koridoris ja sirvis kohmakalt tundmatu kiivri kanaleid, kuni sai Quinni kätte.
„Kapten Quinn? Ee… Mark räägib.”
„Kus kuradi kohas te olete? Kus on Norwood?”
„Minu kiiver on tema käes. Ta läks krüokambriga teist teed pidi. Mina olen teie taga, aga lähemale tulla ei saa. Meie vahel on vähemalt neli täisturvises, lahingskafandriga bharaputralast, nad tulevad teile järele. Hoidke silmad lahti.”
„Pagan, nüüd on vaenlasel ülekaal. See veel puudus…” Quinn vaikis hetke. „Ei, ma saan nendega hakkama. Mark, lase jalga, nii kiiresti, kui saad, mine Norwoodile järele. Jookse!”
„Mida sa teha mõtled?”
„Ma kukutan katuse neile raiskadele kaela. Siis pole lahingskafandrist neile tühjagi kasu! Jookse!”
Mark sai aru, mis Quinnil kavas on, ja pistiski jooksu. Esimese liftitoru juurde jõudnud, haaras ta redelist ja hakkas metsikult ronima, mõtlemata sellele, kuhu see viib. Ta ei tahtnud olla sügavamal maa all, kui hädapärast vaja, kui…
See oli nagu maavärin. Mark klammerdus redeli külge, liftitoru seinad pragunesid ja paindusid ning Mark tundis, kuidas heli läbi tema keha kandus. Hetke pärast oli kõik möödas, kostis vaid kaikuv mürin, ja ta ronis edasi. Ülalt paistis päikesevalgus, mis värvis liftitoru otsa hõbedaseks.
Ta jõudis esimesele maapealsele korrusele mingis ehitises, mis oli sisustatud nagu uhke kontorihoone. Aknaklaasid olid pragunenud, mõrasid täis. Ta lõi ühe klaasi sisse augu, ronis välja ja tõstis infrapunavisiiri üles. Temast paremal oli pool ühest teisest hoonest varisenud hiiglasuurde kraatrisse. Sealt tõusis veel lämmatavate pilvedena tolmu. Bharaputralased olid oma tugevates, surmavates lahingskafandrites selle tohutu rusuhunniku all tõenäoliselt veel elus, kuid nende väljakaevamine võtab mitu tundi. Päikese käes seisva ja hingeldava Marki näole venis irve, kuigi tal oli metsik hirm.
Meediku kiivril polnud kaugeltki selliseid võimalusi teiste side pealtkuulamiseks kui komandörikiivril, kuid ta sai Quinni kanali siiski jälle kätte. „Hea küll, Norwood, mine edasi,” ütles Quinn parajasti. „Jookse, kuidas jõuad! Framingham? Kuulsid? Võta suund Norwoodile ja hakka perimeetrivalvureid kokku korjama. Kui Norwood ja Tonkin on pardal, tõuse kohe õhku. Kimura? Kas sina oled juba õhus?” Vaikus – Mark ei kuulnud Kimura vastust, kes iganes ja kus iganes see ka polnud. Kuid selle järgi, kuidas Quinn jätkas, aimas ta, mida talle oli öeldud. „Väga tore, me tegime sulle äsja uue maandumiskoha. Natuke konarlik on, aga ajab asja ära. Tule minu majaka järgi ja maandu otse kraatrisse. Sa mahud täpselt ära… Mahud küll, ma mõõtsin laseriga üle, seal jääb ruumi ülegi. Nüüd võid sa süstikuga riskida, Kimura. Hakka juba tulema!”
Mark suundus samuti kraatri poole, sibas mööda seinaäärt ja varjus väljaulatuvate hooneosade alla, kuni taipas variseva betooni padina järgi, et plahvatusest kahjustada saanud rõdu tema pea kohal ei tarvitse enam kaua seina küljes püsida. Kas jääda varju ja lasta end laiaks litsuda või minna välja, vaenlase tule alla? Ükskõik, kumba ta ka ei teeks, oleks see kindlasti vale valik. Kuidas see mõttetera kõlaski, mida Vorkosigani õpikutes nii väga rõhutada armastati… Esimene kokkupuude vaenlasega pöörab kõik lahingukavad pea peale. Quinni taktika ja korraldused muutusid peadpööritava kiirusega, nüüd kasutas ta ära uut väljapääsu, sõna otseses mõttes – Mark kuulis maandumissüstiku valjenevat mürinat ja lidus välja rõdu alt, mida vibratsioon veelgi nõrgendas. Rõdu üks ots andis järele ja prantsatas maha. Mark kihutas edasi. Las bharaputra snaiprid proovivad liikuvale sihtmärgile pihta saada…
Quinn ja tema rühm tulid välja täpselt siis, kui maandumissüstik, jalad välja sirutatud nagu hiiglaslikul putukal, ettevaatlikult kraatrisse laskus. Paar bharaputralast olid veel jäänud vastasmaja katusele ja said sealt segavat tuld anda. Kuid neil olid ainult plasmakaared ja nad üritasid endiselt kloonidele mitte pihta saada, kuigi üks roosasse riietatud tüdruk kriiskas, sest oli dendarii kaitsevälja plasmapeegeldusele ette jäänud. Tal oli kerged põletushaavad – valusad, aga mitte surmavad. Ta nuttis ja oli paanikas, kuid üks dendarii sõdur püüdis ta kinni ja suunas süstikuluugi poole, mis avanes ja sirutas välja rambi.
