Unistuste tappev kasvamine. Mehis Heinsaar

      Hommikul, kui kõik teised temavanused noorukid rõõmsalt üles ärkasid ning gümnaasiumisse või kutsekooli läksid, ärkas Aabelis õnnestav palavik ja muutis poisi tuju kohe heaks. Olenevalt palaviku iseloomust hakkas ta kuduma kas vaaladega kampsuneid, sepitsema värsse külaelanikest või pilduma nugadega uksepiida pihta täpsust, ja kõigis neis tegemistes saatis teda tähelepanuväärne edu. Kui aeg hakkas lähenema keskhommikule, ilmnesid Aabel Vikerpuu surmatõves veelgi suurejoonelisemad muutused. Tema kaenlaalustest hakkas erituma higi, mis lõhnas nagu pärnaõiemesi ja meelitas oma teravmagusa lehaga ligi kumalasi, linavästrikke ning metsvinte. Linnud ja putukad lendasid sisse ustest ja akendest, sumisesid ja laulsid ta ümber, jalutasid ringi poisi näol ja rinnal või hüplesid ringi lennukimustrilisel tekil.

      Mida edasi päeva poole, seda õitsvamaks Aabel Vikerpuu surmatõbi muutus, kuni agoonia ta silmis ja naerukrambihood ei jätnud enam kahtlust viimse tunni lähedalolust ning täpselt siis, kui kell lõi südapäevatundi, sulges noormees oma silmad ja tõi kuuldavale surmaohke. Aabeli süda seiskus ja poisi hing tõusis helendava kerana tema suukoopasse. Veel korra ohkas Aabel viimast korda selles elus, ta rinnust kostus surmakorin ja õhus oli juba tunda inglitiibade kirbet haisu – — – - – kui täiesti ootamatult pöördus eluvaim tema kehasse jälle tagasi. Aabeli pulss kiirenes taas ning mõne tunni jooksul alanes palavik sinnamaani, et ta surivoodist üles tõusta jaksas ning külmkapist süüa otsima läks. Õhtul istus ta ühes töölt tulnud isa ja emaga juba televiisori ette, asudes töömehe väsimust tundes uudiseid ja filme vaatama.

      Sel viisil, kummalise haiguse tähe all, sai alguse Aabel Vikerpuu uus elu.

      Mitmed erinevad arstid käisid Aabeli surmatõve uurimas ning panid noormehe haruldast haigust väga imeks. Kõik sümptomid viitasid sellele, nagu oleks tal viimase astme kopsutuberkuloos, ja ometi näitas röntgenpilt selgelt, et noormehe kopsud täiesti terved on. Aga kui üks väärikas doktor tegi Aabelile ettepaneku minna haiglasse täiendavatele uuringutele, keeldus normees sellest kategooriliselt.

      „Kas sa tõesti ei taha siis terveks saada, rumal poiss?!“ imestas doktor seepeale.

      „Ma olen endal jalus, kui ma terve olen,“ vastas seepeale Aabel.

      Kuuldused Aabel Vikerpuust, õnnelikust surijast, levisid väikeses Antsla linnakeses kiiresti. Paljud vanurid, keda painas surmahirm, ja mitmed nooremadki, kes vaevlesid krooniliste tõvede küüsis, tulid Aabelit vaatama, ning nähes surivoodil õitsvate tiisikeripõskedega heatujulist noormeest, kelle keha ümber tiirlesid mesilased ja metsvindid, süttis neis vaimustus. Rõõmsa kadeduse ja aukartusega vaatasid nad, kuidas üks inimene siitilmast lahkumise nii suureks pidupäevaks on osanud muuta, kuidas ta enne keskpäeva saabumist iga õunapuu, linavästriku ja rohuliblega enese ümber jumalaga jätab, enne kui ta keskpäevatunnil sureb, et siis mõni minut hiljem niisama tõesti jälle ellu ärgata. Selle väikese ime nägemisest said paljud uut elujõudu ja nii mõnigi linnakodanik tervenes lausa lõplikult.

      Pärastlõunati, peale õnneliku surija taassündi, võttis Aabeli voodi ümber maad mõnus ajaviitemeeleolu. Keedeti kohvi, hoolitseti ellu tagasipöördunu eest, visati üksteise haiguste ja hirmude üle nalja, vesteldi ilmast ja poliitikast, valla probleemidest ja sellestki, kuhu lähedastega suve jooksul puhkusele võiks sõita. Mitmed pakilised probleemid, mida pereringis vaetud aastaid, said Aabeli surivoodi kõrval ootamatult lihtsa lahenduse. Üks keskealine pereema, keda oli tabanud enneaegne frigiidsus, sirutas käe läbi mesilaste ja lindude, asetas selle surija tekile ning puudutas vargsi tema ihuliiget, tundes, kuis iha oma mehe vastu ärkab temas taas.