kapi uks raamatukogu taganurgas oli lukus, võtme asukohta teadsime vaid mina, Salme ja Raul. Kontrollisin siiski kapi sisu üle, mitte midagi polnud kadunud. Alles olid ka kõik meie koolis kaitstud väitekirjad, mida samuti luku taga hoiame. Ma ei hakanudki kogu meie fondi üle vaatama. Ilukirjandusega ei jõuaks niipea ühele poole, vanu perioodika-aastakäike pole üldse mõtet läbi lapata, mis neist tühjadest.
Kui olin maha rahunenud, oma töölaua taha maandunud ja paksu liigituskataloogi põlvedele asetanud, et asuda lahterdama raamatukogusse saabunud uusi raamatuid, leidsin kataloogi vahelt järjekordse, seekord helelilla paberi peale trükitud sedeli, mis andis mulle teada järgmist:
„Sünk öö, äng kitsukeses ruumis, keha vangis,
justkui aegade alguses, kui tuldpurskavad vulkaanid
olid veel uinunud olekus,
kui tekkisid meelepette-kujutelmade alged, mõtete embrüod,
olid sina juba olemas, minu unenäos.”
See läkitus, mis meenutas just nagu mingi iidse müüdi algust, oli kindlasti mulle adresseeritud, pandud nimme ja tahtlikult minu kataloogi vahele. Kes minuga sellist pimesikumängu mängib? Eile polnud mu kausta vahel mingit paberilehte, või polnud ma seda märganud? Otsustasin kirjakeste sisu esialgu kolleegide eest varjata, ehk tuleb tõde tasahilju päevavalgele, muidugi kui asjasse ei ole segatud mind aeg-ajalt vaenav ja ust lukust lahti pöörav „raamatukogukummitus”. Turtsatasin oma mõttelõnga heietades ja Salme tõstis laenutusleti tagant üllatunud pilgu – vaid hetkeks, sest ta ei suutnud minu vastu rohkem kui paar sekundit huvi tunda. Enamasti see meeldis mulle ja ma aktsepteerisin täiesti tema ignoreerivat olekut.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
