küll närvitõmmet veidi vähendas, kuid nähud ja mure jäid ikkagi alles.
Isa kahetses kibedasti, lubas end kokku võtta, lubas end muuta. Ta tõotas oma naisele, et tulevikus läheb kõik aina paremaks, ta jätab päevapealt joomise maha, toob viimse kui sendi oma naise kätte, kel pole siis üldse enam õmblustööga vaja raha teenida ning võib prouana muretult elada. Aadu oleks lubanud oma armsale Mildele kas või tähed taevast alla tuua, sest ta tõepoolest armastas oma naist ja peaasi, et naine ikka temaga jääks. Ja naine andiski andeks. Andis andeks ikka ja jälle, kuna lootis iga kord, et seekord peab mees oma lubadust ja jätabki joomise maha.
Milde andis oma mehele alati andeks, oleks ehk tänapäevani andnud, kui tema täditütar Veronika Shwan poleks teinud talle ettepanekut tulla nende villase perenaiseks. Milde Kolk ei kõhelnud hetkegi. Korraga ei hoolinud ta enam mehe palvetest ega ka ähvardustest.
Sellist pakkumist ei saanud ometi üks normaalne inimene vastu võtmata jätta. Nii põhjendas Milde oma otsust tütre ja ka iseenda ees.
Esimesel aastal astus Aadu mõnikord ka villasse sisse, et oma naist koju kutsuda või mõnikord ka raha laenata. Ta vandus, et ei loobu Mildest ega anna talle eales lahutust. Ta käis seal naist lunimas seni, kuni majaperemees Heinrich Shwan kuulis juhuslikult pealt, kuis ta oma abikaasat tappa ähvardas ning keelas sestpeale tal oma majja siseneda.
Heinrich Shwani Aadu respekteeris, nii nagu kogu ümbruskonna rahvas.
Mõne aja pärast müüs Aadu oma väikese vanematelt päritud maja alevikus maha ja kolis linna. Aasta pärast palus ta oma naiselt juba ise lahutust. Siis aga lõi Milde kõhklema, sest kuuldavasti oli mees end linnas tõepoolest kokku võtnud ja ega siis vana arm nii kergesti roosteta. Ja paistis, et Milde oleks nõus isegi mehega ära leppima. Talle tegi aga tuska, et miks mees nüüd lahutust tahtis? Miks ometi? Seal oli kindlasti mõni teine naine mängus! Ja kuigi ta ise polnud Aadut enam nii väga tahtnud, siis teisele ka ei tahaks ega raatsiks oma meest anda…
Õnneks pani tema majaperenaine ja täditütar Veronika Shwan talle mõistuse pähe. Küllap sellepärast, et Veronika oli haritud ja tark naine ja teadis, et kes on kord viinakuradile oma käe andnud, see ei saa temast eales enam lahti. Ta teadis ka rahvasuust, et hapuks läinud suppi pole mõtet enam üles soojendada, sest soojendatud supp läheb varem või hiljem uuesti hapuks, isegi kibedaks. Ja rohkem veel kui vanarahva tarkust, teadis Veronika sedagi, et sellist väärt ja usaldusväärset majapidajannat, nagu on Milde, ei leia ta oma villale kunagi, ei leia siit alevist, ei leia ligemalt ega kaugemalt.
Milde kuulas teda. Milde kuulas teda, arvestas temaga ja tegi ning käitus alati proua Veronika tahtmise järgi.
Rohkem nad sellest ei rääkinud. Milde kirjutas lahutuspaberitele alla. Ja Aadu kadus nende silmist ja elust alatiseks.
Ja nii Veronika kui ka Milde jäid rahule, viimane vähemalt näiliselt, ei tea ju, mida ta omas südames tundis. Ta ei rääkinud oma tunnetest, ka tütrele mitte. Ega tütargi end emale avanud, kes ehk ei aimanudki, kuis tütar oma isast puudust võis tunda.
Proua Veronika oli oma majapidajannaga ehk virtinaga, nagu talle meeldis teda naljatlevalt kutsuda, vägagi rahul. Ja neil oli hea läbisaamine.
Majapidajanna Milde lausa armastas oma täditütart. Ja austas teda kui oma tööandjat. Arvestas igal sammul tema tahtmisega. Ja imetles teda. Ta tütre Mareti meelest ehk isegi liialt. Ema liigne abivalmidus ja proua imetlemine tundus teismelisele tütrele pugejalik, millist käitumist ju kooliski tauniti.
Heinrich Shwan, keda nii omad (välja arvatud tütar ja abikaasa) kui võõrad lihtsalt härraks kutsusid, oli mitmekülgne ja tegus mees. Ja ükskõik mida ta ka ette võttis, kõik läks tal korda, tihti isegi paremini, kui ta oli lootnud. Tal oli oma advokaadibüroo, ta oli tunnustatud ja otsitud advokaat ja harva, kui ta mõne protsessi kaotas. Mehel on nutti, ta oskab paragrahvi väänata, räägiti. Tal oli tõesti nutti, ta oskas oma vaba raha alati õigesse kohta investeerida, mis tõi alati kasu.
