õhtul tegi keisrinna mulle üllatusvisiidi. Sõin parajasti üksinda õhtust. Suurvürst ilmus uksele, aga teatas, et ta ei ole näljane. Võpatasin alati, kui nägin teda kasvõi vilksamisi. Sel õhtul oli ta ilma parukata ja ta pea oli nagu kanamuna, paljas ja valge. Siis ta läks. Olin just lõpetanud söömise, kui teatati, et saabub keisrinna. Jõudsin ülemteenrile märku anda, et ta meile mõlemale veini tooks. Tegin reveransi ja ootasin, et keisrinna istuks, ma ei tohtinud rääkida enne, kui tema on midagi öelnud. Ta võttis lakei käest veiniklaasi.
„Katherine, me võime rääkida täiesti vabalt. Unustagem protokoll. Me peame rääkima.”
„Teie Majesteet…”
„Öelge madame.” Ta rääkis minuga prantsuse keelt üpris peenutseval häälel, millel oli täiesti oma rütm. „Kui oleme kahekesi, võite öelda madame, ja te ei pea oma jutus ka praegu protokolli järgima.”
„Madame, olen teile väga tänulik, et tulite,” sõnasin habinal.
„Me oleme mures teie mõlema pärast.”
„Aga eks suurvürsti paranemine ole ju rõõmustav sündmus.”
„Kuidas ta teile meeldib?”
Mulle… ma arvan, et olin vapustatud, kui nägin teda siis, kui te Sankt-Peterburgi tulite.”
„Me panime seda tähele.”
Muutusin julgemaks.
„Tema välimus on üpris ehmatav, madame. Need armid ta näos teevad teda endisest inetumaks. Eile õhtul kraapis ta ka oma luupeksekohti. Kas need sügelevad? Ta sügab kogu aeg… Kas see on kombeks? Ta on nii kõhn ja ka silmad…”
„Mu laps, ta näeb kohutav välja. Me kardame, et te lendate pesast minema. Suundute Stettini lossi ja jätate meid siia temaga kahekesi. Ei ole ju teisi peale tema ja meie. Aga pärast meid? Ärge minge ära, Katherine! Ärge jätke teda maha!”
„Madame, mulle ei tuleks pähegi ära minna.”
Keisrinna kasutas endast rääkides vormi Meie. Mul oli raske seda mõista. See oli Tema Majesteet keisrinna Jelizaveta ainuõigus. Ta ütles, et ta ei tea, kuidas mind on valgustatud abielu teemadel, sest see oli eeskätt minu proua ema asi. Ta ütles ka, et suurvürst Pjotrit ei oleks vaja olnud nimetada troonipärijaks, kui tal endal oleks olnud lapsed minu onuga, aga mu onu suri. Ta ütles nüüd esimest korda, et minu onu oli olnud tema suur armastus. Ta lisas veel, et kui ta oleks praegu minu asemel, ei oleks temast suurvürsti kõrvale pikali viskajat.
Pidasin naeru. Keisrinna Jelizaveta suust kostis kõrvale pikali viskamine üpris kummaliselt. Aga ma mõistsin. Mind ennastki pani see „pikali viskamine” kahtlema, ent ma teadsin, et ainult ühel viisil tehakse lapsi, olgu siis tegijateks mužikid või keisrid. Ütlesin keisrinnale, et ma ei arva, et see oleks mingi probleem. Ja veel ütlesin, et pöördun oma küsimustega meelsamini Tema Majesteedi kui oma ema poole, kellega ma häbeneksin sellistest asjadest rääkida. Keisrinnal olid pisarad silmas. Ta oli liigutatud. Ta tundis südametunnistuse piinu sellepärast, et minul tuleb kõik ööd veeta vastiku suurvürst Pjotriga. Aga ma teadsin, et suudan seda, kui sulgen silmad! Olin nii otsustanud.
Pärast klaasi veini olime mõlemad lustilises meeleolus. Ometi kord tundus, et keisrinna suhtus minusse soosivalt. Ma ei mäleta, kes teenritest kuulis meie vestlust, nad seisid tuimade nägudega kuuldekaugusel. Õukonnas polnud saladusi.
Selle kohtumise järel läksid keisrinna Jelizaveta ja suurvürst Pjotr taas Peterhoffi. Mina ei tohtinud Sankt-Peterburgist lahkuda.
Linna kirikutes palvetati meie kahe eest. Osalesin ka ise nendel teenistustel ja kuulsin, kuidas pomiseti minu ja suurvürst Pjotri nime ja sooviti meile õnnelikku abielu. Meie auks helisesid kirikukellad. Mina varjasin kõigi ees oma hirmu, palvetasin, unistasin, lootsin ja nutsin oma üksinduse pärast. Sina Leon, Fanny ja Aleksandra olite siiski mu lähedal. Oleksin tahtnud minna suveks Oranienbaumi, aga seda takistati. Minu minek oleks nõudnud suurejoonelisi tseremooniaid, oleks vaja läinud ihukaitset. Olin vang. Ilma et oleksin seda tahtnud. Mul oli igav. Igatsesin suuri parke, linnulaulu, lõbusõite kanalitel, mänge, säravaid vestlusi. Sel suvel õppisin elama üksi, sest Mama koos sõpradega viibis maamõisates.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