Bharaputralased, keda oli vähe ja kellel polnud lootustki süstikut snaiprirelvadega puruks lasta, muutsid taktikat. Nad koondasid kogu tule Quinnile ning saatsid tema ülepinges peegelvälja pihta ühe lasu teise järel. Quinn küütles sinises tulehägus ja vaarus laskude all. Kloonid ja dendariid silkasid rambist üles.
Komandörikiivrid tõmbavad vaenlase tuld ligi. Mark ei näinud muud võimalust kui Quinni ja snaiprite vahele joosta. Õhk tema ümber lõi valgeks, peegelväli kiirgas energiat, kuid selle lühikese hingetõmbepausi ajal sai Quinn tasakaalu tagasi. Ta haaras Markil käest ja nad kihutasid koos rambist üles, süstiku pardale. Süstik tagurdas nõksatusega ja tõmbas rambi sisse, kui nad alles luugist sisse kukkusid. Luuk sulgus nende järel. Vaikus tundus nagu laul.
Mark keeras end selili ja jäi õhku ahmides lamama. Tema kopsud olid nagu tules. Quinn ajas end istukile, nägu halli kapuutsisõõri sees punane – ainult kerge põletus. Ta nuttis hüsteeriliselt kolme hingetõmbe aja, siis surus suu kinni. Tema sõrmed katsusid hirmuga kuumi põski ja Markile meenus, et sellel naisel oli kunagi terve nägu plasmatulega ära põletatud. Kuid teist korda seda ei juhtunud. Teist korda mitte.
Quinn ajas end põlvedele ja hakkas talle peaaegu saatuslikuks saanud kiivri sidekanaleid jälle läbi võtma. Siis ajas ta end päris püsti ja lõi vankuma, kui süstik järsult kiirendas. Mark ajas end istukile ja vaatas oimetult ringi. Seersant Taura, Thorne ja kloonid olid talle juba tuttavad. Ülejäänud olid aga võõrad dendariid, ilmselt leitnant Kimura Kollane Rühm, mõned tavalises hallis vormis, teised lahingskafandris. Nad paistsid üpris räsitud. Kõik neli haavatutele mõeldud koikut süstiku tagumises otsas olid alla lastud ja hõivatud, viies mees oli pandud lamama otse põrandale. Kuid nende eest hoolitsev naismeedik liikus sujuvalt, mitte rabistades. Oli selge, et tema patsientide seisund on stabiilne, nende edasise raviga võib oodata, kuni jõutakse parematesse oludesse. Kuid ka Kollase Rühma krüokamber oli hiljuti täidetud. Soojendustekki mähitud Phillipi jaoks oli prognoos juba nii vilets, et Mark mõistatas, kas teda üldse üritatakse veel külmas hoida, kui nad juba tagasi „Peregrini” pardale jõuavad. Aga kui hõljukratturit ja krüokambrit mitte arvestada, polnud süstikus ühtegi kaetud kogu, ühtegi laibakotti: paistis, et Kimura rühm on oma ülesandest – mis see ka polnud – üsna kergelt pääsenud.
Süstik kaldus ja pöördus, nad tegid maa kohal ringe, mitte ei tõusnud veel orbiidile. Mark oigas endamisi ja tõusis, et Quinnile järele minna ja välja uurida, mis toimub.
Kui ta jõudis vangi juurde ja nägi teda, tardus ta paigale nagu naelutatult. Mees oli rihmadega istme külge kinnitatud, tema käed olid selja taha seotud ja teda valvasid kaks Kollase Rühma sõdurit: turske mees ja kõhn naine, kes meenutas madu, sest kõige silmahakkavamad tema juures olid sitked lihased ja tumedad pilkumatud silmad. Vang nägi välja nagu suurepärases vormis neljakümnene, seljas oli tal pikk pruunist siidist kuub, jalas samasugused püksid. Kuldvõru vahelt tema kuklal olid pääsenud mõned lahtised tumedad juuksesalgud ja langenud tema näole. Ta ei rabelenud, vaid istus rahulikult ja ootas külma kannatlikkusega täpselt nagu madu-nainegi.
Bharaputra! Ja see Bharaputra, parun Bharaputra, Vasa Luigi ise. Kaheksa aastaga, sellest ajast peale, kui Mark teda viimati vilksamisi nägi, polnud see mees karvavõrdki muutunud.
Vasa Luigi pea tõusis ja tema silmad läksid pisut suuremaks, kui ta Marki nägi. „Niimoodi siis, admiral,” pomises ta.
„Just nimelt,” vastas Mark masinlikult Naismithi väljendiga. Süstik kaldus järsemalt ja ta lõi kõikuma, kuid tal õnnestus varjata põlvi nõrgaks