Härra Shwan hindas kunsti. Tal oli ilusaid ja hinnalisi maale. Ta armastas ka ise joonistada ja tema suvila seinal võis näha mitut kena söejoonistust. Tal oli kätt ja tal oli silma.
„Ma armastan kauneid maale ja üldse ilusaid asju,” meeldis tal ärbelda, ja lõpetas ta selle lause ikka ühtmoodi: „Ja kõige rohkem armastan ma oma imeilusat naist!”
Härra Shwan ise küll ei saanud iluga just kiidelda. Ta oli juba neljakümneselt kiilaspäine, selle eest tugevate tumedate vuntsidega ja hästi ümmarguste pungis silmadega. Ta oli keskmist kasvu, aga ta käed olid oma kasvu kohta liiga pikad. Ta oli pigem inetu kui ilus. Ent ta omas midagi sellist, mis kaalus üles nii ilu kui ka sihvakuse, ja see oli sarm. Kui härra Shwan rääkis, siis teda kuulati. Ta oskas ka kõige tühisemat asja huvitavalt ette kanda. Tal oli imepärane omadus leida iga inimese jaoks just temale huvitava ja sobiva kõneaine. Seepärast teda armastatigi. Kui aga härra Shwan ise kedagi kuulas, siis tegi ta seda nii keskendunult ja kütkestavalt, et iga jutuvestja tundis end kui mitte oraatorina, siis osava vestlejana kindlasti. Seepärast meeldis ta inimestele. Härra Shwan oli karismaatiline, elujanuline ja kõigele uuele avatud.
„Igati andekas inimene,” imetlesid teda sõbrad.
„Sulle on antud multitalent,” kiitsid teised.
„Kõigile on mitmesuguseid andeid antud, neid ei tohiks aga vaka all hoida, nad tuleb sul endal vaid üles otsida!” Seda armastas härra Shwan eriti noortele rõhutada.
Kui Maret oma emaga villasse kolis, siis oli ta alles kaheteistkümneaastane.
Talle meeldis härra Shwan. Ta austas teda. Tahtmatult võrdles ta härrat oma isaga, kes oli küll ilus mees, kuid tahumatu. Maret oleks tahtnud endalegi sellist härrasmehelikku isa. Oi, kuidas oleks tahtnud.
Villa, villa elu ja selles elamine oli Maretile esialgu ääretult uudne ja huvitav. Ta oleks kui teise maailma sattunud. Ta hindas siin kõiki ja kõike. Talle meeldis perekond Shwan. Kes pealegi olid tema sugulased, kuigi ta oli varem nendega vaid mõned korrad kokku puutunud.
Juba esimesest päevast alates suhtus majapreili Violeta Maretisse kui ammusesse sõbrannasse. Ja ta sai Mareti näol endale suure austaja ja imetleja.
Ega Maret üksnes Violetat ei imetlenud, ta imetles ka proua Veronikat, just niimoodi oli ema palunud tal majaprouat kutsuda. Ja loomulikult imetles Maret ka majahärrat, kel jätkus head sõna peale oma pereliikmete alati ka teenijarahvale.
Ega Maret tundnudki, et kuulub teenijarahva sekka. Ta oli ju villa perenaise tütar, perenaise, kes elas villas ja kellele allusid teenijatüdruk ja kojamees-aednik. Pealegi oli neil ju villas kasutada kaks tuba, nagu omaette korter, kust sai tagantuksest otse õuele.
Maretile hakkas villa juba esmakohtumisel meeldima, ta armastas selle maja pehmet voogavust, mis eristas teda harilikest majadest ja Maret nimetas omas mõttes teda isegi väikeseks lossiks.
Maret tundis, et temagi on osa sellest kaunist villast. Ta tohtis nii majas kui aias vabalt ringi liikuda, ja nagu esimesel päeval, imetles ta ikkagi selle maja elegantset välimust. Kõige rohkem meeldisid talle rõdud, mida toetasid kaks teineteisega põimunud kätt. Sama motiiv oli ka hiiglasuurel aiavaasil, mis asetses välisukse ees trepimademil ja kus kevad- ja suvekuudel lilled õitsesid.
Järvesilma villa
Viis aastat oli möödunud sellest päevast, kui Maret oma emaga Järvesilma villasse kolis. Ja Järvesilma villa oli ikka samasugune nagu nende esmakohtumisel, ta ei olnud oma elegantsi ega ilmet viie aastaga muutnud. Alleegi oli samasugune, sest ega ka tammede kasvu pole viie aastaga veel silmaga märgata.
