mis samal ajal ajus toimub.
Kuid üht tuleb siiski silmas pidada: kui teil on veidigi ettekujutust, mil viisil aju jõuab keeldumise juurest nõustumiseni, annab see teile arvestatava eelise: ükskõik mida te oma kaasvestlejale selgeks teha püüate, tuleb selgitustöö suunata ajule. Just sellepärast teen ma ülevaate aju ehitusest ja toimimise põhimõtetest kõigile, kellel tuleb toime tulla keeruliste inimsuhetega, näiteks pantvangikriiside läbirääkijatele, ettevõtete juhatuse liikmetele, tegevjuhtidele, lapsevanematele.
Sellegipoolest võtsin Elleni nõu kuulda ja kärpisin esialgset mustandit armutult. Viskasin välja kõik aju toimimise skeemid ja kuivavõitu anatoomilised selgitused. Mis alles jäi? Kolm olulist tõde, mis annavad teile võime näha teise inimese peas toimuvat ajal, mil te püüate teda veenda. Kui suudate mõistma õppida kõiki kolme– mandeltuumade rünnakut, peegelneuroneid ja kolmeosalist aju –, ongi teie teadmistepagasis olemas kõik vajalik aju toimimise kohta, mis aitab kontakti saavutada ükskõik kellega.
Kolmeosaline aju
Mitu aju teil on? See on konksuga küsimus. Kui te koolis bioloogiat õppisite, siis arvatavasti teate, et ajusid on kolm, mitte üks.
Teie ajul on kolm miljonite aastate vältel kujunenud kihti: primitiivne reptiili kiht, arenenud imetaja kiht ja eelnevatest oluliselt arenenum inimese kiht. Kuigi kõik kihid on omavahel seotud, toimivad need sageli kolme eraldi ajuna ning annavad üksteisele vastukäivaid signaale. Teie kolm aju käituvad järgnevalt:
▪ Kõige madalam – reptiili aju – on see osa ajust, mis toimib „ründa või põgene” tasandil. Selle ajupiirkonna ülesanne on reguleerida tegevusse astumist ja olukordadele reageerimist ning mõtlema see ei vaevu. Kui reptiili aju tajub ohtu, võib see hirmust kangestuma panna nagu põdra, kes pimedal maanteel autolaternate valgusvihku satub.
▪ Keskmises ehk imetaja ajus tekivad emotsioonid. See on tundeelu keskus. Siin tärkavad armastus, rõõm, kurbus, viha, lein, armukadedus.
▪ Kõrgeim ehk inimese aju on nagu Spock „Star Trekis”. See osa ajust hindab olukorda loogiliselt ja kainelt ning koostab tegevusplaani. Inimese aju saab informatsiooni reptiili ja imetaja ajust, töötleb ja analüüsib seda ning langetab praktilisi, arukaid ja eetilisi otsuseid.
Inimkonna evolutsiooni käigus ei tõrjunud hiljem kujunenud aju piirkonnad vanemaid osi täielikult kõrvale. Pigem arenesid need nagu puu aastaringid, kus iga uus kiht ümbritseb vanemaid. Keskmine aju ümbritseb madalamat ning ülemine aju keskmist. Kõik need kolm kihti mõjutavad teie igapäevaseid otsuseid ja tegevusi.
Kõik kolm aju on mõningal määral suutelised koos tegutsema. Kuid sageli, eriti stressiolukordades, kalduvad need tegutsema erinevalt ja üksteisest sõltumatult. Sellisel juhul võtavad juhtimise üle reptiili ja imetaja aju, inimesele omane mõtlev aju tõrjutakse kõrvale ning käivituvad aju primitiivsemad funktsioonid.
Mis on sel pistmist inimeste veenmise kunstiga? Vastus on lihtne: et inimesega kontakti saada, tuleb rääkida tema aju ülemise, inimese tasandiga ja mitte ussi või roti omaga.
Maruvihast, väljakutsuvalt käituvat, ärritatud või ohtu tajuvat inimest veenda püüdes satute te hätta, sest niisuguses olukorras ei juhi asjade käiku kõrgem ajutasand. Kui te räägite juhi, kliendi, abikaasa või lapsega, kelle puhul on juhtimise üle võtnud madalam või keskmine aju, räägite te tegelikult nurka aetud lõgismao või parimal juhul hüsteerilise küülikuga.
Niisuguses olukorras sõltub teie edu ainuüksi sellest, kas teil õnnestub tuua isik reptiili tasandilt imetaja tasandile ja sealt edasi inimese tasandile.
Selleks on olemas meetod, millest ma edaspidi räägin. Praegu aga vaatame lähemalt, miks aju primitiivne tasand võib olukorda kontrollima asuda ja nullida kogu sajanditepikkuse arengu tulemuse. Selle puhul mängib võtmerolli aju piirkond, mida nimetatakse mandeltuumadeks.
