ja Per Wahlööle – kes oskasid seda paremini kui peaaegu kõik teised
1
LINDA LEIDIS NAABRINAINE, ja asjaolusid arvestades oli see ikkagi parem kui võimalus, et leidjaks oleks olnud tüdruku ema. Pealegi võitis politsei seetõttu hulga lisaaega. Emal polnud plaanis maalt koju tulla enne pühapäeva õhtut ning korteris elasid nad tütrega kahekesi. Mida varem, seda parem nii politsei seisukohalt kui ka arvestades tõsiasja, et tegemist oli mõrvaga.
Väljakutse oli laekunud Växjö politsei häirekeskusesse juba viis minutit pärast kella kaheksat hommikul ja üks läheduses viibinud patrullauto oli selle vastu võtnud. Vaid kolm minutit hiljem olid nad endast uuesti teada andnud. Esimene patrull oli kohal, politseisse helistanud naine istus patrullauto tagaistmel kindlas kohas ja ise plaanisid nad majja sisse minna, et olukorrast ülevaade saada. Tegu oli Växjö politsei patrullautoga, mis oleks tegelikult pidanud sellel ajahetkel seisma politseimaja garaažis, sest parajasti oli vahetuse üleandmise aeg ning sama hästi kui kõik teenistuses olnud politseinikud olid kas duši all või istusid hommikupalvuse ja koosoleku ootel kohvitoas.
Häirekõne oli vastu võtnud korrapidaja ise. Kaks nooremat politseinikku, kes väljakutsele reageerisid, olid kohalikus kollektiivis juba märkimisväärse kuulsuse omandanud. Kahjuks polnud see jäägitult positiivne, ja kuna korrapidaja ise oli kaks korda vanem, kolmekümneaastase politseitöö kogemusega ning leidis, et on pidanud käima selle aja jooksul korduvalt nii läbi tule, vee kui ka vasktorude, mõtles ta alguses saata kohapeale lisajõude, kui sel hetkel üldse kedagi saata oleks olnud, aga keset neid mõtisklusi olidki kolleegid taas endast märku andnud. Ainult kaheksa minutit hiljem ja pealekauba tema mobiilile, et juhuslikud kõrvapaarid nende vestlusest osa ei saaks. Nüüd oli kell veerand üheksa ja esimene aruanne kolleegidelt kuriteopaigalt oli kestnud ainult pisut üle minuti.
Ja mis veel eriti kummaline. Lõpuks ometi, hoolimata east, napist kogemusest ja kuulsusest olid nad kõik õigesti teinud. Nad olid teinud kõik, mida neilt oodati, ning üks neist oli möödaminnes teinud veel rohkemgi. Hankinud endale teenistusraamatusse väikese kuldse tähekese, pealegi moel, mis oli Växjö politsei senises praktikas tundmata.
Korteri magamistoast olid nad leidnud surnud naise. Kõik rääkis selle poolt, et naine oli tapetud ja et see oli juhtunud – kuidas iganes nad seda teada võisid – kõigest mõne tunni eest. Seevastu kurjategijast ei olnud rohkem jälgi kui lahtine magamistoaaken maja tagaküljel, mis andis vähemasti vihje selle kohta, kuidas too oli mõrvapaigast lahkunud.
Kahjuks oli juhtumiga seotud veel üks komplikatsioon. Too noorem kolleeg, kellega korrapidaja rääkis, oli veendunud, et tundis ohvri ära, ja kui tegu oli naisega, keda tema silmas pidas, tähendas see muu hulgas seda, et korrapidaja ise oli teda selsamal suvel korduvalt kohanud, viimati alles eelmisel päeval töölt lahkudes.
„Sant lugu, sant lugu,” pomises korrapidaja ja enamjaolt otsekui iseendale. Siis võttis ta välja oma väikese juhise selle kohta, mida peale hakata, kui tööl peaks tekkima kõikidest võimalikest olukordadest see kõige hullem. Poolik kiletatud A4-paberileht kümmekonna punkti ja mõtlemapaneva pealkirjaga „Kui tööl lendab khm-khm ventilaatorisse”. Tal oli kombeks see oma kirjutusaluse alla pista, niipea kui vahetus algas, ja nüüd oli varsti juba neli aastat möödas korrast, mil tal oli viimati põhjust see välja otsida.
„Hea küll, poisid,” ütles korrapidaja. „Teeme siis nii …”
Seejärel oli ka tema teinud kõik, mida oli õigus temalt nõuda. Kuid mitte kriipsugi rohkem, sest nii seikluslikku elu tema vanuses enam ei elatud.
Patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, istusid kaks nooremat korrakaitsepolitseinikku Växjöst. Inspektori kohusetäitja Gustaf von Essen, kolmkümmend aastat vana ja kolleegide seas tuntud Krahvi nime all, kuigi ta ei jätnud kunagi täpsustamata, et on siiski üksnes „täiesti tavaline parun”. Lisaks temast neli aastat noorem kolleeg, konstaabel Patrik Adolfsson, keda kutsuti Adolfiks põhjustel, mis kahetsusväärsel kombel ei tulenenud ainuüksi tema perekonnanimest.
