahtsid ka nõu, kuid üldiselt hoidusid inimesed Vanaema Weatherwaxilt midagi küsimast, sest tal oli kombeks jagada nõuandeid, ükskõik, kas neid taheti või mitte, näiteks selliseid tarkusi, et väikesele Johnile ei maksa anda isetehtud tinasõdureid enne, kui ta on nii vana, et teab, et neid ei maksa ninna toppida.
Vanaema