Mandeltuumade rünnak 1 ja kaine mõistuse hukk
Mandeltuumad on aju sügavustes asuvad kogumid, mis astuvad tegevusse siis, kui inimene tajub hädaohtu, näiteks siis, kui pimedas parklas läheneb teile võõras inimene. Oht ei pruugi alati olla füüsiline, mandeltuumi võib ärritada ka verbaalne rünnak, finantsprobleemid või teie enesehinnangut ohustav olukord.
Ohu tajumisel aktiveerub ka loogilist mõtlemist juhtiv otsmikusagar. Kuigi see aju kõrgem tasand püüab ohuolukorda analüüsida, ei pruugi talle selleks piisavalt aega jääda. Just sellepärast annab keha mandeltuumadele õiguse otsustada, kas impulsid suunata otsmikusagarasse või pigem sealt eemale juhtida.
Mõnikord lülitavad mandeltuumad tõelise hirmu tekkides kõrgemalt arenenud ajupiirkonna üldse välja ning tegevusse asuvad primitiivsed instinktid. Enamasti püüavad mandeltuumad siiski eelnevalt olukorra tõsidust hinnata. Selle protsessi täpsemaks mõistmiseks püüdke mandeltuumi ette kujutada kui ääreni täis potti pliidil. Tasasel tulel hoides võib pott tundide kaupa vaikselt podiseda. Kui aga kuumust suurendada, keeb vesi ilmtingimata üle. Sama lugu on teie ajuga. Kuni mandeltuumad püsivad „podisemise” režiimil ja neid ei ärgitata üle keema, säilib teil juurdepääs kõrgemale ajule ning te saate vajaduse korral aja maha võtta, mõelda, erinevaid võimalusi kaaluda ja arukaid otsuseid langetada. Kui mandeltuumad üle keevad, on kõik läbi.
Aju keemispunkti jõudmist on hakatud nimetama mandeltuumade rünnakuks. Selle termini võttis kasutusele psühholoog Daniel Goleman, kes tõi käibele emotsionaalse intelligentsuse mõiste. Termin „rünnak” on täiesti asjakohane, sest just selles punktis (kui lubate mulle veel ühe metafoori) pole otsmikusagar, teie aju intelligentne ja arukas piloot, enam võimeline asjade käiku juhtima. Selle asemel asub piloodi rolli reptiil. Võime arukaid otsuseid langetada langeb järsult, operatiivmälu jätab teid hätta ja stressihormoonid võtavad võimust. Adrenaliinitulva tõttu ei suuda te mõne minuti jooksul selgelt mõelda ning järelnähtude taandumine võib võtta tunde. Kahtlemata tabas Coleman selle nimetusega naelapea pihta, sest kui mandeltuumad juhtimise üle võtavad, ei jää teie emotsionaalsest intelligentsusest enam jälgegi.
Kui püüate loogiliste argumentide abil veenda inimest, kelle aju juhtimise on üle võtnud mandeltuumad, raiskate te lihtsalt aega. Ent kui teil õnnestub sekkuda enne mandeltuumade ülekeemist, ei lülitugi inimese kõrgem ajutasand välja. (Kujutage näiteks ette, et te lisate kuumutatavasse vette soola. Soolase vee keemistemperatuur on kõrgem ja vesi võib ka kuumuse lisandudes kauem podisemisrežiimil vastu pidada).
Mitmed võtted vihaste, hirmunud või tõrksate inimestega toimetulekuks, mida ma teile õpetan, töötavad just sel põhimõttel: tuleb takistada niisuguse olukorra tekkimist, kus mandeltuumad võimust võtavad. Kui teil see õnnestub, saate vestelda täie mõistuse juures viibiva inimesega, kes suudab teie öeldut ka mõista.
Üks mandeltuumade rahustamise eksperte oli kuulsa golfimängija Tiger Woodsi isa Earl Woods. Earl Woods on tõenäoliselt kõigi aegade kõige parem isa ning kindlasti üks maailma paremaid treenereid.
Kui te mängite golfi, teate hästi, et vaimne tasakaal on hea soorituse hädavajalik eeldus. Stressiolukorras kipuvad golfarite mandeltuumad juhtimist üle võtma ja selle tulemusena põlevad mängijad läbi. Kuid mitte Tiger. Pingelises olukorras ei muutu ta närviliseks, vaid pigem sihikindlaks ja keskendunuks. Kui teised golfimängijad lähevad pinge all endast välja ja kaotavad keskendumisvõime, siis Tiger muutub erksaks ja otsusekindlaks.
Kuid raskel hetkel võivad isegi Tigeri mandeltuumad olukorra peremeesteks saada. Minu meelest juhtus üks spordiajaloo parematest lugudest siis, kui Tiger oli 1997. aastal Mastersi esimeses ringis teinud üheksa augu tabamiseks juba nelikümmend lööki.
Mandeltuumade rünnak