Häirele vastates olid nad väidetavast kuriteopaigast paari kilomeetri kaugusel teel politseimajast koju ja kuna liiklus seal piirkonnas on varajasel hommikutunnil sama hea kui olematu, oli Adolf teinud saja kaheksakümne kraadise pöörde, vajutanud gaasi põhja ja valinud kõige kiirema tee ilma vilkurite ja sireenideta, samal ajal kui Krahv hoidis teravdatud tähelepanu all iga vähegi kahtlast liikumist vastupidises suunas.
Üheskoos andsid nad välja ligi kakssada kilo priimat rootsi maatõugu korrakaitsepolitseinikku. Praktiliselt ainult lihas ja kont, meeled ja motoorika trimmis, tõeline taeva kingitus igale kabuhirmus kodanikule, kes on politseile teatanud koridoris seisvast kolmest tundmatust pätist, kes võivad iga kell ukse vaibaks lüüa.
Kui nad pöörasid Pär Lagerkvisti teel asuva maja ette, kus sündmus olevat aset leidnud, jooksis keset tänavat nende poole keskealine erutatud naisterahvas. Ta vehkis kätega ja kokutas ning Adolf, kes esimesena autost välja sai, võttis tal õrnalt käsivarrest kinni, paigutas ta tagaistmele ja kinnitas, et „nüüd on kõik korras”. Ning samal ajal kui Krahv asus laskevalmis teenistusrelvaga valvepostile maja tagaküljel, juhuks kui kurikael on veel kohal ja otsustab sealtkaudu põgeneda, kontrollis Adolf kärmesti hoone ust ja sisenes seejärel korterisse. Mis oli lihtne, sest välisuks oli pärani.
Just siis teenis ta ära ka eraldi kiituse ja kuldse tähekese, enne kui tegi esimest korda elus kõike seda muud, mis talle omal ajal Stockholmis politseikoolis oli õpetatud. Teenistusrelv laskevalmis, otsis ta korteri läbi. Kõndis vargsi mööda seinaääri, et mitte kriminalistide elu liiga raskeks teha ega kurjategijale hõbekandikul võimalusi pakkuda, juhuks kui too peaks olema endiselt seal ja piisavalt ogar, et juhust kasutada. Aga ainsana oli korteris ohver. Ta lebas magamistoas voodi peal, liikumatult, mässituna vereplekilisse linasse, mis kattis tema pea, keha ja poolenisti ka reied.
Adolf hõikas Krahvile läbi lahtise magamistoaakna, et nüüd võib hakata trepikoda kontrollima, pani oma relva kabuuri ja võttis väikese digikaamera, mida ta vasaku kaenla all hoidis. Siis tegi ta liikumatust ja kaetud kehast kiiresti kolm eri rakursi all pilti, enne kui lina ettevaatlikult pea pealt eemale tõmbas, et kontrollida, ega ohvril hing sees ei juhtu olema.
Parema käe nimetissõrmega otsis ta ohvri unearterit, mis oli tegelikult tarbetu, arvestades silmust naise kaela ümber ja pilku tema silmis. Siis katsus ta ettevaatlikult naise põski ja meelekohti, aga erinevalt elus naistest, keda ta oli samamoodi puudutanud, tundus nahk tema sõrmeotste all tuim ja jäik.
Surnud on ta küll, ent mitte eriti kaua, mõtles ta.
Lisaks tundis ta naise äkitselt ära. Mitte nagu naise, kelle ta lihtsalt ära tundis, vaid naise, kellega ta oli tõepoolest tuttav, kellega ta oli rääkinud ja kellest pärast isegi fantaseerinud. Mis kõige kummalisem … kuigi seda ei kavatsenud ta kellelegi rääkida. Ta ei olnud kunagi tundnud end nii vahetult osalisena. Otse sündmuste keskmes, seistes samal ajal justkui kõrval ja vaadeldes iseennast. Nagu ei oleks siin tegemist üldse temaga ja veel vähem selle naisega, kes lebas surnult oma voodis, kuigi veel mõne tunni eest pidi ta olema olnud täpselt sama elus kui tema.
2
TUNNISTAJA, KES OLI ohvri leidnud ja politseisse helistanud, kuulasid kaks lääni kriminaalbüroo valveosakonna inspektorit esimest korda üle juba hommikul kella kümne paiku. Ülekuulamine salvestati lindile ja kirjutati samal päeval puhtaks. Üle kahekümne lehekülje prinditud materjali: Margareta Eriksson, 55 aastat vana, lesk, lapsi pole, elab kõige ülemisel korrusel samas majas kus ohver ja tema ema.
Ülekuulamise viimase punktina oli märgitud, et tunnistajat on teavitatud niinimetatud vaikimiskohustusest kohtuseadustiku 23. peatüki kümnenda paragrahvi järgi. Seevastu ei olnud kirjas midagi selle kohta, mida ta oli lausunud teada saades, et ta – „karistuse ähvardusel” – ei tohi kellelegi avaldada, millest ülekuulamisel räägiti. Iseenesest
